Time to wake up

Frederick tundis mõnusaid külmavärinaid, kui Remy suudlust süvendas, ning vastas suudlusele sama ahnelt, tahtmatagi eemale tõmbuda. Ta ei tahtnud kunagi eemale tõmbuda. Aga lõpuks ta pidi seda tegema. Frederick ohkas vaikselt, kui ennast eemale tõmbuma sundis. "Varsti näeme jälle," ütles ta kergelt naeratades, vajutas poisi põsele musi ja tõusis enne, kui Remy teda peatada jõuaks. Ta saatis kergelt nukra pilgu poisi poole ja väljus siis toast. Aeeh... ta tahtis niiväga Remyga koos olla.

Remy ohkas ja saatis anuva kutsika pilguga Fredi toast välja ning kui uks sulgus, sulges Remy ka oma silmad. Vajudes taas korralikult vanni. Olgugi, et ta oli keelanud teenritel tulla, tulid nad ikka, ning kuivatasid Remy ja panid ta riidesse. Remy lasi neil seda käike teha, olles ise täiesti tuim. See oli loomulik, et nad teda riietasid ja ta oli sellega harjunud. Aga ta tahtis Fredi. Ta tahtis mehe kaissu ja ta tahtis lõppu sellele teesklusele. Teenrid riietasid Remy täna tumesinistesse rõivastesse ja tõid talle musta keebi, mis ühe ta õla kattis. Keegi neist tõi ta mõõga ja kinnitas selle nooruki vööle. "Hommikusöök ootab teid, mu prints," sõnas tema isiklik teener ja kummardas. Remy väljus ruumist, heitmata Fredile ühtki pilku, ning suundus hommikusöögiks söögisaali. Ta imestas, et ema samal hetkel tema õe ja vendadega sõi. Tavaliselt sõi naine palju varem. Aga varem oli isa elus ka olnud ja kuninganna oli kiirustanud siis oma mehe juurde. Nüüd olid asjad teisiti. Remy istus vaikides hommikusöögilauda ja silmitses toitu, mis laual oli. Puuviljad, leib, mingi liha, piim, mahl. Seal oli pea kõike, mida hing võis ihaldada. Ja Remy ei söönud mitte midagi. Ainult jõllitas puuvilju laual.

Frederick järgnes Remyle, kui too lõpuks hommikusöögile suundus. Veider, et Fred ise juba paar tundi tagasi söönud oli. Mees seisatas oma kohal teiste Valvkonna liikmete juures, kes seal olid, ning suunas pilgu Fredile, kuniks üks tema vendadest, vandevendadest, temaga rääkima hakkas tasa ning tähelepanu seega Remylt ära tõmbas. Eks ta ei tohigi poissi jõllitada kogu aeg.

"Ma määran sulle uue valvuri," sõnas kuninganna järsku, purustades vaikuse, mis lauataga istujate vahel valitses.
Remy tühi pilk täitus järsku arusaamatusega, kui ta selle oma emale viis. "Mida?" küsis ta, nagu poleks naist mõistnud.
"Ma määran sulle uue kaitsja. Kellegi vanema ja kogenuma," sõnas naine külmalt.
"Miks?" küsis Remy, tundes kuidas viha temas kasvab. "Ser Frederick on parim kaitsja! Ma pole kellegi teisega nõus!" protesteeris Remy.
"Ma saan aru, et ta on sulle sõbra ees," pomises naine veidi vaiksemalt. "Aga on asju, mida sa tema kohta ei tea," lisas kuninganna. Remy oleks tahtnud selle peale turtsatada. Tema ei tea midagi Fredi kohta? Jeah, right. Kuninganna kummardus printsile lähemale, et talle midagi kõrva sosistada. "Ta pole sulle heaks eeskujuks. Eile öösel käis tal külaline ja kõik sosistavad, et see oli mõni hoor, nende häälte pärast, mis ta toast kostus," sosistas naine. "Sul on uut kaitsjat vaja, kedagi kogenenumat ja kedagi sellist, kes oma tööd tõsisemalt võtaks."
Remy tundis, kuidas ta punastas. Nad pidasid teda Fredi hooraks. Keegi siiski oli kuulnud neid. "Aga ser Frederick on parim. Mis see loeb, mis ta öösiti teeb? Ema, sa ei saa mulle kedagi teist määrata! Sa ei või! Ma ei usalda kedagi teist!" hakkas noor prints ärrituma.
Kuninganna säilitas oma rahu: "nad on kõik usaldusväärsed."

