Time to wake up

Frederick naeratas käsi Remy ümber põimides. "Mina armastan sind," vastas ta poisi laubale musi vajutades. Nii väga armastas seda pisikest enda kaisus. Ta polnud kunagi varem midagi sellist tundnud, aga see oli parim tunne maailmas. Kedagi armastada ja teada, et oled armastatud.

Remy naeratus venid laiemaks. Talle meeldis Fredi lähedus. Talle meeldis, et nad said hetkel koos olla ja ilma igasuguse teeskluseta või turvisteta. Kohe kindlasti meeldis talle mõte, et nad seda tema toas tegid. Järsku tundus, nagu ilm oleks palju ilusamaks läinud. Remy libistas sõrmedega üle Fredi rinna ja jäi ümber tema nibu 'ringe' joonistama.

Frederick naeratas õrnalt. Talle väga meeldis niimoodi lihtsalt Remyga olla, ilma selle tüütu turviseta. Fred silitas õrnalt poisi selga ning vajutas tema põsele pehme musi. Nii hea oli olla, hoolimata sellest väsimusest.

Remy naeratas taas ning sirutas end veidi, et mehe huultele musi vajutada. Kas nad jäävad nüüd mõneks ajaks tukkuma? Ja kui keegi uksetaha kolistama tuleb, saab Remy sada üks põhjust välja mõelda, miks Fred seal temaga on ja miks ta kedagi sisse lasta ei taha.

Jaah... about that. Frederick libistas sõrmed poisi juustesse ja naeratas põgusalt. "Ma peaks nüüd ennast tagasi riidesse panema." Sest kui tal kiirelt midagi vaja on, või noh, tõenäoliselt ei ole, aga ikkagi...

"Mkmm," mõmises Remy pahaselt. Kuskile ei peaks ta end panema või minema. Remy keeras end veidi ja sättis end Fredi peale lamama. "Riided on üleliigsed," märkis nooruk ja toetas oma pea Fredi rinnale. Üleliigsed ja ebamugavad olid need riided ja turvised. Nad olid tema toas nelja seina vahel täiesti kaitstud.

Frederick naeris tasa, kui Remy tal kohe riideid selga panna ei lubanud. "Aga siis ma olen väsinud ja jään kogemata magama," arvas Frederick poisi juukseid õrnalt sasides. Ja ta ei saanud seda endale lubada, magamajäämist.

"Siis ma äratan su üles," lubas Remy ja libistas oma käe Fredi jalgevahele, haarates tema munadest. "Või sa tahad öelda, et see ei ärata sind?" küsis Remy neile veidi valusalt survet avaldades. Nooruki huulil oli riukalik muie. Ta võiks Frediga hetkel mida iganes teha, vaevalt mees midagi üritaks, kui tema munad Remyl peos on.

Fredi näole ilmus kerge valugrimass, kui Remy käsi tema munasid pigistama hakkas. Mitte just kõige meeldivam. "Ma ei jäägi magama," ütles ta valu eirates, niheledes ainult natuekne. Ta tahtis, et Remy nendest lahti laseks. "Remy.."

Aga Remy ei lasknud. Ta muigas hoopis riukalikult. See tunne, mis tal pregu oli, et Fred allub täielikult talle ja on täielikult tema käsutuses oli kirjeldamatu. "Fred," vastas kutt muiates ja avaldas veidi rohkem survet. Kui lihtne oli saada mehe üle kontrolli.

Frederick hingas teravalt sisse, julgemata nüüd ennast eriti liigutadagi. That was... well, auch. Rüütel hammustas tugevalt huulde, hoides pilku kindlalt Remy silmadel. Jah, ta võis igasuguseid haavu ära kannatada, aga sellist valu ei talunud ükski mees. Noh, eunuhhid, since neil mune üldse polnud, aga nad olid veel haigema asja üle elanud.

Remy muigas endiselt oma riukaliku ja pisut õelat muiet. Kuid siiski lasi ta Fredi munad lahti ja suudles teda hoopis ahnelt, toetades oma käed teine-teiselepoole mehe pead. Ta liibus oma alasti kehaga taas Fredi palja keha vastu. Mõnus oli teda endale nii lähedal tunda.

