Ho-ho-ho-here comes the panda!

OT: Magatas teda

"Kasu? Brax'id on alati meile lojaalsed olnud, mis selles halba on, kui kaks koda veel enam liita? Ja kõiges ei peagi sinule kasu leiduma!" sõnas Alya kohe vastu. Kuidagi sujuvalt oli tema vaidluses ühe poole endale krabanud. Aga no ta ei talunud sellist.. paska. "Sina mõtled ainult endale, isa. Endale ja sellele kojale. Sul on võimalus enda õnnistusega omaenese lihane poeg tõeliselt õnnelikuks teha ja selle asemel valid sa tema sõimamise, sest sinul pole tema õnnest mingit tulu? Kui see pole isekus, siis ma ei tea, mis on," lausus neidis. Kusjuures üllatavalt rahulikult. Tema ei kippunud vaidlustes kunagi karjuma. Ta lihtsalt rääkis väga kindlalt ja tungivalt.

Nende isa oleks vist midagi rusikaga löönud, kui midagi läheduses oleks olnud, aga õnneks polnud ja oma lastele ta üldjuhul kallale ei kippunud. See löök nende venna pihta oli ühekordne juhtum. Mitte, et see õigustus oleks olnud. Mees tundis end abituna, üksi kahe vastu ja see ärritas teda aina enam. "Tyler!" käratas ta siis nii valjult, et viimane võpatas ja oma pilgu tõstis. "Mida saina arvad, et ma tegema peaks, ah?!" küsis mees vihaselt, otsides ilmselgelt kuskilt abi.
Ty viis pilgu isale ja seejärel enda õele ja vennale. Miks teda sinna tiriti again? See kujutletav jalutus käik Rosalindiga näis nüüd nii ahvatlevana. "Mina arvan... Ma ei arva midagi, ma tean," lausus Ty siis. Isale polnud nõrkus kunagi meeldinud, sestap tema lapsed ka nii isepäised ja vastuhakuhimulised ilmselt olid. "Ma tean, et mu vend tegi meie kojale ja Braxi kojale häbi. See mis ta tegi on õigustamatu, sobimatu, lubamatu," lausus ta ja nägi rahulolu nende isa näos. "Aga mitte miski ei tee seda olematuks. Ja armastab ta seda tüdrukut või mitte," rõhutades sõna mitte, sest vaevalt tahaks nende isa kuulda seda, et nende vend tahab just nimelt armastusest abielluda, "peaks nad siiski laulatatama ja seda võimalikult kiiresti, sest muidu oleme nii meie kui see vaene tüdruk häbis. Parem panna nad paari ja lasta kõigil uskuda, et see laps on abielu sisene kui väline ja et nii peabki olema." Tyler vaikis viimaks ning toetades kätt oma mõõgakäepideme jäi isa vastust ootama.

Alya suhteliselt selle peale välja läkski, et talle isa ikka ei viruta ja kui ka virutaks, siis ega see neiu suud kinni ei paneks küll. Pigem lendaks ta veel ägedamalt peale siis. Aga kui isa Tyleri poole pöördus, lubas neidis endale kerge muige. Vennas oli ikka nende poolt ju, eks? Kuigi Ty jutu esimene pool pani Alyat küll tõsinema ja venda igasugu ähvardavate pilkudega kostitama. Aga vähemasti lõpuks rääkis ta ikka õiget juttu ja nüüd oli neidis küll kindel, et isal pole enam mingit võimalust neile vastu vaidlemiseks. Kui ta juba end nii abituna tundis, et üldse Tyler'ilt abi küsis, siis noh.. Vaevalt, et ta nüüd vaidlema enam kipuks, eks?

Nende isa silmitses Tylerit pikalt, kuid viimaks siiski näis, et ta nõustub mehe jutuga. "Sa lähed ja saadad ronga Braxidele ja selgitad neile kõike ja ütled, et võtad nende naise oma kaasaks kui nende isa seda lahkelt pakub. On selge!" sõnas mees ähvardaval toonil nende vennale, nagu oleks äsja Tyleri poolt öeldud sõnad tema enda öeldud olnud. Seejärel asus mees minekule. "Ja veel üks asi," pöördus mees järsku ümber. "Mina ja teie ema tegime kuningannale lahke ettepaneku Alya printsiga laulatada. Me saame vastuse peagi," mehe viimane pilk väljendas, et igasugune vastuvaidlemine kuulub maha trampimisele.
"Isa," sõnas Tyler ning järgnes mehega, mida ta talle ütles, see Alya ja nende venna, kes tõega vajab nime, kõrvu enam ei jõudnud, aga näis, et isa polnud sellega rahul ja pani Tyleri julmalt paika ära, marssides siis aiast välja, jättes Ty keset teed seisma ja talle järgi vaatama.

Alya naeratas rahulolevalt, täpselt nagu igakord kui ta oma tahtmist sai. Mida juhtus üsna tihti. Kui mees juba minema hakkas, pöördus Alya venna poole, et teda korralikult õnnitleda, kui isa viimane lause teda näost ära vajuma pani. "Mida?!" käratas ta üle hoovi, aga no ega isa see ei huvitanud. Ja Alya oleks hea meelega talle järgnenud ja uue vaidlusega algust teiinud, aga Tyler jõudis ette.. Huvitav, miks? "Tyler?" sõnas neidis alles siis, kui isa juba täitsa lahkunud oli. Kutt ei tundunud kuigi rõõmus olevat, kuigi ta oli ainus, kellel praegu miskit valesti polnud.

