We will meet in the corner 'cos together is warmer

Fred naeris vaikselt ning silitas pehmelt sõrmedega Nicki põske ja poetas musi sinna. "Kuidas sa siiani kannatanud oled?" Fred sasis kergelt kuti juukseid ning naeratas õrnalt. "Mõni teine päev, eks? Praegu me peaksime olema valmis selleks, et alles saabunud külalisena oled sa siin tahetud vestluskaaslane.."

OT: Khmm, Remy on mu nimi.

"Varem oli lihtne. Koguaeg oli kiire ja polnud aega teineteist vaadatagi," selgitas Remy. Aga nüüd, kus ta sai lihtsalt olla, tuli tal isu Fredi kaisus istuda ja lamada ja teda suudelda ja üldse temaga olla. Aga nüüd ta ei saanud. Ta ei saanud mehega koos süüa. Ta ei saanud temaga õieti aega koos veeta. Ja kes temaga siis rääkida tahtis? Ta polnud ei Fredi isast ega vennast täna mitte midagi kuulnud.

OT: Kuus erinevat nime hakkavad vaikselt segamini minema küll..

"Me võime praegu ka tegevust leida." Fred vajutas pehme suudluse Nikolase huultele ning libistas oma sõrmed enda mõõgapeale. "Lähme harjutame mõõgavõitlust. Siin me ei pea varjamagi seda, et sa õpid." Fred kergitas küsivalt kulmu, kui Remyle otsa vaatas.

OT: Kusjuures ma kirjutasin ka Nick enne ja sulle Alec.
Ja endiselt olen Remy muidu.

"Oo ja mida su vend sellest arvaks? Või su isa?" küsis Remy kergelt muiates. Sellest, et ta võitleb muidugi. Remy oli üks igavene häbiplekk tegelikult. Põhiliselt tänu oma emale. Tyrellid ilmselt sündisid mõõgad käes, vaesed emad. Baratheonid olid samuti kartmatud võitlejad ja rüütlid. Ja siis siin oli Remy, keda vati sees hoiti ja mõõgavõitlusest eemale tõrjuti. Kuniks Fred oli nõus teda korralikult õpetama.

OT: Oh my god. Ma pean magama minema.

Fred kehitas õlgu. "Mida nad arvama peaksid? Nemad ei saa ei sind ega mind takistada. Sinu emal oli vähe rohkem sõnaõigust, kui neil minu või sinu üle." Fred täitis Remy käsku ja Remy ei pea kellelegi alluma. Lihtne. Kui alluda, siis jah emale, aga Fredi vennal või isal küll Remy üle eriti suurt võimu pole. Ainult väljaviskamine, aga vaevalt nad seda teeks. Pigem nad vaataks, kuidas Fred õpetab.

Remy muigas rahulolevalt. "Ma lähen panen midagi mugavamat selga ja toon oma mõõga," tea peatus. "Või peaks ma harjutusmõõgaga harjutama?" küsis prints kahtlevalt. Ta oli King's Landingus lõpuks ju juba oma mõõgaga ka võidelnud, aga siis nõudis Fred talt tavaliselt ikka turvist. Noh, tegelikult oli tal koguaeg turvist vaja, sest isegi reeningmõõgaga on võimalik haiget saada eks ole.

"Paneme sulle turvise selga, ma arvan," ütles Frederick peale hetkelist mõtlemist. Yeah, õigete mõõkadega ja Remyle ka turvis, kuigi Fredil oli kerge turvis. Aga tema nagu ei saaks viga ka, sest Remy polnud talle reaalselt veel pihta saanud oma löökidega. Noh, oli, aga Fred oli seda ise lubanud. Sest kui Fred päriselt võitleks... jah, kui Remy peaks päris tõsiselt Fredi vastu võitlema, poleks tal endiselt võimalustki võita.

"Siis ma toon oma mõõga," naeratas Remy ning lahkus kaminaruumist ja läks oma magamiskambrisse, kus ka tema riided olid. Remy ajas endale teised püksid jalga, teised saapad ja kergema vammuse, mille peale käis turvis. Siis kinnitas ta oma mõõga endale vööle ning suundus tagasi Fredi juurde. Enne veel oli ta oma juuksed endale kuklale patsi sidunud. Tal olid ju palju pikemad juuksed kui Fredil ja need häirisid võitlemise ajal teda.

Fred noogutas kergelt ning ootas kenasti, kuni Remy tagasi oli. Ta juhatas poisi välja, kus noormehele ka turvis selga aidati ning nad said ilusti üsna tühjale võitlusplatsile minna, kus Fred enda mõõga välja tõmbas ning siis Remy poole pöördus, kerge muie huulile tekkimas. Nad polnudki ammu võidelnud. Fredki polnud ammu harjutanud seega.

Remy tõmbas ka enda mõõga välja, kui Fred oli oma mõõga välja tõmmanud ja andis märku, et nad võivad alustada. Kuigi, tema ilmselt peab esimese rünnaku tegema, sest Fred tavaliselt teda esimesena ei rünnanud nagu. Remy hingas hetke olukorda ja tegi siis oma rünnaku, hoides samal ajal meeles ka kaitset.

Frederick jälgis Remyt tähelepanelikult ning kui poiss lõpuks ründas, kaitses ta ründe mängleva kergusega ning asus ise rünnakule, lastes siiski vahepeal Remyl ka teda rünnata. Üsna paljud inimesed kogunesid neid selle aja jooksul vaatama juba. Võitluse ajal vahepeal jagas Fred Remyle taaskord näpunäiteid, mida ta tegema peaks ja mida tähele panema.