Frederick oli süvenenud enda vestlusesse oma vennaga, jah, ta tõesti pidas juba neid enda pereks, mitte enda tõeliseid õdesid-vendi, kuni kuulis järsku kuninganna sõnu. Ta vakatas poole sõna pealt ning vaatas laua poole, silmad suured. Mis mõttes ta välja vahetatakse? Ta jälgis neid pingsalt, kuigi ta ei kuulnud, mida naine Remyle sosistas, kuulis ta seda, mida Remy ütles, ning ta oli veel ehmunum, kuigi üritas enda tundeid varjata. Siiski keegi oli kuulnud, ja räägitakse... aeeh. Miks peaks Frederick hoora, kui tegemist oleks hooraga, enda tuppa kutsuma? Nagu tõsiselt, kui imbetsill arvatakse, et ta on? Aga Fred jälgis vestlust pingsalt. Kahju, et ta sekkuda ei tohtinud.

"Ei!" käratas Remy. "Mina usaldan ainult Fredi.. Ser Fredericku," ta oli vihane ja hakkas unustama viisakuse.
"Remy, ära tee sellest suremat stseeni kui see juba niigi on," manitses naine.
"Sina oled sellest stseeni teinud!" käratas Remy ja tõusis püsti ning astus lauast veidi eemale, arvates esialgu, et ta marsib sealt minema, kuid pööras end siiski ümber, suutmata oma sõnu kurgus enam kauem hoida. "See, et isa suri ei tähenda, et sa võiks kõiki enda ümber üksikuteks teha ja nende sõpru ära võtta!" karjus Remy oma emale, lauast mõned sammud eemal. Ta oleks tegelikult nii palju enamat tahtnud öelda, aga järsku ta ei suutnud... või ei julgenud. Miski hoidis teda siiski tagasi. Ta kartis, mida nad Fredile teha võivad kui tõde teada saavad.
Esialgu jäi mulje, nagu kuninganna oleks need sõnad alla neelanud, kuid siis ta tõusis, astus üllatavalt rahulikult oma vanima poja ette, ja virutas Remyle lahtise käega kõrvakiilu. "Sinu isa ei puutu asjasse!" sisistas naine. "Ma määran sulle uue kaitsja ja sa ei saa sinna mitte midagi teha! Sa pole veel kuningas! Ja sedasi, nagu ajad praegu on, ei saa sa selleks nii peagi!" nähvas naine haavunult ja vihaselt. Remy oli šokeeritud, et ta ema teda lõi, nagu ka kõik teised ruumis olijad ilmselt.

Frederick jälgis vaidlust ärevalt, ta oli mures Remy pärast, ning tige tema ema peale. Uus kaitsja... tal oli niigi vedanud, et vähemalt mingil moel iga päev temaga olla saab. Siis aga kuninganna tõusis, Fred oletas, et ta lahkub, sest Remy reaalselt ju karjus tema peale, aga võpatas silmnähtavalt, kui naine hoopis oma poega lõi. Ja et Frederick oli vaid Remy, mitte mingi wannabe karmi muti valitsuse all, astus ta sinna sel ajal, kui teised veel seedisid mõtet, et naine oma poega löönud oli, lükkas Remy natukene tahapoole, täielikult paljastatud mõõk ähvardavalt käes. "Teil ei ole mitte mingisugust õigust talle haiget teha," ütles Frederick jäise pilguga naist vaadates. Kui ta varem oli arvanud, et ta on lihtsalt natukene teistmoodi, siis praegu Fredi arvamus temast langes, palju.

