Ho-ho-ho-here comes the panda!

OT: Oli jap.

"Väga naljakas," märkis Alya sarkastilise muigega, kortsutades siis venna jutu peale kulme. "Siis ta ju on hull. Iga teine naine siin kuningriikides anub seitset, et sinusugust meest enda kõrvale saada ja tema ei taha? Sa leidsid ka selle kõige õigema ikka," sõnas neidis kerge naeratusega. Viimase lause peale noogutas ta väheke tõsinedes. See oli tõesti kogu pere jaoks üsna karm olnud. "Kaks korda küll sama asja juhtuda ei saa. Selles olen ma kindel," sõnas ta siiski.

"Nagu mina oleks teda otsinud," nähvas Tyler. Isa oli ju see, kes talle pulmad korraldas ja kes leidis, et Rosalind oleks hea paar. No oligi. Tyrellid ja Lannisterid liita. Hoopis teine asi on Tyler ja Rosalind liita. "Ajalool on ju kombeks end korrata," pomises Tyler vaiksemalt. Ta sulges hetkeks silmad, et need siis uuesti avada. "Ei, sul on õigus. Võrreldes (OT: I need a name for her) mu eelmise naisega on Rosalind tunduvalt tugevam," uskus Ty.

"Rahurahu.. Küll ta sinusse ära armub. Sa oled ju meil nii armastusväärne," muigas Alya. Tegelikult oli Ty suht vastupandamatu küll nagu teda taga ajavatest naistehordidest näha oli. "Küll kõik veel hästi läheb," kinnitas neidis kerge naeratusega. Tema küll ei uskunud, et saatus või jumalad nende vastu nii karmid on, et Tylerit uuesti midagi sellist läbi elama panevad.

"Nii palju kui ma temaga siiani koos olen aega veetnud, kaldun ma arvama, et see armastus nii pea ei tule," mainis noormees. Ta vaatas nende eest läbi sagivaid inimesi. Pealinn oli alati inimestest pungil. Lannisport oli ka inimesi täis, aga mitte nii palju. Ehk igatses noormees lihtsalt koju ja Rosalind samuti, ning seda raskem tal oli, kui teadis, et peab kohe Tyleriga abielluma ja võõrasse kohta elama sõitma, saamata korrakski veel koju sõita. "Mul on halb eelaimdus," pomises Tyler vaikselt. "Sisimas. Mul oli see enne turniiri juba. Ma arvasin, et turniiril juhtub midagi, aga ei juhtunud, ma võitsin. Kui kuningas suri, arvasin ma, et see on sellega seotud, aga see halb tunne ei läinud ära. Ma kardan, et midagi juhtub," pomises noormees mõtlikult. Oli naiste asi uskuda, et midagi halba juhtub või head. Mehed pidid ikka reaalsed olema, aga see tunne näris ja näris teda ja ta tundis juba, et see pole enam lihtsalt tunne vaid tähendab midagi.

"Te ei saa siis läbi?" küsis Alya kulme kortsutades. Siis oli muidugi keerulisem. Samas võis Tyrelli plika trotsi täis ka olla alles. Alya oleks ka. "Ära kutsu kurja kohale," sõnas neidis seejärel Tyleri jutu peale. Temal küll mingit tunnet polnud. Noh.. Peale ilmselgete tunnete, mis juba toimuva kohta käisid. Aga eelaimdust kui sellist mitte. "Mina usun, et kõik läheb hästi. Ja minu sõna maksab," sõnas Alya tähtsalt. Tyler ajas talle ikka üha enam hirmu peale. Hakkab või isegi igasugu asju uskuma ja kartma.

"Ei, me saame läbi. Üsna hästi juba isegi, aga mulle tundub, et ta on endiselt liiga trotsi täis," selgitas Tyler. "Tead ju küll neid naisi. Kui miskit teha kästakse, on nad tükk-tükk aega trotsi täis, enne kui rahunevad," muigas noormees. "Ma ei tohiks sind oma jutuga hirmutada tegelikult," ohkas Ty. "Oh, armas õde, ära kuula mind," muigas noormees ja vajutas oma huuled neidise laubale. Ta tõusis. "Kas lähme tagasi turule või hoopis lossi?" küsis noormees.

