Time to wake up

Frederick oli üsna kiirelt tol öösel magama jäänud, aga ärgates leidis ikka, et on väsinud. Sellegipoolest käis ta pesus ning pani tavapärased valged rõivad ja kerge turvise selga ja lahkus tornist, et Remyt hetkel valvav isik välja vahetada ning noormees üles ajada. Kui too Remy ukse tagant lahkunud oli, avas Fred vaikselt kuti magamistoa ukse ja sulges selle sama tasa. "Remy?" küsis ta voodi kõrvale suundudes. Mitte eriti vali äratus, aga ta ei tahtnudki, et pool lossi teada saaks, et ta täitsa ise poisi magamistuppa läks ja teda üles ajas. Frederick istus voodi äärele ja silmitses kutti tähelepanelikult, kui siis kergelt ka tema juukseid sasis, et teda rohkem üles ajada.

Remy magas oma õndsat printsi und kui Fred teda äratama tuli. Ta kuulis läbi une häält, aga ei saanud päris täpselt aru mida öeldi või kes ütles. Siiski suutis ta jagada ära, et teda tuldi äratama. "Mmh, mkmm," mõmises noormees. Aga sügavamale unne ei jõudnudki ta vajuda kui tundis kätt enda juustes. Nooruk ärkas vaikselt, avas oma silmad ja nägi Fredi valget riietust. Ta tõstis silmad mehe näole ning naeratas uniselt. "Mmh, nii vara," torises kutt ja haaras siis Fredi käest, et teda enda juurde tõmmata. See neetud turvis. "Kas sa ilma selleta ei saa?" torises Remy mehe silmi oma uniste silmadega fokuseerides.

Frederick naeratas õrnalt, kui unist Remyt imetles. Ta polnud kunagi varem poisi ärkamise juures olnud, ning nüüd kasutas võimalust, et tema unist nägu pehmelt puudutada. "Saaks..." vastas ta pisut õlgu kehitades. "Aga ma pean seda kandma." Ja Remy teadis seda. No, tegelikult ta võiks selle vabalt ära võtta, aga ikkagi. Ta oli mingil määral kohustatud seda kandma.

Remy ohkas. See segas. Talle meeldis eile Fredi keha puudutada, kui seda turvist polnud. Remy ajas end aeglaselt istukile ja asetas enda käe mehe kuklale, et teda endale lähemale tõmmata ja pehmet suudelda. Vat see oli üks hea äratus. "Kas sa nüüd lased mul edasi magada?" küsis prints muiates ning tõmbus Fredist veidi eemale.

Ja Fredile meeldisid Remy puudutused... ka tema leidis, et see asi segab. Frederick vastas kuti suudlusele, kui too seda alustas, ning naeratas pisut tema sõnade peale. "Eeih," ütles ta õrnalt kulmu kergitades. Ise ta soovis, et Fred ta üles ajaks.

Remy vajus tagasi voodisse. "Aga kui ma ikka magan?" küsis ta muiates ning tõmbas tekki rohkem enda peale. Ta muigas kavalalt kui teki alt Fredi piilus. Huvitav, millal teenijad tulevad. Vanni tahaks küll. Aga hetkel tahtis ta Frediga aega veeta.

"Ma ei lase," muigas Frederick jälle kätt sirutades ja poisi juukseid mänglevalt sasides. Kui tema magada ei saa, siis ei saa Remy ka magada. Mõnikord olid Fredil siiski ka täiesti vabad päevad, mil ta sai korralikult välja magada, mida ta väga hindas.

"Jaa jah," muigas Remy väljakutsuvalt ja kiskus tekki rohkem enda ümber. Ta toetas pea mugavalt padjale ning sulge silmad. "Head ööd," pomises kutt, suutmata varjata seda muiet enda huulil. Ta lausa ootas, et mida Fred nüüd ette võtab, et ta magada ei saaks.

Frederick naeris vaikselt ning raputas pead. "Ükskõik, kui armas sa ka poleks, ei saa ma sul magada lasta," muigas Fred poisile lähemale kummardudes ning tema muigvel huultele musi vajutades. "Väike unimüts." Siis libistas ta aga oma sõrmed teki äärele ning sikutas seda poisil pealt ära. Hehe.

Remy vastas rahulolevalt suudlusele. Talle meeldis kui Fred teda suudles, kuid siis kiskus mees talt teki pealt. "Heeei," protesteeris kutt läbi suudluse. "Mmmh," mõmises ta ning libistas käe Fredi kuklale, et teda ahnemalt suudelda. Kui tekki ei saa, siis olgu vähemalt üks korralik suudlus.

Fred itsitas suudlusesse, aga siis vastas sellele juba korralikult, sõrmed noormehe juustesse hiilimas. Talle meeldis Remyt suudelda, tema pisike suudles nii hästi ja puha... ja oli ainult tema oma.

Muidugi ainult tema oma kui Fred selle eest nii kohusetundlikult hoolitses, et ainult tema oma oleks. Ta muutis suudluse ahnemaks, kuid tõmbus siis veidi eemale. "Ma soovin, et sul poleks neid neetud riideid seljas," sosistas Remy ja tõmbas mehe ahnemaks suudluseks lähemale. Ooh, need hommikud, mis järgnesid vallatutele öödele ja märgadele unenägudele.

Sest Fred ei suutnud taluda mõtet, et Remy on kellegi teise oma, mitte tema oma. Poisi sõnu kuuldes naeris ta jälle tasa, aga vastas suudlusele, hammustades õrnalt Remy huult, ning süvendas suudlust, kui talle lähemale nõjatus.

