Time to wake up

"Ei," nuuksatas Remy taas. "Ole vait!" käratas ta järsku. "Ole lihtsalt vait!" ta tõmbus veidi eemale ja surus oma käe Fredi kõrile. "Ma aheldan su vangikongi, kui sa midagi üritama peaks. Saad aru?!" urises Remy ähvardavalt. Ta oli tõesti tige, et Fred midagi sellist lausa mõtle. Ehk oligi Remy hulluks läinud. Ise nii väike ja ähvardab siin endast suuremat, vanemat ja tugevamat meest. Aga ta oli selleks võimeline. Kui ta juba oli valmis kogu riigiga sõtta astuma, oli ta valmis ka Fredi vangikongi aheldama, et too end tappa ei saaks ega surma astuda. Ta ei lase oma eluarmsatusel surra. Remy silmad pildusid sädemeid, kui ta Fredile silma vaatas, sõrmed endiselt lukustunud tugevalt ümber rüütli kõri ja vastust ootas.

Fred hammustas huulde, kui Remy teda järsku ähvardama hakkas. "Ma ei kavatse näha sind koos mingi eidega," pomises ta enda pead tahapoole kallutades, et enda kaela noormehe haardest vabastada. Aheldagu siis vangikongi, seegi hea. Siis ta ei pea seda naist taluma, kes on nii kuradima õnnelik kindlasti, et Remyga abielluda saab, et tema lapsi kanda saab... Fred tahtis juba praegu esimesele naisele, kes Remy poole vaatab, kallale minna.

Remy surus sõrmed ainult tugevamalt mehe kaelale, kui Fred eemale üritas tõmbuda. "Ma ei lase sul end tappa," urises Remy, pööramata vähimatki tähelepanu sellele, et ta hetkel siin ise mehe elu kallale kippus. "Sa ei või ka ära surra, nagu kõik teised surevad. Sa ei või!" käratas ta. "Sa jääd minu kõrvale. Igavesti. Kas kuuled? Igavesti!" urises prints ja ta võis tõesti hullunult kõlada. Mis võis, ta kõlaski hullunult.

Frederick hingas sügavalt sisse hetk enne, kui Remy veel tugevamini surus. "Remy..." ütles ta ettevaatlikult, hääl kergelt kähisemas, kui nüüd enda käed tõstis ning sõrmed noormehe randmete ümber põimis ja need jõuga enda kaelast eemale sikutas. Vahelduseks hingata oli päris hea. "Rahune, ma ei kavatse kusagile surra." Vähemalt mitte veel. Äkki lasebki ennast kinni panna.

Remy punnis küll vastu, kui mees ta käsi enda kõri ümbert eemale tõmbas, kuid Fred oli paratamatult temast tugevam. Nooruk põrnitses teda pahaselt. Kuuldes neid sõnu lausus prints: "loomulikult ei kavatse, sa oled minu oma!" Ja asjad või inimesed, mis/kes talle kuulusid ei surnud lihtsalt ära! Ta sai mis ta tahtis ja juba pikemat aega tahtis ta Fredi ja ilmselt tahab teda kuni oma elupäevade lõpuni ja teda ei huvita enam mis teistel selle asja kohta öelda on.

Frederick ohkas vaikselt. "Jah, ma olen sinu oma," vastas ta, tahtmata enam sellel teemal vaielda, ning vajutas õrna suudluse noormehe huultele. "Täiesti sinu oma." Aga see ei tähendanud, et ta Remyt jagada tahaks, oh ei.

Remy sulges silmad ja vastas õrnale suudlusele sama õrnalt, tundes, kuidas ta keha lõdvenes ja enam nii pinges polnud. "Mhmh," mõmises ta mehe viimaste sõnade peale ja toetas oma lauba vastu Fredi laupa, silmi avamata. Ta väänas oma käsi, aga Fred hoidis endiselt tugevalt tema rannetest, sestap otsustas ta neid mitte väga palju rohkem väänata. Nooruk ohkas tasa ning suudles Fredi uuesti, pehmelt ja hellalt. Ometi tõmbus ta peagi veidi eemale. "Ma armastan sind nii väga," sosistas Remy. "Ma armastan sind rohkem kui oma perekonda," lisas ta vaikselt. Ta ema oli teda täna just löönud. Ja ta õde ning vennad olid temast nii palju nooremad. Ei, loomulikult armastas ta neid ka ja kui nendega peaks midagi juhtuma.. ta ei teakski, mida ta teeks. Aga Fredi armastas ta hoopis teistmoodi ja tundus, et palju rohkem.

