Time to wake up

Frederick üritas nüüd oma tahtejõu ja füüsilise jõu koostööd tegema panna ning lükkas Remy endast natukene eemale, hingamine päris raske juba. "Stop that.." pomises ta tasa, ja nihutas enda istumisasendit, et tema kubemel mingit survet enam poleks.

Remy kortsutas kulme, kui Fred ta endast eemale tõukas ja vaatas siis segaduses ilmel mehele otsa. "Ma arvasin, et sulle meeldib," pomises ta tasa, tundes piinlikust, et ta hakkama ei saanud ja et Fredile see ei meeldinud ja et ta loll arvas, et mehele meeldis. "Vabandust," pomises Remy siis ning punastas, ronides vaikselt mehe sülest maha, istudes tema kõrvale. Ühtäkki oli tal seal ebamugav olla. Vastikult ebamugav. Ta suunas pilgu maha ja põrnitses oma toa kivipõrandat. Miks ta hakkama ei saanud?

Frederick ohkas ja tõmbas Remy tagasi oma kaissu. "Mulle meeldiski, väga," ütles ta noormehe kaelale musi vajutades. "Aga see kõik avaldab mõju ka muudele kohtadele, millega mul ei ole aega ega võimalust hetkel tegeleda," muigas mees kätt mööda Remy külgealla libistades ja tema püksteesisel peatades. He he he.

Remy põimis ühe käe ümber Fredi ja tema sõnu kuuldes suutis nooruk rahuneda. Siis aga jõudis mehe käsi ühte teatud kohta ja Remy võpatas kergelt. "Aah, soo," pomises ta siis kergelt ebamugavust tundes. Mitte, et talle Fredi puudutus meeldinud poleks. Muidugi meeldis. Väga meeldis. Lihtsalt see tekitas olukorra, mis vajas likvideerimist ja nooh. Tegelikult oli tema riideid lihtsam eemaldada. Tal polnud ju turvist. "Nüüd ma saan aru," pomises Remy kergelt muiates.

Frederick naeratas pisut. "Tark poiss," ütles ta sõrmedega hästi õrnalt tema pükstele survet avaldades ja seda kohta masseerides, huuled nooruki kaelale toetatud. Ta võis ka siis Remyt natukene kiusata...

"Aah, mida sa teed?" pomises Remy silmi sulgedes ja pead kuklasse visates. Selle asemel, et end piinlikust olukorrast päästa, ta nautis seda. Ja loomulikult nautis. Ta tahtis veel! Samas, mõistus karjus, et ta selle lõpetaks enne kui on liiga hilja. Aga hea oli. Õrritavalt hea. Nagu saaks midagi ja samas ei saa. See tunne pani teda enamat tahtma.

Frederick naeris tasa, ning kiusas teda veel mõned hetked, aga peagi libistas käe lihtsalt Remy reiele puhkama ja peitis näo Remy juustesse, tema head lõhna sisse hingates. Pole vaja liiga kuumaks kiskuda seda kõike.

Remy ahhetas ja lasi Fredil tegutseda, kuniks mees lõpetas. Ta kortsutas kulme, ning hingas paar korda sügavalt. "Miks sa lõpetasid?" küsis Remy veidi pahaselt. Ta hingas veel paar korda sügavalt. Nüüd ta tahtis ju veel ja veel ja veel ja... Aaah! Fredi läheduses oli võimatu lihtsalt olla ja... olla.

"Sest sellel on tagajärjed," vastas Fred muiates. Ta oleks tahtnud, nii väga, aga ei saanud. See oleks ime, kui nad üldse enam lähiajal nii palju privaatsust saaksid, mis siis, et praegu nad Remy toas on ja uks riivis ja teenijad jumal teab, kus ära.

"Siis tegeled nendega," pomises Remy, mõistmata, milles probleem oli. Hetkel nad olid omaette ju. Uks oli riivis, mitte keegi ei tulnud neid segama. Ja isegi kui tuli, sai Remy hõigata, et ta ei taha kedagi näha ja keegi ei saakski uksest sisse. "Kas ser Frederick kardab?" küsis Remy tögavalt ning tõstis enda käe mehe põsele, lootes, et tögamine aitab tal saada, mida ta tahab.

"Ei karda," muigas Fred. "Tähendab. See ei ole just vaikseim tegevus, ja ma arvan, et sa juba tead seda." Jeaaah. Üldse mitte vaikne, eriti, kui lasta kõikidel tunnetel teha, mida nad tahavad.

"Ma hoian suu kinni," lubas Remy. Kas ta oli tõesti valmis paluma? "See... Fred..." Remy vaatas talle kutsikasilmadega otsa ja libistas siis enda käe mehe jalgevahele. "Ütle nüüd... et sa ei taha," muigas nooruk kavalalt ja suudles Fredi kaela, hõõrudes kätt mehe jalgevahel.