Tyler pööras end ümber ja sammus oma venna ja õe juurde. Selle asemel, et enda ja isa vestlusest täpselt rääkida, lausus ta hoopis. "Ma annan oma tiitli sulle," sõnas ta vennale. "Ja tulen ise King's Landingusse. Tulevasel kuningannal ei saa iial liiga palju ihukaitsjaid olla mis," lausus mees ning püüdis muiata. Loomulikult püüdis ta isa tähelepanu juhtida sellele, et Alya elu võib ohus olla, aga kas see meest huvitas? Ta vaid nähvas, et need on kadetate jutud ja tallis juhtunu oli õnnetus. Muidugi mõista. Õnnetus.

"Tyler! Sa ei pea seda tegema.. Ma oskan ise ka enda eest seista," sõnas Alya kärmelt. Oli ju ilmselge, et kui oleks vaba valik, siis Ty eelistaks enda praegust seisu. Ja samas oli ka ilmselge, et ta teeks enda õe heaks kõike. Selles suhtes olid need kolm üksteise eest alati väljas olnud. Alya vaid ohkas, taibates, et seekord ei võida tema seda vaidlust, nii et pole mõtet seda algatadagi. Selle asemel astus ta sammukese ettepoole ja kallistas Tylerit tugevalt.

Nende vend kortsutas kulme. "Mina ei taha su tiitlit. Ma jään ka siia ja kaitsen Alyat," sõnas ta kindlalt.
Ty kallistas nende õde. "Sina pead omale naise võtma," tuletas ta vennale meelde.
"Sina samuti," teatas nende vend, astus Alya ja Tyleri juurde ning kallistas neid mõlemaid. "Me ju hoiame alati kokku," lausus ta kindlalt.

Alya ei suutnud muudmoodi kui pidi endamisi naeratama. Olgu, mis oli - tema vennad olid lihtsalt suurepärased. Ja vahel üsna tüütud ja liialt kaitsvad ja parajalt totakad ka, aga siiski parimad kõigis seitsmes kuningriigis. "Ja ma endiselt oskan end ise ka kaitsta.." pidas neidis vajalikuks mainida, üsna lõbus muie huulil. Alya pani teise käe ümber noorema venna ja naeratas ta lause peale. "Alati," kinnitas tüdruk.

Ka Tyler tõstis ühe enda käe ümber oma venna ning muigas. Nad olid nagu täiesti omaette liit. Lannisterid küll, aga justnagu oma koja mingi allüksus. Alati hoidsid teineteise seljatagust. Alati hoidsid kokku.
"Miks sa peaks end ise kaitsma, kui sul oleme meie?" küsis nende vend ning vajutas õe juustesse musi. "Lase vähemalt meil enda eest hoolitseda, kui sa seda kellelgi teisel teha ei lase," lisas ta muiates.

Aga nii see pidigi ühes õiges perekonnas olema. Pere pidi kokku hoidma ja pealegi ühendas neid kolme mingil määral trots vanemate vastu. Iseasi, kes ja kuidas seda välja näitas. Venna lause peale naeratas Alya laialt, noogutades siis nõustuvalt. "Seda küll. Jääb siis teie võit seekord," muigas neidis, nügides venda kergelt järgmise lause peale. EI ole vaja temal mingeid muid mehi peale oma vendade.

Üle pika aja tundis Caileb ennast suurepäraselt. Ta oli alati sügaval südamesopis teadnud, et võib oma õde-venda usaldada. Miks mees seda küll varem teinud polnud? Rüütel ei kartnud enam isegi Maria isa, küll kõik sujub. Ta saab viimaks ometi naise, neiu, keda ta armastab. Cale naeratas. "Ometi kord võidan mina ka," sosistas ta, teades, et teised kuulevad.

Ty tõmbus viimaks sellest kallistusest eemale, ning muigas kergelt, silmitsedes oma venda. "Mis sa seletad, sa võidad alati," arvas Tyler. Vähemalt ei näinud ta kunagi, et Cale oleks nende isa jutu peale rahulikult noogutanud ja siis iga mehe käsku täitnud, nagu Ty seda tegi. Tegelikult imetles Tyler nii oma venda kui õde nende mässajalikkuse pärast, mida nad kumbki ei kartnud näidata. Nende julgus ja sõjakus oli nad kaugele juhatanud. Isegi kui nad ise seda ei näinud.

Caileb kortsutas kergelt kulmu. Ta tahtis midagi vastukaaluks öelda, kuid oli keele kaotanud. Mees ristas käed selja taga ning lausus viimaks: "No, kuidas saakski teisiti, ma olen ju ikkagi Lannister, lõvi, mitte lammas! Kuidas oleks kerge einega?" Cale oli päev otsa ringi tuhisenud, pole ime, et tal kõht tühjaks oli läinud.

"Kui Lannisterid alati võidavad, siis on küll hea, et me kolm omavahel kunagi väga hullult kaklusesse sattunud pole," muigas Alya. Siis oleks küll võitjat raske ennustada. Või vähemasti teist kohta, sest noh.. Alya võidaks ju nagunii. "Kuidas oleks ühe korraliku einega, mis kergusest me siin räägime," nõustus neidis lõbusa naeratuse saatel venna ettepanekuga.