Remy mõmises rahulolevalt suudlusesse. See oli nii hea. Pani teda unustama, et varsti tulevad teenrid teda äratama ja riidesse panema ja mis kõik veel. Ta sõrmed eksisid sügavamale Fredi juustesse. Miks see pidi saladus olema? Miks seda halvaks peeti? Sest sellisest asjast ei tule lapsi? Aga see oli ju nii hea.

Keelatud ongi alati hea... või noh, peaaegu alati. Frederick naeratas jälle suudlusesse, aga tõmbus peagi eemale. "Sa peaks üles tõusma," sosistas ta õrnalt naeratades.

"Mkmm," mõmises Remy silmi avamata ja põimis mõlemad käed tugevalt ümber Fredi kaela, et teda endale lähemale tõmmata ja ahnelt suudelda. Mitte mingit tõusmist ei toimu, kui prints seda ise ei soovi. Ja hetkel soovis ta hoopis midagi muud kui ülestõusmist.

Frederick naeratas õrnalt ning vastas taaskord suudlusele võrdväärse ahnusega. Nende suhe oli selle ühe ööga nii palju muutunud... aga Fredile see meeldis, see oli ainult paremuse poole. Rüütel libistas sõrmed õrnalt poisi põsele ja naeratas suudlusesse, kui tema huult kergelt hammustas taas, ning siis suudlust nõudlikult jätkas.

No jah, nüüd tundis Remy rohkem seda, et nad kuuluvad teineteisele. Eilne juhtumine oli ilmselgelt palju muutnud. Aga see ei tähendanud, et nad oma teesklusega ei jätkaks. Remy tugevdas haaret Fredi kaela ümber ja lisas samuti suudlusesse rohkem kirge. Ta ei tahtnud enam iial eemale tõmbuda ja ta tahtis midagi palju enamat juba. Aga see neetud turvis oli jalus.
Ja siis kõlas koputus uksele ja Remy oli sunnitud järsult suudluse lõpetama. Kurat küll!

Frederick tõmbus koputust kuuldes kiirelt eemale ning ajas end sirgu. Ta suunas pilgu Remyle, kes ennast korda sättis ning läks avas ukse, et avastada sealt tagant teenijad. Fred vaatas kulmu kergitades nende suunas, aga ei öelnud midagi, kui nood sisse paterdasid ning Remyle riided andsid ja puha, kuigi pilgud, mille osaliseks Fred sai, olid veidrad.

"Ma pidin ser Fredericku just teie järgi saatma," nähvas Remy liiga ülbelt, liiga vastikult. "Ma tahan kuuma vanni ja ma tahan seda kohe!" nõusid prints. Teenijannad noogutasid, tegid kniksu ja paterdasid välja. Uksel sosistas veel üks teisele, et prints on jälle pahas tujus. Ja ilmselt vaatasid teenijannad Fredi imelikult, sest kõmu levis siin lossis just lihtrahva seas kiirelt. Nimelt oli keegi näinud musta keebiga isikut Valge Vahtkonna torni minemas ja hiljem sealt lahkumas ja keegi rüütlitest olla isegi hääli just Fredi toast kuulnud, aga kes mehel külas käis, seda keegi ei teadnud. Ja õnneks või kahjuks polnud see kõmu veel Remy ega Fredi kõrvu jõudnud. Aga kõmu liikus kiirelt ja kes teab, kelle kõrvu see varsti jõuab. Kui teeniad lahkunud olid ja uks kinni oli viis Remy oma pilgu Fredile. "Nad rikkusid kõik ära," pomises ta etteheitvalt.

Fred kortsutas poisi tooni kuuldes kulmu. Jah, ta oli ka pahane, et neid segati, aga Remy oli kohe väga tige. "Jah... aga see on paratamatu." Nad teadsid, et varem või hiljem need teenijad tulevad, kuigi see oleks võinud kohe palju hiljem juhtuda. Palju hiljem.

Remy vajus tigedalt voodisse selili lamama. "Ma vihkan neid," pomises Remy. "Ma vihkan neid kõiki. K õ i k i siin lossis ma vihkan. Ja siin pealinnas. Ja siin neetud riigis. V i h k a n!" torises Remy ärritunult. Miks kõik pidid neile vahele segama ja miks kõik üldse pidid olemas olema? Väga lapsik soov, aga vahel soovis Remy tõesti, et maailmas poleks mitte kedagi teist peale tema ja Fredi.

"Mind ka?" küsis Fred kergelt muiates. Heh. Sellest on küll kahju, ta ei tahtnud, et Remy teda vihkaks, kuigi oli põhjus andnud küll. Aga ta tahtis printsi kallistada, kuid ei saanud. Teenijad võisid iga hetk tulla.

"Ei, mitte sind, lollakas," pomises Remy ja karjus siis vihast: "aaaaaaaggrrrrrrrrhhhhhhhhhhhhhhhhh!!!" Ta vahtis mõne aja lage ning ahmis õhku, siis pööras ta pilgu Fredile. "Ma tahan ju kaissu. Ma tahan täna kõike muud kui teeselda," ütles ta nukralt. Ja Fred oli nii kaugel. Põhjusega. Iga hetk võisid teenijad või tema teener sisse sadada ja teatada, et vann on valmis.

Ta peaks kokku lugema, kui mitu korda Remy talle juba lollakas öelnud oli. Sadu vist. Frederick krimpsutas nägu, kui prints karjuma pistis. Noormehe järgnevate sõnade peale naeratas Fred nukralt. "Ma tahaks sama, aga see ei ole võimalik..." See ei saa ka kunagi võimalikuks.