Fredile oli õel Remy võõras. Eriti sellistes olukordades. Aga nüüd lõpuks laskis Remy tema munadest lahti ja Fred sai kohe kergemalt hingata. Ta libistas omakäed nooruki kehale, ühe tema küljele ja teise tagumikule puhkama, kui teda ahnelt vastu suudles.

Remy suudles meest ahnemalt, kui siis läbi suudluse naeratas ja veidi eemale tõmbus. "Nii hea on teada, et ma saan sind endale alluma panna," muigas kutt rahulolevalt. Seda enam, et ta Fredist muidu noorem ja väiksem oli.

Frederick naeris vaikselt. "Niimoodi sa saad ükskõik keda endale alluma," ütles Fred. Mitte, et talle meeldiks mõte sellest, et Remy on mingi tüübiga koos voodis ja tal tema munad käes on. Kohe üldse mitte.

"Hmm. huvitav, mida Ser Thomas Tyrell sellest arvaks, kui ma teda ta munadest pigistaks?" küsis Remy kavalalt muiates. Ta hammustas enda alahuulde ning libistas käe mööda Fredi keha alla poole, nagu plaaniks jälle mehe munadest haarata.

"Vaevalt ta eriti õnnelik oleks," arvas Fred. Aga kui aus olla, siis ta ei teadnud suurt midagi enda vennast. Ta teadis, et mees peab varsti abielluma Eleyna Greyjoyga, aga polnud enda vennaga midagi ise rääkinud. Nad ei olnud enam tema pere... tundes Remy kätt alla liikumas, mees võpatas, ja niheles pisut allapoole.

"No kuhu sa nüüd põgened?" küsis Remy muiates ja libistas enda kätt julgemalt edasi. "Sellise ebaviisaka käitumise eest peaks ma sind kohe kindlasti karistama," arvas Remy ja jõudis sihtpunkti, libistades käega hoiatavalt üle mehe suguelundite.

Frederick neelatas kartlikult. See oli ikkagi creepy, kui Remy niimoodi tegi. Ta ei vastanud midagi, vaid lihtsalt jälgis suurte silmadega Remy nägu ning jälgis ka tema käe puudutusi. Aeh.

"Kas sa vabandad, et sa nii ebaviisakalt käitusid?" küsis Remy ja silitas Fredi mune. Ta kergitas üht kulmu. Nooruki pilk oli kaval ja veidi õel. Ehk ta tõesti oli hull. Aga miks mitte? Nii palju oli viimasel ajal juhtunud, et natuke hull olla oli tema puhul normaalne.

Jaah, ja Fredile see hulluse pool eriti ei sobinud, kuigi ta sai aru, et Remyl oli probleeme. Muidugi oli tal liiga palju juhtunud, ja ta oli liiga noor, et selle kõigega üksi hakkama saada. "Vabandust, et ebaviisakalt käitusin..." vastas Frederick aeglaselt, aga siiralt. Ta ei tahtnud seda valu enam.

"Tubli poiss," muigas Remy rahulolevalt ja libistas oma käe Fredi puusale. Kui seda sai puusaks nimetada, sest meestel väga puusi polnud. Nooruk vajutas musi Fredi ninaotsa. "Sa oled täiesti minu käsutuses," muigas Remy endiselt riukalikult. Ilmselt pidi mees Remy selle õela poolega harjuma.

Frederick kallutas pisut pead ja naeratas. "Sellest ajast, kui mind teie kaitsjaks nimetati." Enne oli ta lihtsalt troonile truudust vandunud. Ja ta teenibki vaid õiguslikke pärijaid.

Remy kortsutas kulme ja libistas käe jälle Fredi munadele, haarates need enda kätte. "Mis mõttes 'teie'?" küsis ta kurjalt. "Sinu, sa oled minu kaitsja, mitte mingi teie," pomises Remy etteheitvalt. Fred kohe oskas valu norida.

Sest kui Fred pahaseks muutus, hakkas ta viisakusvorme kasutama. "Sinu. Sellest ajast, kui mind sinu kaitsjaks nimetati." Frederick üritas mingi naeratuse enda huulile manada, aga see väreles pisut ja kadus hoopiski, kui ta jälle kartlikult allapoole piilus ja pilgu tagasi Remy silmadele suunas.