Frederick hammustas huulde, et tasast mõminat tagasi hoida. "Ma tahan..." Fredericku käsi liikus mööda poisi reit ülespoole. "Aga..." Mees neelatas. Aga kui keegi kuuleb?

"Mis aga?" küsis Remy, hingeõhk Fredi kaela paitamas. "Mingit aga pole. Sa tead ise ka väga hästi, kui ka sina mulle seltsi ei pakuks oleks ma enamusajast täiesti üksi. Mitte keegi ei tule mind otsima," sosistas Remy meelalt. "Sa tahad seda," lisas ta ning näksas Fredi kaela.

Frederick ohkas tasa. Täiesti võimatu. "Mul on turvis," pomises ta hetke pärast, kui pead siiski natukene kuklasse lükkas hammustuse peale. Jaah. Turvis. See tore asi.

"Ma saan..." sosistas Remy ning suudles Fredi kaela. "Aidata... sul see ära võtta... ja tagasi panna," sosistas kutt suudluste vahepeal. Ta avaldas mehe kubemele rohkem survet. "Või sa tõesti ei taha?" küsis Remy endiselt mehe kubet hõõrudes, kuid kaelast veidi eemale tõmbudes ja Fredile silma vaadates.

Mmhhh... Frederick suudles vastamise asemel Remyt kirglikult. Tahtis, väga tahtis. Aga turvisest tuleb lahti saada. Siis on juba kõik hästi.

Remy libistas oma käed Fredi vööle, mis ta mõõka kinni hoidis ta tõmbas selle lahti, samal ajal kui ta meest kirglikult vastu suudles. Vöö lahti saanud tõmbas ta selle mehe ümbert ära ja lasi koos mõõgaga maha libiseda. Ja nüüd riiete ja turvise kallale.

Frederick eemaldas samal ajal Remy mõõgavöö. Järjest rohkem riideid seljast ära võtta. Frederick süvendas suudlust, kui sõrmed tema õlgadele libistas ja talt keebi eemaldas ja sellel maha kukkuda lasi. Savi see puhtus ja kord.

Remy tundis kuidas ta süda aina kiiremini peksma hakkas ja iga eemaldatud esemega hingamine aina raskemaks muutus. Ta sai Fredilt särgi seljast, nüüd see turvis, mis vajas palju rohkemat tähelepanu. Remy nokitses pimesi selle kallal, et kinnitused lahti saada ja siis järgmise kallale asuda.

Frederick aitas Remyl oma turvist avada ja peagi olid nad selle rauakolaka tal seljast saanud ning Fred laskis sellelgi põrandale vajuda. Fred libistas käed suudlust katkestamata poisi särgi alla ning sikutas tal selle ära, et kohe jälle lähemale liibuda ja teda kirglikult suudelda.

Remy tiris samal ajal Fredilt seljast tema rõngassärgi. Ettevaatlikult muidugi. Ning viimasena alussärgi. Kui palju saab ühel rüütlil riideid seljas olla? Ja siis olid nad juba mõlemad paljaste ülakehadega ja Remy vajus selili enda voodile, tõmmates Fredi endaga kaasa. Ta sasis mehe juukseid ning nautis tema lähedust, ilma, et nende vahel mingit tüütut metallikola oleks.

Fred allus rahulolevalt Remy tõmbele ja liibus talle jälle lähemale, sõrmed poisi keha uurimas. Ta nii väga nautis Remy reaalset lähedust, mitte vaid teadmist, et Remy tema käte vahel on aga ta ei tunne tänu turvisele. Frederick süvendas suudlust, kui sõrmed nüüd juba tema pükstevärvlile libistas.

Remy suudles meest ahnemalt vastu ja ahmis läbi nina õhku. Frederiku lõhn oli nii hea ja see pani ta pea ringi käima. Või olid need hoopis suudlused, mis ta pea ringi panid käima. Tegelikult polnud sel vahet. See kõik oli nii hea, nagu eile öösel ja Remyl oli nii hea meel, et ta Fredi ära suutis rääkida. Ta tundis, kuhu mehe käed suunduvad ja enne kui rüütel midagi enamat teha oleks jõudnud, muutus keegi Remy pükstes eriti agaraks. Remy sõrmed sasisid Fredi juukseid ja ta nüüd libises ta vaba käsi mehe püksteni, et nendest vabaneda.

Frederick naeratas õrnalt, kui tundis, et Remy keha reageerima hakkas, seda oli hea teada, et Remyle meeldis. Ta avas nüüd poisi püksid ja suudlust katkestades sikutas need noormehel jalast, samas vabanes ka enda omadest. Häirivatest riietest lahti saanud, liibus ta noormehele taas lähemale, suudlesmõneks hetkeks tema huuli ja suundus siis suudlustega Remy kaelale.