Frederick naeratas õrnalt ning vabastas lõpuks õrnalt Remy käed. "Mina armastan sind." Ta ei saanud öelda, et rohkem kui oma peret, sest tal ei olnud peret... jah, ta jagas nii mõnegi isikuga vanemaid ja mida kõike veel, aga ta ei pidanud juba ammu neid enda pereks. Ta ei tohtinud ju saada kiusatust naist võtta ja lapsi sigitada.

Remy surus oma huuled taas Ferdi omadele, et teda innukalt suudelda. Nüüd, kus ta käed vabad olid, põimis ta need mehele ümber ja liibus tugevalt vastu Fredi turvist. Nad ei tohtinud päevagi lahus olla! Mitte ühte päevagi. Järsku tõmbus Remy suudlusest eemale. "Tead, miks mu ema sind mulle enam valvuriks ei tahtnud?" küsis ta, kui see talle meelde tuli.

Fred vastas nõudlikult suudlusele ja kortsutas kulmu, kui Remy liiga järsku eemale tõmbus ja talle küsimuse esitas. "Eee... ei?" vastas ta kõhklevalt. Kas Remy siis teadis? Fredi arvates oli naine lihtsalt peast segi.

"Ta arvab, et sa oled mulle halvaks eeskujuks," sõnas Remy. Ta silmitses mõne hetke Fredi silmi. See hullusehoog, mis noormeest mõni aeg tagasi vallanud oli, oli äkitselt kadunud. "Sul olla eile öösel nimelt hoor külas käinud," vastas Remy. Ilmselt sädistasid sellest kõik teenijannad ja teenrid.

Frederick vaatas jahmunult noormehele otsa, kuni juhtmed kokku ühendas. "Sellest ka need pilgud..." Fred ohkas. Miks ta mingi hoora enda juurde kutsuks, miks? Fred silitas õrnalt sõrmedega Remy põske. "Halb eeskuju või mitte, ta ei ole mingi ütleja."

Remy muigas. "Kui ta vaid teaks, et see hoor ta oma poeg on," muigas Remy. "Tegelikult," sõnas nooruk mõtlikult. "Mille alusel nad mind naiseks pidasid?" küsis ta siis veidi pahaselt. "Ainult vahtkonna rüütlid nägid ju mind. Need, kes mu sisse lasid. Ehk veel mõni, aga mind naiseks pidada," prints kortsutas pahaselt kulme. Äkki ta karjus öösel nagu naine ja see ei lasknud midagi muud uskuda. Sellele mõeldes tekkis Remy palgele puna ja ta püüdis seda varjata, surudes näo kiirelt vastu Fredi kaela.

Frederick naeris vaikselt poisi kimbatuse peale ja silitas hoolitsevalt tema selga. "Sest mehed üldjuhtudel magavad naistega ja keegi ei eeldaks kohe, et tegu oli mehega," muigas ta vastuseks. Jah, homoseksuaalsus ei olnud eriti levinud, pigem oli see tabu.

"No jaa, aga..." pomises Remy. Ooh, kui ta ema vaid teaks, kuidas asjad tegelikult on. Remy jäetaks troonist täielikult ilma ja mine tea, mis nad Frediga teeks. Vat siis saaks ta öelda, et Fred on halb eeskuju. Ta kortsutas siiski kulme. "Mina ja naine," pomises kutt pahaselt. Ta tõstis oma pea Fredi kaela vastast. "Aga see öö," pomises nooruk äkitselt ning hammustas piinlikust tundes oma alahuult. Ta viis pilgu mujale. "Kas me kunagi..." ta mõtles kuidas seda nüüd öelda. Nooruki põsed hakkasid taas õhetama. "Kordaks seda?" küsis ta siis ja peitis jälle näo vastu Fredi kaela.

