Time to wake up

Nii pea kui riided kadusid, põimis Remy endalegi üllatuseks oma jalad instinktiivselt ümber Fredi keha. Tema käed tutvusid Fredi kehaga. Aah, see oli taevalik! Ja siis suudles Frederick ta kaela ning Remy viskas oma pea kuklasse, mõmisedes rahulolevalt ja liibudes mehele lähemale, surudes kogu oma keha tihedalt Fredi kehale vastu. Et tal nüüd meelest ei läheks tasa olla. Aga nii kuradi raske oli üldse midagi meeles pidada, kui nauding igasuguse mõistuse halvas.

Frederick hammustas Remy kaela pehmelt ja muigas õrnalt, kui seda kohta uuesti suudles. Ta ise oli ka täiesti ülesköetud juba. Fred sättis ennast hästi natukene ja tõstis hetkeks pilgu. "See võib ikka haiget teha," ütles ta hästi tasa, vajutas noormehe huultele pisukese suudluse ja sisenes temasse ettevaatlikult. Kuigi nii lühikese vahega ei tohiks väga valus olla.

Remy ahhetas mõnust kui Fred teda hammustas ning kohe jälle suudles. Ta tundis end just nagu ta oleks... nagu ta kuuluks Fredile ja olekski tema oma. Aga see tunne oli hea. Talle meeldis Fredile kuuluda, ta tahtiski tema oma olla. Sosina peale kohkus Remy veidi. Teebki haiget? Aga suudlusele vastas nooruk innukalt ning kui Fred temasse sisenes, pidi ta tõdema, et see ei teinud üldse haiget. Pigem oli see puhas nauding. "Mmmh!" mõmises Remy mõnust vastu Fredi huuli.

Nad kuulusidki teineteisele... ja Fred ei tahtnud kunagi lasta kellegi teisel Remyt saada... see naisevõtmise jutt oli äärmiselt hirmutav. Mis siis, kui ta tahabki, et Fred neid enam ei tapaks ja tal abielluda laseks? Praegu aga üritas Fred ainult sellele hetkele keskenduda, ning, nooruki mõminast julgust saanud, liigutas ennast rahulikult, sõrmed samas Remy riista ümber sulgumas.

Remy tõmbus suudlusest eemale, et oiata ja õhku ahmida. Siis meenus talle, et nad peavad tasa olema ning ta hammustas tugevalt oma alahuulde, et vagusi püsida, klammerdudes Fredi külge. Aga see oli nii hea, et raske oli vait püsida ja Fredile hääletult mõista anda, kui hea see on.

"Shh," sosistas Frederick muiates, kui huuled siis taas poisi kaelale libistas ja seda ahnelt suudles. Jaah, ta tegi igasuguseid häid asju, kuigi teadis, et niimoodi on Remyl raske tasa püsida, aga endal oli tal kül hea vait olla, kui vaid vahepeal vastu tema kaela tasakesi mõmises.

Remy hammustas tugevamalt oma alahuulte, et mitte valjult mõnust oiata. No kuidas sa suudad vait olla, kui sul tõesti nii hea on? Ta ahmis õhku, sulges silmad ja viskas pea rohkem kuklasse. Tema sõrmed kaevusid Fredi juustesse, neid sikutades, teine käsi puhkas Fredi seljal.

Fred jätkas liikumist, käsi temaga samas rütmis, ning hammustas tema kaela natukene tugevamalt, kui kavatsetud, aga ta oli juba natukene liiga sassis, et midagi asjalikku mõelda. Mehe hingamine oli raske ning natukene korrapäratu, kui ta poisile lähemale liibus ja vaba käe sõrmed tema juustesse libistas.

"Aaah!" ahhetas Remy üsna valjult selle hammustuse peale. Aga see oli nii hea, ta tundis kuidas süda tema rinnus tagus nii tugevalt, nagu ähvardaks rinnust välja hüpata. Pea käis ringi, maailm näis kaduvat. Remy oigas taas valjult, tuletades end meelde, et ta pidi ju tasa olema. Aga nii raske oli vait olla.

Frederick itsitas ning tõstis siis pea, et Remyt suudelda. Niimoodi, kui huultel tegemist on, ei saa väga valjult mingeid helisid kuuldavale tuua. Ta liikumine muutus aeglaselt aga järjekindlalt tugevamaks ja kiiremaks, kui ta peale hetkelist pausi uuesti ahnete suudlustega Remy huuli ründas.

Remy sikutas veidi Fredi juukseid, kuid vastas suudlusele tänulikult ning innukalt. Poleks suudlust tulnud, oleks ta vist pidanud käe enda suule suruma, et vait püsima. Ta ei tahtnud, et see iialgi läbi saaks, sest see oli nii hea. Ja mõte selle keelatusest tundus jälle naeruväärsena.