"No küll ta siis ka viimaks leebub. Tal pole nii või teisiti muud võimalust," muigas Alya. Pulmadeks on ehk rahu majas juba. Parem oleks, sest pulmadele järgneb pulmaöö.. "Samas kui sa poleks midagi rääkinud oleksin ma printsi juures liialt ettevaatamatu, nii et mingis mõttes parem ongi," arvas Alya, naeratades siis väikese musi peale. "Pigem lossi. Mulle ju nagunii need kleidid ei sobi," muigas neidis samuti tõustes.

"Sulle sobivad kõik kleidid," lausus Tyler naeratades, lugedes teised teemad Alya poolt lõpetatuks. Jah, ta pidi oma õde hoiatama, aga kas siis just nii. Tegelikult lootis ta, et nendel kuulujuttudel polnud alust ja prints tegelikkuses oli palju normaalsem, kui ta ette kujutas. Nad astusid vaikides oma hobuste juurde, et lossi tagasi ratsutada. "Muide," pomises Tyler. "Tead sa, kus meie vend on?" küsis noormees mõtlikult. Ja miks isa teda juba paari ei pannud? Ah jaa. Nende kallis isa lootis, et nende vend teeb neile au ja lausub vande, aga paraku oli Valge Valvkond täis ja must nende vennale ei sobinud. Pluss, Tyler oli nende vennale öelnud, et ta mitte mingil juhul Müürile ei läheks. Ta ei tahtnud, et tema vennast Vares saaks.

"Nüüd kukub siis kiitma.." muigas Alya. Küsimuse peale tõmbus ta kulm taas kortsu ja neidis raputas pead. Jälle see tummade keel.. "Ei tea kahjuks. Aga ma usun, et temaga on kõik korras, kui see sulle muret valmistab," vastas neidis. Nad polnud küll vennast üsna ammu kuulnud, aga see oli ju ilmselge, et kui midagi halvasti oleks, oleks neile ronk saadetud. Vähemasti lohutas Alya end selle teadmisega. "Isa ega ema pole temast kuulnud siis?" uuris Alya. Nojah.. Siis oleksid nad ju Alyale endale ka öelnud.

"Isa ja ema on kuninganna jalgealuse suudlemisega nii ametis, et isa unustas koguni selle, et ma printsi auks korraldatud turniiri võitsin. Vaevalt nad teavad, kus meie vend on," sõnas Tyler. "Ma lihtsalt loodan, et ta ise endale mingit jama kokku ei keera," sõnas Ty. "Sa ju tead milline ta on," muigas noormees. Ja ilusate naiste, keda pealinnas eriti nüüd, turniiri ajal, sadu oli, oli ta kohe väga ettevaatamatu. Suudab jaa nende vend vande anda ja end naistest eemale rebida. Teda tundes jookseb kuskil päris mitu Hilli ringi.

"Seda küll.." nõustus Alya. Üsna nõme tegelikult, aga noh.. Vähemalt oli Alya esireas juubeldamas. Nagu tavaliselt. "Küll ta sellest jamast siis välja ka tuleb. Nagu alati," muigas neidis. Selles suhtes olid Lannisteri võsukesed ikka tõesti.. Üks hullem kui teine. Natuke kahju isegi vanematest, et nad selle pundiga hakkama pidid saama. Ükski ei tahtnud väga korralikult reegleid järgida ega midagi.

Tyler oli üsna korralik tegelikult. Aga temast pidi kord saama ka Lääne Valdaja ja oma isa varade pärija. Ühtlasi kandis ta Lannisteride traditsioonilist perenime. Hunnik kohustusi ja ootusi lasus temal. Aga see oli kindel, et nad kolm olid igaüks omamoodi erilised ja igaüks võitles enda moodi tähelepanu eest. "Aah, sul on õigus. Küllap veedab aega mõnes kohalikus bordellis," arvas Ty ja tegi haput nägu. Tema meelest polnud naiste võtmine auasi, kui tegu polnud su oma naisega.

Ja samas seda tähelepanu ei saanud nad keegi. Mõni ime, et nad sellised rebelid olid siis. "Nojaa.. Ta ju mujalt naist ei saa," naeris Alya. Ohh ja kui vennas veel rüütliks astub, siis läheb tal ikka täitsa jamaks kätte ära. Vaevalt tõesti, et vend ise sellele mõelnudki oli. Ta arvas ikka, et rüütlid panevad kõrvalt. Ja eks paljud panidki. Nad jõudsid hobuste juurde ja neidis tõusis sadulasse, sättides tüütut kleiti väheke. Oh, miks ei võinud temagi mugavates pükstes ringi patseerida..