Remy astus mitu saamu taha poole, kui Fred nende vahele astus ja oli hetke segaduses, aga siis nägi ta mida mees tegi ja taastas päris kiiresti oma oleku. Fred kaitses teda, tema ema eest. Kuninganna eest. Wow! Aga kaks teist vahtkonna liiget tõmbasid ka enda mõõgad välja. Okei, nüüd oli pahasti natuke.
"Sa räägid oma kuningannaga," ütles üks vahtkonnaliige Fredile hoiatavalt, aga tema pilgust oli näha, et tal polnud vähimatki tahtmist oma mõõka 'vennaga' ristata.
"Minul pole õigust?" nähvas kuninganna Fredile, tema mõõgast hoolimata. "Sa tuled relvaga kaitsetu naise vastu?" küsis kuninganna veelgi vihasemalt. "Minu vastu?! Oma kuninganna vastu?! Sa peaks mu ees põlvitama! Mu abikaasa võib ju surnud olla, aga see ei tähenda..." Remy hääl katkestas teda.
"Mida, ema? Sul pole võimu, pole seda kunagi olnud. Sa oled naine! Sa ei saa ega hakka iial seda riiki valitsema. Ei seda riiki ega mind. Nad alluvad mulle, mitte sulle," sõnas Remy kindlalt. "Mina olen tulevane kuningas," lisas nooruk. "Langetage oma mõõgad!" käskis ta siis ja kaks rüütlit olid veidi kahtlevad, aga panid siiski oma mõõgad ära.

Frederick laskis naisel rääkida, aga ei langetanud oma mõõka. "Teil ei ole mitte mingisugust võimu," vastas Frederick külmalt, kui too arvas, et ta on kuninganna. Jah, mingil määral tõesti, aga ta ei olnud troonipärija, Tully ei ole Baratheon. "Kui te veel kord printsi puudutate, ma vannun, et te kahetsete seda." Nende sõnadega langetas Fred natukene enda mõõgaotsa, kuid ei pannud seda ära. Ta isegi ei olnud vaadanud enda vendade poole, kui nood mõõgad tõmbasid, nad ei tapaks teda nagunii. Ja Valvkonna vend ollakse elu lõpuni, ja kaitsta tuleb eelkõige kuningat, seega Fred oli natukene pettunud, et need kaks oma mõõgad poisi ema kaitseks tõmbasid enne, kui Remy kaitseks. Rüütli pilk püsis ainiti Remy ema silmis.

See viha, mis naise silmadesse tõusis, kui teised Remy käsu peale mõõgad langetasid ja isegi Fred talle ütles, et tal võimu pole. "Ta pole kuningas!" sisises naine. "Ta isa lisas veel enne oma surma uue seaduse. Remy ei saa troonile enne kui ta naine tema last kannab!" lausus naine. "Sa arvad, et ma ei tea, mis tallis juhtus? Edu sulle kuningaks saamisel!" nähvas kuninganna väga õelalt. Ta krahmas Cody laua tagant enda juurde ja marssis vihaselt söögisaalist välja.
Remy jäi talle pea hingetult järgi vaatama. Esiteks siis see, et ta ei saa kuningaks. Et ta isa seaduse tegi. Miks ta seda tegi? Ja siis see, et ema väitis, et teab, mis tallis juhtus. See kõik võttis Remy'l hinge kinni. Ta ei osanud midagi öelda ega teha, püüdes end koguda. Teised valvkonnaliikmed jäid paigale. Nad olid määratud lapsi, Remy õde ja venda kaitsma, mitte kuningannat.

Frederick saatis naist tigeda pilguga, aga lükkas mõõga tagasi tuppe, kui too kadunud oli. "Kõik korras?" küsis ta natukene vähem ametlikul toonil, kuigi ise tundis ärevust sees närimas, ja seda oli tema pilgustki näha. Westeros vajas kuningat, ning seadusi ei saanud vaid kuningas üksi muuta, so Remy saaks seda väänata... vabalt. Aga Fred seevastu... ei kannataks seda välja. Ja tall. Ei tea, kuidas see peaks Remyt mõjutama, mida Fred tegi? Ta ema tõenäoliselt tegi vaid meeleheitliku katse näha välja, nagu teaks, mis toimus, aga kui teaks, oleks ta ammu Fredi süüdistama hakanud. So yeah.