Ega nad ei teadnud ju. Ja esimene arvamus on ikka, et tegu on naisega. Kuulnud siis noormehe ebalevat küsimust, hakkas Fred vaikselt naerma, kuigi ka tema põsed hakkasid pisut õhetama. "Kui sa soovid," vastas ta hetke pärast, kui noormehe kaelale musi vajutas. Temal ei olnud selle vastu mitte kui midagi.

"Mhmh," mõmises Remy vaikselt ja häbelikult vastu Fredi kaela. Loomulikult soovis. Ta soovis uuesti tunda seda ülevoolavat naudingutunnet. Seda tunnet, et miski maailmas ei loe ja et mitte midagi ega kedagi peale nende pole olemas. Aga kas järgmine kord oli ka sama valus, nagu esimesel korral oli? Remy vajutas oma huuled vastu Fredi kaela ja hetke kõhelnud, suudles ta mehe kaela ahnelt.

Aww... Remy oli nii nunnu, kui ta sedasi häbenes. Frederick naeratas õrnalt, sõrmed ikka kergelt poisi selga silitamas, ja ahhetas vaikselt, kui Remy tema kaela suudles. See oli nii hea... Fred hammustas pisut huulde, kui pead natukene kuklasse lükkas, nautides seda suurepärast tunnet.

Remy võidutses sisimas, kui tajus, kui hea Fredil oli ja kuulis teda ahhetamas. Ta suudles mehe kaela ahnemalt ja liibus talle lähemale, aga see turvis ja üldse need üleliigsed riided olid neil jalus. Ja siis juba surus Fredi mõõga käepide talle kõhtu. "Mmh," mõmises Remy pahaselt ja tõmbus oma kehaga veidi eemale, aga ei katkestanud suudlust Fredi kaelal.

Jaah, need riided ja see turvis... põlema panna. Frederick lükkas oma mõõka pimesi pisut eemale ning mõmises rahulolevalt, sest see tunne, mida need suudlused tekitasid... aeeeh, parim. Kui poleks olnud eilset ööd, muidugi.

Remy liibus jälle mehele lähemale ja toetas end rohkem tema peale, suudeldes kaela kirglikumalt. Ta sättis end veidi mehe süles, hõõrudes end pahaaimamatult vastu tema kubet. Sättis oma käed paremini mehele ümber ning näksas siis tema kaela.

Frederick neelatas, kui Remyt enda isiklikuma piirkonna vastas tundis. Ta tõi kuuldavale vaevu summutatud oige, kui silmi sulgedes pead tahapoole kallutas. "Remy..." Ta peaks selle lõpetama... sest muidu on tal pükstes üks väike probleem.

Remy ei reageerinud oma nimele kuidagi teisiti, kui et suudles Fredi kaela veelgi ahnemalt, nihverdades end taas tema süles. Ta isegi ei mõelnud, et tema nihverdamine midagi halba võib endaga kaasa tuua. Ta lihtsalt tahtis mehele lähemale liibuda, aga kord jäi Fredi mõõk ette ja siis ta enda mõõk ja siis segas ta keep teda, mis ei rippunud ta seljal vaid ühel ülal. Pideval miski segas.

Frederick libistas käed Remy rinnale, kui neelatades taas kerget survet tundis, kui Remy jälle ennast seal süles sättis. "Remy." Tal oli tegelikult üsna raskusi tähelepanu koondamisega, sest need suudlused olid talumatult head.

Remy ei lõpetanud. Ta liibus Fredile lähemale ja suudles ta kaela innukamalt, ignoreerides mehe käsi enda rinnal. Taas hammustas ta Fredi kaela. Mmh, see oli nii hea, et Remyle ei tahtnud kuidagi meelde jääda, et ta ei tohi endast jälgi Fredi kaelale maha jätta. Noormees suudles järsku ja väga ahnelt taas Fredi kaela.