Frederick oigas vaikselt suudlusesse. Ta oli väga rahul, et polnud keeldunud, vaid Remy tahtmisele nüüd järgi andnud. See turvise ära võtmine... ei olegi tegelikult suur töö. Frederick hingas kiirelt sisse, ning süvendas suudlust veelgi. Tal oli liiga hea olla.

Remy oigas samuti, ta kortsutas kulme, aga ainult selle pärast, et tal nii hea oli. "Mmh!" mõmises Remy ja klammerdus taas tugevamini Fredi külge. Nii kuradima hea oli olla.

Frederick naeratas õrnalt, aga tundis hetke pärast ka lõppu aeglaselt kuid järjekindlalt lähenemas. Ta mõmises tasa, kui noormehe huult hammustas, ning liikus veelgi kiiremini ja tugevamini. Liiga hea.

"Mmmh," mõmises Remy ja tundis, et ka tema hakkab tippu jõudma. Ta tõmbus suudlusest eemale ning ahmis õhku. "Aeglasemalt!" ahhetas kutt. Siis ei jõua nad nii kiiresti tippu ja saavad kauem seda nautida. "Aeglasemalt," palus ta uuesti, õhku ahmides ning viskas pea kuklasse, oiates tasa.

Frederick hingas raskelt välja, kui oma lauba hetkeks poisi rinnale toetas, aga tegi, nagu palutud. See oli nii metsikult hea. Ta vaevu suutis end tagasi hoida valjult oigamast. "Fakk.." pomises mees hingeldades.

Remy hingas sügavalt ning avas oma silmad, et Fredile silma vaadata. Ta naeratas mehele. "Mmh," mõmises kutt rahulolevalt. Aeglaselt oli ka hea. Ta tõmbas mehe endale uueks suudluseks lähemale ja põimis käed tugevalt talle ümber. Remy sasis Fredi juukseid, silitas ta selga ja tagumikku.

Fred naeratas samuti õrnalt ning vastas rahulolevalt. Tal oli liiga hea niimoodi. See tundus nii võimatu, et nii suurepärane tunne kellelgi olla sai. Frederick oigas vaikselt suudlusesse ning liibus poisile veelgi lähemale.

Remy vastas suudlusele innukamalt. Ta sasis ta juukseid ning jättis oma teise käe mehe tagumikule puhkama. See oli tõesti ülihea! Ei olnud mingeid probleeme ega inimesi. Ainult nemad kaks ja see ülevoolav nauding, mida nad mõlemad tundsid. Ja armastus!

Frederick liibus noormehele lähemale, sõrmed õrnalt poisi juukseid sasimas. Ta nautis seda liiga palju... aga ei kahetsenud enda tundeid korrakski. Ta polnud siiamaani kordagi kahetsenud, et poissi paar aastat tagasi suudelnud oli. Kohe kindlasti mitte.

Ja ainus, mida Remy kahetses oli see, et ta polnud Frediga varem nii kaugele jõudnud, nagu praegu. Remy oli sunnitud peagi taas suudluse katkestama, et õhku ahmida ja ta tundis, et enam pole tippu jõudmist vist võimalik tagasi hoida. Ta toetas oma lauba vastu Fredi oma ning vaatas talle silma, tuletades endale taas meelde, et ta ei tohi karjuda kui tippu jõuab.

Frederick vaatas kindlalt Remyle silma, kui samuti lõppu taas lähenemas tajus. Liiga hea... Frederick ei pööranud hetkekski pilku kõrvale, kui lõpuks tippu jõudis. Ta ahmis õhku, hetkeks silmi sulgedes, aga suunas pilgu tagasi Remy silmisse. Ta vaevu oli suutnud oiet tagasi hoida.

Remy mõmises rahulolevalt kui Fred tippu jõudis ja hammustas enda alahuulte, kortsutas oma kulme, kui tundis, kui lähedal ta ise on. Remy klammerdus ühe käega Fredi külge, viskas pea kuklasse, ning surus teise käe oma huultele. Järgmisel hetkel oigas ta valjult, aga õnneks summutas ta enda käsi hääle, ning jõudis tippu. Seejärel pööras ta hingeldades pilgu Fredile ja naeratas talle, lastes enda käel voodile vajuda.

Frederick naeratas pehmelt ning vajutas noormehe huultele õrna musi, kui ennast siis poisi kõrvale sättis. Aeeh. Nüüd oli ta veel väsinum, kui enne. Ja tal on veel õhtuni vaja Remyt valvata. Näis üsna võimatu ülesandena.

Remy naeratas ja keeras end Fredi kaissu, ta toetas oma pea mehe õlale ning vajutas musi tema põsele. "Ma armastan sind," sosistas nooruk. Ja olgugi, et ta oli kõigest 15 ja selles riigis tunti armastust vähe, tundis Remy, et tema just sedasi tunneb.