Jah, Remy emal polnud aimugi, mis tallis toimus. Ta käis selle kaardi vaid bluffiks välja, aga näis, et Remy'le see mõjus. "Mul on halb olla," pomises Remy ja kiirustas ruumist välja, võttes suuna kohe oma toa poole. Seadusi väänata? Ta peab siiski täieõiguslikuks kuningaks saama enne. Praegu valitses riiki Stark. Põhimõtteliselt. No ta oli kuninga käsi. Aga Remy oli endiselt alles pärija, ta polnud veel piisavalt vana ja nüüd tundus, et ta pole isegi sobiv mitte. Oma magamiskambri ukse lahti löönud, tormas Remy sinna sisse ka heitis end voodile kõhuli, mattes näo patja. Mida ta ema sõnad tähendasid?

Siis võis Remy Starki paluda. Või ähvardada. Lihtne. Fredi arvates. Frederick järgnes Remyle, kui too saalist välja tormas ning oma tuppa läks. Kõhklevalt peatus Remy tema ukse, aga astus siis sisse ja sulges selle vidina enda järel. "Remy?" küsis ta tasa, selle ajaga oli suutnud noormees end juba voodisse visata ja näo ära peita. Fred ei tahtnud teda kurvana näha.

Remy tõstis oma pea padjast. "Ta teab, Fred, ta teab!" pomises kutt meeleheitlikult ja ajas end istukile. "Mu ema teab," sosistas Remy hingetult. "Mida me nüüd teeme? Ma ei saa kuningaks. Ma ei imestaks, kui ta seda ka teaks," pomises kutt kaotades täielikult oma pea. Ja viimase lausega pidas ta silmas Fredi ja Remy suhet. "Ta teab kõike," pomises prints hirmunult.

Frederick silmitses hetke Remyt ning lükkas siis hetke ajel riivi uksele ette, et keegi jobu teenija sinna sisse ei marsiks, ning läks Remy juurde ja istus voodile. "Ta ei tea mitte midagi," ütles Frederick. "Kui ta teaks, oleks kõik mu vennad ammu mul kõri kallal, aga ta süüdistas sind. Ta ainult blufib," seletas Fred kätt sirutades ja rahustavalt Remy juukseid siludes. "Ta ei tea mitte midagi."

Remy püüdis rahuneda. Jaah, ta ema süüdistas teda. Ta ei tea mitte midagi. Mitte midagi! prints põimis oma käed Fredi ümber ja langes talle kaela. "Ta ei saa sind minult ära võtta, ta ei saa!" sosistas Remy. "Ma teen midagi kohutavat, kui ta seda teeb," lausus noormees. Kuidagi, mingil hetkel olid Remy prioriteedid kõik paigast nihkunud. juhtus see siis Harrieti surmaga või siis kui Remy ise selle mehe tappis, või eile öösel, kui Fred ta võttis... Aga mingil hetkel oli Remy nii muutunud, et ta oli valmis kogu lossi põlema süütama, kui keegi peaks kasvõi sõrmeotsa tema ja Fredi vahele panema. "I'll never let you go!" sosistas Remy ja kallistas tugevamalt Fredi. Ehk oli ta hull. Jah just. Peast soojaks läinud.

Frederick libistas oma käed ümber Remy, kuigi kirus mõtetes seda turvist. Varem see nii palju teda häirinud polnud, aga nüüd, kui ta oli Remy lähedust reaalselt kogenud, tundis ta, et see turvis on kõike muud, kui kasulik. "Ta ei saagi. Mina ei kuuletu talle, ta ei ole valitseja..." Remy on troonipärija, ning kui see naine üritaks teda kasvõi üheks hetkeks Remyt silmist lasta, kui tal on aeg valvata... mitte mingil juhul. "Sa ei kaotagi mind." Pigem kaotab Fred Remy... sest kui Remy tahab kuningaks saada... Frederick neelatas, tundes, kuidas tal klomp kurku tekib. Ta polnud lugematult palju aastaid nutnud ja nüüd kartis ta meeletult Remyt kaotada, aga surus oma tunded alla.

