Time to go to sleep

Ser Frederick Tyrell wrote:

Frederick astus kohe, kui teised need inimesed ära viisid, Remy juurde. "Remy," ütles ta vaikselt, kui noormehe pead tõstis, et poiss enda vere asemel mujale vaataks. Siis surus ta ka ühe lapi haavale ning käskis Meistril nendega kaasa minna, kui Remy endale sülle tõmbas, sest ta oli taaskord šokis ja Fred ei tahtnud, et poiss sinna kauemaks jääks, kui vaja. Fredericku mõõk oli õnneks puhtaks jäänud, seega ta oli saanud selle tagasi tuppe panna, kui noormehe nüüd Meistri ruumidesse viis ja mehel Remy haavadega tegeleda lubas, sammukese voodist eemale astudes.Talle ei meeldinud üldse variant, et Remyl valus on.

Remy ei reageerinud pea millelegi. Jaa, ta vaatas Fredi poole, kui too tema pead pööras, aga ta ei vaadanud talle silma. Ka meistri toas olles, kui mees ta haavu lappis, ei teinud Remy häältki ega liigutanud end. See pani mehe muretsema. Pärast seda, kui ta oli noorukile valu vastu mooni piima andnud, astus vana meister Fredi juurde. "Viige ta tema tuppa," pomises mees. "Ja vaadake, et ta magama jääks, aga enne seda... ehk räägite temaga. Tal oleks praegu sõpra vaja," soovitas mees. Ta oli vana ja hall ning enam kui kindel, et Fred ja Remy head sõbrad olid. Kõik teadsid, kui kaua Fred Remy kaitsja oli ja see oli ilmselge, et nad sõbrunenud olid. Midagi sügavamat ei osanud keegi kahtlustada.
Remy, kes meistri voodil lamas, ei kuulnud nende jutust sõnagi. Ta pea oli küljele kallutatud ja ta jõllitas endiselt oma kätt, mis oli nüüd küll kinni seotud, aga tema nägi seal ikka verd ja ainult verd. Verine vammus ja särk vedelesid eemal ja meister käskis ühel valvuril need ära viia.

Frederickule ajas hirmu peale see, kuidas Remy mitte millelegi ei reageerinud. Hästi vaadates võis sügavat muret tema silmist ka leida. Mees noogutas, kui meister temaga rääkima hakkas. "Olgu," vastas ta aeglaselt, ning astus Remy juurde, tõstis poisi kergelt üles ja viis ta tema tuppa. Seal lükkas ta ukse nende järel kinni, ja ka lukku, et mingid suvakad sisse ei marsiks, ning asetas noormehe tema voodile. "Remy... kas sa kuuled mind?" jüsis Frederick poisi pead õrnalt pöörates, ise voodi äärel istudes, et prints enda kätt ei jõllitaks. Miski, mida Fred ei näinud, tõmbas Remy tähelepanu tema käele, ja ka see oli hirmutav.

Aga Remy pilk oli endiselt tühi ja ta vaatas Fredist mööda, kui mees teda kõnetas. Ta mängis oma silme ees läbi seda hetke, kus Fred Harrieti kõri läbi lõikas, kuidas kõik kohad olid verd täis. Talli põrand, Harrieti kleit, Remy enda riided ja käed. Tema käed. Prints pööras pilgu mujale ja tõstis jälle käed enda silmade juurde, et neid jõllitada. Veriseid käsi. Muidugi tegelikult polnud seal verd ja ta vaid kujutas seda endale ette, aga tema jaoks oli see nii reaalne, et ta lausa tundis vere lõhna.

Frederick jälgis murelikult Remyt ning kui too oma käed tõstis ja neid jõllitama hakkas, võttis Fred lihtsalt tema kätest kinni ja peitis need alla surudes teki alla ära. "Remy." Frederick hakkas iga hetkega, mil Remy tema sõnadele ei reageerinud, järjest rohkem paanitsema. Mis Remyga juhtus? Miks ta selline oli? Kas keegi oli talle mingit kahtlast asja sisse söötnud või jootnud, et ta selline oli? Alya istus tema kõrval... paratamatult hakkas Fred igasuguste variantide peale mõtlema. "Remy, palun ütle midagigi." Kasvõi hakaku sõimama.

Remy püüdis oma käsi vabaks tirida, aga asjatult. Seejärel ta ohkas ja jäi lage jõllitama. Ei kulunud palju aega, kui ta endale lakke igasugu pilte ja asju ette hakkas kujutama. Ta jäi lage kohkunult jõllitama, nagu seal tõepoolest oleks midagi. Kuidas sai nii lihtne olla kuskile teise reaalsusesse ära kaduda ja kogu ümbritsev unustada?

"Remy, palun," ütles Frederick poisi põske õrnalt puudutades. "Palun ütle midagi." Fred vaatas hetkeks üles, justkui mõeldes, mida Remy seal näeb, aga suunas pilgu tagasi Remyle, kui tema pead õrnalt pööras, et ta enam nii hirmuäratavalt järjekindlalt seda tühja lage ei vahiks. Frederick ei jõua varsti seda vaikust enam ära kannatada. "Remy. Kõik on korras nüüd. Mitte keegi ei taha sulle halba."