Ei noo, tavalised rüütlid võisid teha, mis tahtsid, nende vend oli rüütel. Aga ta polnud vannet andnud ei Valgesse Valvkonda astumiseks, ega Night's Watchiga liitumiseks. Ehk ta selle pärast ringi hooraski, kuna kartis, et ühel hetkel sunnib isa ta ikkagi üht või teist vannet vanduma ja ta ei saagi kunagi naist tunda. Nüüd ta oli lihtsalt ülekäte läinud. Ja kus hundist juttu, või antud olukorras lõvist. Tyleri noorem vend ratsutas nende kõrvale.
"Hei, vennaraas," muigas nooruk, kes oli Tylerist vaid kaks aastat noorem. "Ja õde," lisas ta oma õe poole noogutades."
"Hei sullegi. Kus sa olid?" küsis Tyler. "Sa peaks lossis olema, mitte ringi hulkuda. Vanemad võivad igal hetkel otsustada lahkuda," manitses Tyler.
Tema noorem vend turtsatas selle peale. "Me ei liigu siit kuskile enne kui sina ja see Rosalint paaris olete ja ohutult oma pulmaöö veetnud," naeris ta. See pani Tyleri ainult kulme kortsutama ja tõsisemal ilmel teed jälgima. Miks ta pidi just sedasi sõnu ritta seadma?

Jeah, seda vannet Alya silmas pidaski. Venna õnneks või kahjuks oli aga valvkond praegu täis, nii et kutt võis rahumeeli hoorata. "Me just rääkisime sinust," muigas Alya venda nähes. Kuti osavad sõnaseadet kuuldes tõmbus aga Alya kulm samuti kortsu ja neidis juhtis hobuse paar sammu venna omale lähemale, et talle üks tore tou piki kukalt panna. "Armukade?" sõnas ta kerge muigega.

"Miks ma peaks armukade olema?" küsis nende vend naerdes ning hõõrus oma kukalt. "Selle Rosalindi peale? Pole üht asja, mida ta voodis teha oskaks, mida mõni hoor siin linnas teha ei oska," teatas ta üsnagi suure suuga.
Tyler keeras oma hobuse venna ratsule ette. "See on mu naine, kellest sa räägid," lausus Ty karmilt. Nende vend peatas oma hobuse ja vaatas Tylerit vabandavalt.
"Mitte veel," pidas ta siiski vajalikuks lisada, kuid ei öelnud rohkem midagi. Ta ei hakanud oma vennale eelmist abielu meenutama. Üks paganama käkk see olnud oli ja nende peres polnud kombeks sellest rääkida.

"Ehk sellepärast, et sina muid naisi ei saa, kui teiste poolt läbitõmmatud jääke," vastas Alya üsnagi teraval toonil, silmad siis suureks minnes, kui vend Tyleri kihlatut üsnagi avalikult solvas. Aga Ty lahendas ise selle olukorda. Kahjuks küll mitte veel ühe hoobiga. Alyale küll vägivald ei meeldinud, aga ta kaks venda olid selle koha pealt eranditeks küll. "Millal üldse pulmad toimuvad?" uuris neidis pilku Tylerile viies.

"Ja olen mina selles süüdi, et isa mind kellegagi paari panna ei taha?" küsis vend pahaselt. "Te olete nii ülbeks läinud. Üllas ja vapper rüütel ser Tyler Lannister võitis turniiri, mis korraldati Seitsme Kuningriigi troonipärija auks, kes abiellub minu kalli ja kauni õe Alya Lannisteriga! Palju õnne teile, teie vapustava elu juures!" nähvas noormees solvatult. Ta oli nagu pere must lammas ja Alya ja Tyler olid oma õnne üle kurtmisega nii hõivatud, et isegi ei märganud seda. Nooruk trügis oma hobusega Tyleri hobusest mööda ja kannustas ta traavile ja siis galoppi.
Tyler saatis oma venda pilguga ning ohkas. "Terve see linn on vaenu täis," pomises ta ning kannustas oma hobust vennale järgi. Muidugi oli nende vend solvunud ja pettunud.