Remy hingas sisse Fredi lõhna ja surus oma näo vastu mehe kaela. Ta kõhkles hetke, kuid ronis siis Fredile kaksiraksi sülle. Ausaltöeldes polnud sedasi üldse nii mugav kui ta lootnud oli. Ta kuub ehk ei jäänudki oma pikkuses ette, sest see oli lõhikutega ja mõeldud siiski ka ratsutamiseks, aga ta keep segas ja ta mõõk ja Fredi mõõk ja turvis. Natukeaega rabelenud, põimis Remy taas oma käed ümber Fredi kaela ja lasi peal mehe õlale vajuda. "Ma teen ükskõik mida, Fred," vandus Remy. "Ma lähen kasvõi terve riigiga sõtta," vandus kutt. "Ükskõik mida, aga sind ma ei kaota," lisas ta. Nii armunud ja kiindunud oli ta mehesse.

Frederick ootas kannatlikult, kuni Remy ennast mugavalt sättinud oli ja põimis käed taas ümber noormehe. Ta naeratas nukralt, kui Remy lubadusi tegema hakkas. "See on väga armas sinust," arvas Frederick tasa, kui oma näo noormehe kaela vastu peitis. "Aga sa pead abielluma.." Ja naise rasedaks tegema. Seda Fred näha ei kavatsenud.

"Kas sa lähed siis ära?" küsis Remy sosinal, pärast seda, kui nende vahel oli toas pikk ja lämmatav vaikus valitsenud. Mis sisi neist saab, kui Remy abiellub? Kui ta abiellub. Fred ju tappis kõik naised. Kuidas ta isa võis talle nii teha? kuidas? Remy peitis oma näo rohkem vastu Fredi õlga. Alles eile öösel oli kõik nii ilus olnud.

Frederick vihkas nende vahel valitsevat vaikust aga hammustas huulde, kui küsimust kuulis. "Valvkonna liige ollakse eluajaks," vastas ta lõpuks, kui oli mõelnud viisi, kuidas kõige viisakamal viisil öelda, et ta ei kavatsenud elada ilma Remyta.

"No aga siis sa ei lähe ära," pomises Remy mõistmata, mida Fred sellega tegelikult öelda tahtis. "Aga.. Sa pole siis enam mu isiklik kaitsja?" küsis Remy. Ta saaks sundida Fredi seda edasi olema. Kui ta kuningaks saab. Kahju, et ta ei mõistnud, mida Fred tegelikult silmas pidas.

Frederick ohkas tasa ning tõmbus nii palju eemale, et Remyle tõsiselt otsa vaadata. "Eluajaks, Remy. Meie teenistus lõpeb surmaga." Ükskõik siis, kas loomulik surm või lahingus... või lausa enesetapp. Vahet ei olnud, mil viisil, surm oli lihtsalt lõpetuseks.

Remy silmitses Fredi nägu segaduses ilmega. Kulus mõni hetk, enne kui ta aru sai. "Ei!" karjatas Remy. "Ei, ei, ei!" kordas kutt. Ta raputas ägedalt pead. "Ei," kordas ta veel, nüüd juba sosinal. "Fred, ei," nuuksatas Remy pisarateta ja kallistas meest tugevalt, peites jälle oma näo ära. Kuidas sai Fred midagi sellist üldse rääkida?

Frederick silitas rahustavalt Remy selga. "Sa õpid oma naist armastama, peagi sa ei mäletakski, kes ma selline olin," ütles ta nukralt, hääl tasane. Aga ta ei kavatsenud näha Remy kõrval mingit naist, teada, et ta ei tohi teda tappa, sest Remy peab kuningaks saama...