Remy vaatas taas Fredist mööda, aga seekord liikusid ta silmad ruumis ringi ja otsisid midagi. Kui ta silmad viimaks Fredil peatusid, jäi ta mehele silma vaatama. Kulus paar minutit vaikust ja lihtsalt teineteise silma vaatamist, kui Remy oma käed teki alt välja tõmbas ja ümber Fredi kaela põimis. "Tee nii, et seda verd siin enam poleks," sosistas prints oma silmi sulgedes ning Fredi tugevalt kallistades.

Frederick rahunes natukene juba sellest, kui Remy reaalselt talle otsa vaatas, mitte mööda, tühja pilguga. Siis nooruk kallistas teda. Verd? Frederick neelatas tasa, kui oma käed ümber Remy libistas. "Siin ei ole verd, Remy. Ära mõtle sellele. Kõik on korras..." sosistas Frederick noormehe selga õrnalt silitades.

"Igal pool on," pomises Remy. "Kõik kohad on seda täis," sosistas Remy. "Ma ei talu enam selle lõhna. Tee, et see ära läheks," pomises Remy meeleheitlikult. Ehk oleks ta pidanud mõnd unerohtu võtma, et magama jääda. Reaalsusest sai irreaalsus ja vastupidi. Mis oli päris, tundus olevat kujutluse vili, samas kujutlus tundus olevat päris.

Frederick vaatas korraks ringi. Ilmselgelt kujutab endale ette. "Kõik on korras," ütles Frederick, aga samas sirutas käe ning kallas noormehele klaasi uneveini. "Joo," ütles ta tasakesi, kui tassi nende juurde tõstis. Uni aitaks kindlasti. Ja noormees oli juba ka mingil määral moonipiima saanud.

"Mkmmm," mõmises Remy ja raputas pead. "Kõik pole korras. Kõik on sassis ja katki," ta raputas pead. "Kõik on katki," sosistas Remy. Ja kui Fred talle klaasi pakkus raputas Remy pead. "Eii," keeldus kutt. "Ma tahan, et kõik ära läheks, ma ei taha juua seda," tema jutt hakkas seost kaotama ilmselgelt.

"Sa jääd siis magama, kui sa seda jood. Remy, palun joo," ütles Frederick anuvalt noormehele otsa vaadates. Unenägudeta unenägu. Ta ei suuda vaadata, kuidas Remy nii sassis on selle pärast, see tegi meeletult haiget. "Kõik saab korda."

Remy tõmbus veidi eemale ja lükkas klaasi eemale. "Mkmm," pomises ta. "Ma ei taha magada. Ma ei julge," pomises ta vaikselt ja kallistas jälle Fredi tugevamalt. Ta kartis, et näeb halba und või et ärgates on kõik hullem. Ta kartis, et kui ta reaalsusest lahti laseb ja tõesti magama jääb, pole ärgates enam sedagi reaalsust alles.

"Remy, palun," ütles Frederick klaasi käest panemata. "Kõik saab korda," ütles ta kindlalt. Vähemalt nii ta uskus, ja ta tõesti soovis, et siis saaks kõik korda. "Palun, Remy. Natukene."

"Jää siia," nurus Remy. "Vannu mulle, et sa jääd siia," palus prints, võtmata endiselt ühtegi lonksu sellest klaasist. Ta ei tahtnud enne magama jääda kuni võis kindel olla, et ta on kaitstud.

"Ma jään siia, ma luban," ütles Frederick õrnalt Remy põske silitades. Muidugi ta jääb sinna, ta ei saanud oma pisikest sellises olukorras üksinda jätta. Isegi, kui keegi peaks tal lahkuda käskima.

Remy noogutas, saades kinnitust, ning võttis siis klaasi, millest ta jõi. See asi maitses vastikult, aga see tuli ära kannatada. Seejärel vaatas ta Fredi silmadesse. "Ma armastan sind," sosistas Remy, klammerdudes uuesti Fredi külge.

"Mina armastan sind," vastas Frederick õrnalt, kui poisi juukseid kergelt silitas. Ta hoidis kindlalt Remyt enda süles, pilk noormehe silmis. Nii väga armastas. Ja nii väga muretses tema pärast. Kogu aeg muretses.

Peagi tundis Remy, et ta ei suuda enam oma silmi lahti rebida. Peapööritus vähenes, aga uni suurenes. "Fred," pomises Remy uniselt ja juba järgmisel hetkel vajus ta magama.

Frederick naeratas nukralt, kui Remy magama jäi. Ta hoidis mõne aja noormeest enda süles, et ta ikka kindlalt magaks, ning siis asetas ta voodile pikali ja tõmbas talle ka teki peale. Ise jäi ta voodi äärele istuma, silmad Remyl. Tema armsake.