Alya ei jõudnud midagi öeldagi, kui vend juba minema ratsutas. Nagu.. Misasja? "Mis ajast ta endale naist tahab?" pomises neidis vaid, kannustades ka enda hobuse galopeerima, et vendadele järgi jõuda. See veel puuduks, et Lannisterid omavahel kaklema läheks. Alya jõudis üsna kiirelt neile kahele järgi ja liikus noorema venna kõrvale, haarates tema hobuse ratsmetest, et nende mõlema hoogu väheke pidurdada. Nad olid praktiliselt lossis juba selle kihutamise tagajärjel. "Rahune nüüd.. Me ei mõelnud seda nii ju," kiirustas neidis kohe asju parandama.

"Oo, ei mõelnudki?" küsis vend pahaselt, sest ta hobune oli nüüd ratsmeidpidi Alya käes. "Siis kuidas sa oma väikest märkust mõtlesid kullakallis õde? Et ma muid naisi ei saa? Ega ma ei saagi ju. Kust ma neid saama peaks kui kõik mu venna jalge ees lookas on. Isegi Tyrellide tütar pakuti talle," sõnas nooruk endiselt pahaselt. Jeah, nad kõik olid omamoodi rebelid. Või tegelikult, Tyler oli see kõige rahulikum, kes vist ainsana oli rahul sellega, kelleks ta vanemad ta voolivad. Tema vend ja Alya aga armastasid vanemate voolule vastu ujuda.

"Ma ei arvanud, et sa seda solvanguna võtad.. Tähendab.. Noh.." pomises Alya üsna abitult. "Sa ei tahagi ju naist!" sõnas ta viimaks üsnagi etteheitval toonil. Vennas oli koguaeg sedasi ringi tõmmanud ja seni ei tundunud, et tal endal sellega mingit muret oleks. "Ja ise sa ju ütlesid, et see.. Rosalind ei oskaks voodis midagi.." lisas ta väheke rahulikumalt, viies vilksamisi pilgu Tylerile. Seda polnud ka vaja, et ta teise venna välja vihastaks.

"Ja kust sina tead, et ma ei taha? Kas ma käiks siis mööda bordelle, kui ma ei tahaks?" küsis mees etteheitvalt. "Ma oleks ammu Müüril juba, kui ma naist ei tahaks!" sõnas ta, ning sikutas oma ratsmeid Alya käest. Tyler ei öelnud midagi. Ta vaid ratsutas vaikides oma venna kõrval. Või vähemasti ta arvas, et ei taha midagi öelda, kuid avas siiski suu: "ma räägin isaga.."
"Räägid talle mida? Et erinevalt sinust ei taha mina käia mööda rada, mille tema mulle teinud on?" katkestas nooruk Tyleri.

"Sa ei ole seda kunagi välja näidanud ju.." sõnas Alya kulme kortsutades, ohates siis. Ratsmetest hoidis ta kindlalt kinni ja sikutamise tulemusena hirnatas hobune vaid üsna pahaselt ja tegi paar vildakamat sammu. "Aga miks sa ise temaga ei räägi? Ütle, et sa tahad ka abielluda.." pakkus neidis, taibates siis juba isegi, kui mõttetu see oleks. Kui isal plaan valmis oli, siis ei saanud nemad selle vastu suurt midagi teha.

"Ha ha ha!! Ja sina tahad selle ennast täis printsiga abielluda? Räägi siis isaga, ehk ta mõtleb ümber," lausus vend. Nende isaga polnud võimalik rääkida kui sa tahtsid rääkida asjadest, mida sina tahtsid. Jutt oli alati sellest, mida isa tahab, sest tema ju teadis, mis on parim. "Ära ütle, et sa tahadki temaga abielluda," sõnas nooruk siis.
"Mis selles halba oleks?" ei mõistnud Tyler.
"Prints on tatikas, vat mis halb on. Meie õde vajab meest, mitte poisikest, kes alles nukudega mängib," lausus nende vend, see halvaks panev noot endiselt hääles kõlamas.

"Mis muid võimalusi mul ongi? Sinul on vähemasti võimalus abielluda või mitte abielluda. Mina pean nagunii abielluma ja ega ma printsist väga paremat kedagi ei leia ju ka," lausus Alya kulme kortsutades. Kui oleks leidnud, siis ta oleks ammu juba abielus. Ja armastusse ta väga ei uskunud. See tundus mingi vanainimeste poolt räägitud väljamõeldisena, mis nende maailmas ei eksisteerinud. Nii et valikuid tõesti polnud.