We will meet in the corner 'cos together is warmer

"Ma arvan küll jah.." Fred ajas ennast nüüd kuidagi püsti ja haaras rätiku ning asus ennast vannist välja astudes kuivatama, kui ka Remyle tema rätiku andnud oli. Oeh. Nüüd ta oli küll päris väsinud ja tahaks tuttu minna, kuigi süüa tahaks ka. Fred oli siin olles vähem söönud, kui siis, kui nad alles teel olid. Masendav täitsa.

Ramy astus samuti vannist välja ja mässis end rätikusse. Tal polnud seda harjumust, et end kohe kuivatama asuda. Tema mässis end rätikusse ja tundis end nii ka hästi. Küll ta keha ise kuivab. Aga kui Fred ikkagi end kuivatas seal ja värki, tundis Remy siiski mingit vajadust ka end pisutki kuivatada. Riidesse ta end küll panna ei tahtnud, ta tahtis ka magada ja süüa. "Kas ma saaks kuidagi su isa ees vabandada ja paluda söögi siia tuua?" küsis Remy Frederickule mõne aja pärast silma vaadates.

Fred hakkas ennast küll riidesse panema ning poisi küsimuse peale ta noogutas pisut. "Me peame nagunii siia teenijad kutsuma, et nad selle ära koristaks, nad saavad su vabanduse viia ja sulle süüa tuua," kinnitas mees enda pükse jalga tõmmates, põgus haigutus seda liigutust saatmas. Hea, et õhtu oli.

"Tore," noogutas Remy ning mässis end jällle rätikusse. "Siis saada nad minu magamiskambrisse," palus Remy ning hakkas enda magamistoa poole astuma. Ta peatus ning astus hoopis mehe juurde, vajutades musi tema huultele. "Kui nad lahkunud on, tahan ma sind ka enda magamistuppa," lausus Remy naeratades ning suundus siis enda kambrisse. Vähemalt oli tal nüüd hea tuju.

Fred noogutas pisut ning saatis siis Remyt pilguga. Kui poiss kadunud oli oma tuppa, kutsus ta teenijad ja andis korraldused kätte. Varsti oligi üks kandikuga tagasi ning ta läks viis selle Remyle magamistuppa ja ütles ka edasi, et Fredi isa ei ole pahane ja mõistab, et halva olekuga ei oleks olnud hea õhtusöögile tulla. Lõpuks oli Fred teenijatest ka täitsa lahti saanud ja sulges ukse nende järel, ning suundus siis haigutades Remy magamistuppa. Ta tahaks magada.

Remy tänas teenijaid viisakat ja kui nad lahkunud olid, ronis ta voodist välja, et oma söögi kallale asuda, mis lauale oli asetatud sinna lähedale. Ta hakkas sööma ning naeratas, kui Fred oli tema tuppa tulnud. "Kas me võiks täna öösel ühes voodis magada?" küsis Remy kui oli söögiga lõpetanud ja rüüpas lonksu oma veinist.

Fred vaatas enamuse ajast aknast välja, pilk ühel teenril, kes pidevalt lilli sättis ja eriti ühe põõsa kallal askeldas. Küsimuse peale ta võpatas ning suunas pilgu jälle Remyle. "Me peaks eraldi magama, saadakse aru ju, kui ühes voodis magatud pole."

"Fred palun," palus Remy ning tõusis oma kohalt, astudes rüütli juurde. Ta põimis oma käed mehele kaela ümber ja vaatas Fredile silma. "Me pole ju üldse saanud koos magada ja ma nii väga tahaks hommikul sinu kõrval ärgata," palus Remy. Ta soovis, et ta oleks noorem. Et ta ei peaks mõtlema kohustustele, mis tal tema vanusega kaasnevad ja et Frederick peaks teda armsaks ja võtaks ta kaissu.

Fred pidaski Remyt armsaks! "Ma tahaks ka, aga nad saavad aru ju," ütles Fred ikkagi kahtlevalt, kuigi ta oli oma käed ümber Remy libistanud. Mägiaias ei olnud mingid rumalad teenijad ju. Ja Fred seda küll ei tahtnud, et tema isa teada saaks või kes iganes.

"Ei saa," pomises Remy. "Aja oma voodi sassi või midagi," palus ta. Ükskõik mida, aga Fred võiks tema kaisus magada ikkagi ja tema Fredi kaisus. Ta nii väga tahtis mehega olla, mitte üksi magada. Ükskõik mida, aga mitte üksi magada.

Mmh. "Olgu.." ütles Fred lõpuks nõustudes. Eks ta siis ajab hommikul voodi sassi ja kasvõi lebotab seal natukene, et asi tõetruum välja näeks. "Lähme nüüd kohe magama?" Fred oli unine!

"Jah, me võime kohe minna," noogutas Remy. Ta oli väga rahul, et ta Fredi nõusse sai ja nad kahekesi teineteise kaisus said olla. Ta väga tahtis Fredi kaisus magada ja hommikul tema kõrval ärgata. Nooruk vajutas veel ühe musi Fredi huultele ja tõmbus siis eemale. Ta ronis voodisse teki alla ning ootas Fredi järgi.

Frederick võttis endal riided taas seljast, täna oli ikka palju riietumist, ning puges siis voodisse, kui oli magamistoa ukse sulgenud. Ta libistas käed ümber Remy ja vajutas tema huultele pehme musi, kui talle lähemale liibus. Talle oli ka tegelikult see kaisus magamine meeldima hakanud. Selle teeloleku aja jooksul.

Remy naeratas ning põimis käed ümber Frederick. Ta sulges oma silmad ja hingas sügavalt sisse mehe lõhna. Noor prints oli väga rahul, et ta Fredericku kaisus magada saab taas. Ja korralikult. Teel olles ei saanud ta üldse korralikult mehe kaisus magada. Aga nüüd saab korralikult kaisus olla! Täitsa korralikult.

Tegelikult ei tohiks nad üldse harjuda teineteise kaisus magama, sest nad peaksid ikkagi eraldi magama, aga Fred praegu ei suutnud Remyga vaielda. Ja pealegi, talle ikkagi meeldis Remyt enda kaisus hoida. Nüüdki hoidis ta poissi kindlalt enda vastas ning sulges samuti silmad. "Head ööd," sosistas ta tasakesi, kui poisi juustele musi vajutas.

"Headööd," sosistas Remy vastu ning naeratas musi peale. Njaa, nad ei tohiks harjuda teineteise kaisus magama, aga nii hea oli kaisus olla, et tundus vale eemale hoida. Kas nad kunagi kuskil üldse saaksid teineteisega olla nii, et keegi seda pahaks ei paneks? Et nad tõesti võiks teineteisega olla, et see oleks normaalne. Remy mõtles pikalt sellele. Kas neil kunagi kuskil oleks üldse võimalus?

Frederick naeratas ning hingas sügavalt sisse, kui poisile veel lähemale puges, nautides tema lõhna. Remy lõhnas alati nii hästi. Ja tema hingamine oli meeldivalt rahulik, uinutas Fredi üsna kiirelt. Homme aga peaks nad küll eraldi magama. Ja kindlasti kusagil oleks võimalik koos olla, nii, et kedagi ei häiriks. Aga mitte Westerosel.

Remy juurdles mõtteis veel pikalt selle üle, kas ja kuidas nad kuskil koos olla saaks ja kas see troon oli seda kõike väärt, mida nad läbi elasid. Või kas nende suhtel oli mõtet. Jah, sedasi mõtles Remy päris pikalt kõige üle, enne kui temagi magama jäi ja unenägusid nägema hakkas. Õnneks möödus öö rahulikult ja õudusunenägusid ta ei näinud.

Fred sai see kord magada nii kaua, kuni ise tahtis, ja ärkas alles kaheteiskümne paiku keskpäeval. See oli teenijate puudumise võlu, sai enamasti enda une täis magada. Fred haigutas tasa ning sirutas ennast, ning silmi avades oli hetkeks küllaltki ehmunud, et end võõrast toast leidis. Siis aga meenus talle eilne õhtu ja ta rahunes kiirelt maha. Remy kaisus oli tuttu jäänud!

Remy ärkas, kui Fred end liigutama hakkas. Temagi ärkas tavaliselt varem, noh, kui teenijad teda äratasid. Tavaliselt nad äratasid varem teda. Ta haigutas kergelt ning avas uniselt oma silmad, märgates Fredi. Remy naeratas ja puges rohkem mehe kaissu. Ta sulges uuesti oma silmad: "Tere hommikust!"

Fred naeratas samuti ning tõmbas poisi endale lähemale, poetades tema põsele musi. "Hommikust," sosistas ta pehmelt. Tema kallikene siin tema kaisus! Nii hea oli olla ja hetkel ta küll ei mõelnud, et see kuidagi vale oleks.

"Hea on," sosistas Remy õnnelikult. Ta üldse ei torisenud ega näidanud välja, nagu ta pahas tujus oleks. Sest ta polnud pahas tujus ilmselgelt. Hea oli oma kallima kõrval ärgata ju. Eilsed muremõttedki olid meelest läinud. Ja mida nad tänase päevaga küll ette võtavad ei tea? Jalutavad veel? Keda huvitas üldse, mida nad teevad, peaasi, et nad võimalikult kaua ja võimalikult palju koos oleks.

"On tõesti," sosistas Fred vastu. Talle nii meeldis. Jah, ta oli vastu mingil määral, aga nii hea oli Remy kõrval ärgata... esimese asjana hommikul teda näha. Peaaegu. Ikkagi, see oli hea. Frederick vajutas õrna suudluse Remy huultele ning naeratas jälle, kui eemale tõmbus. "Mida sa teha tahaksid?" küsis ta ikka sosinal.