Remy ei pannud esialgu kogunevat rahvast tähele ja jätkas Frediga võitlemist, püües tema näpunäiteid ja nõuandeid kuulda võtta nii hästi kui ta suutis. Ta oli tegelikult palju arenenud selle kuuga, mis ta Fredi käe all oli õppinud. Väga palju. Aga Fred oli siiski üks parimaid rüütleid selles riigis ja tema vastu Remy ilmselgelt ei saa. Seda parem õpetaja ilmselgelt, sest Remy väga tahtis Fredi moodi olla selles suhtes. Alles siis, kui ta oma kaitse natuke liiga alla lasi ja Frederick peaaegu ta põske riivas, märkas Remy ümbritsevat rahvast. Ta hingas sügavalt sisse. Inimesi oli palju kuidagi. King's Landingus oli sama palju vaatajaid tavaliselt tema vennal. Tema üle tavaliselt vaid naerdi, sest ta oli täielik äpardus ju. Vähemasti oli varem olnud äpardus. Aga mitte enam!

Frederick märkas, kuidas Remy lõpuks inimesi ka tähele pani ning libistas pilguga üle neid jälgiva rahva. "Ära pane neid tähele," ütles Fred, samal ajal rünnakule asudes, sest Remy tähelepanu oli hõivatud nii inimeste kui ka Fredi sõnadega ja Frederick tahtis teada, kas poiss suudab kolme asja korraga jälgida, olgu need siis nii tühised kui on.

Remy tõrjus Fredi rünnaku. Raske oli publikut mitte märgata, mitte mõelda, et millest nemad mõtlevad. Kas nad lähevad kõik nurgataha tema üle naerma? Kas nad naeravad praegugi tema üle? Remy koperdas taganedes millegi otsa ja kukkus selili, tõrjudes samal hetkel Fredi järgmise löögi. Kurat! Ta ei tohi seal niimoodi kõigi ees koba olla! Remy keeras end järgmise löögi eest kõrvale ja hüppas nii kiirelt püsti, kui ta turvis seda lubas, asudes taas rünnakule. Ta keskendus nüüd Fredi rünnakutele ja kaitses end ning ründas meest. Remy hingas sügavalt ning tuletas endale meelde, et publikule võib ta hiljem mõelda, mitte praegu.

"Keskendu, Remy," ütles Fred muiates, kui poiss ilmselgelt päris mõtetesse ära eksis. Aga vähemalt kaitses ta rünnakuid ning asus ise ka rünnakule. Fred kaitses ennast ning samas astus taas lähemale, et Remyt rünnata. Tegelikult vaatepilt võis päris naljakas olla küll jah. Valvkonna rüütel võitleb pisikese printsiga. Yeah. Aga kuigi Fred polnud kunagi õpetaja olnud, tuli see tal siiski üsna hästi välja.

Ja kuigi Remy oli üks paras pind persses ja kõik kuningriigi meistrid ja õpetajad vist vihkasid teda ja tema tujusid, õppis ta Fredi käe all kõige kiiremini. Remy keskendus Fredile, tema rünnakutele, aimas juba ette mehe liigutusi, millega ta Remy't tavaliselt vahele võttis ja ründas, seega neid oskas ta täitsa hästi blokeerida juba. Remy kaitses end ja ründas samal ajal. Tema taktika oli Fred taganema sundida, aga siiani polnud ta selle taktikaga võitnud ja tavaliselt sai Frederick ta alati alla andma, kui ta ise tüdines. Aga Remy ei jätnud seda taktikat.

Frederick muigas, kui Remy teda taas ründas ning astus taganemise asemel hoopis sammu lähemale ning ründas noormeest pisut järsemate ja tugevamate löökidega, kui tavaliselt. Hetke pärast libistas ta enda mõõgaga mööda Remy oma ning rapsas poisi oma tal käest, nii et see maha kukkus ja toetas enda mõõga õrnalt kuti kaelale. "Sa ei saa kogu aeg ühele toetuda. Ürita mind üllatada.." Fred tõmbas mõõga eemale ning astus sammu tahapoole, et Remy enda mõõga üles korjaks. Paari minutiga saab Remy taktika endale selgeks õppida ja vastane suudab poisi alistada. Aga kui mitte kasutada kogu aeg ühte ja sama mustrit, siis on vastaselgi raskem.

Remy hingeldas ning vaatas Fredile ootavalt silma, kui mees oma mõõga tema kõrile tõstis. Ta sai natuke haiget, kui mõõk käest lendas, aga ta ei vingunud ega midagi. Ta sai alati treeningus haiget. Vahel rohkem vahel vähem. See oli normaalne. Alguses ta oli virisenud, aga Fred keelas tal selle ära, ütles, et päris võitluses oleks ta oma peast ilma jäänud või käest või kes teab millest veel. Ta noogutas kergelt, kui rüütel oma mõõga ta kõrilt eemaldas ning võttis maast enda mõõga. Uus taktika. Talle meeldis tema põhiliselt ründele keskenduv taktika. Ta ründas uuesti Fredericku, aga seekord liikus ise võimalikult vähe paigast ja püüdis Fredi rohkem ringi jooksutada ja väsitada. Kuigi, kui ta nüüd mõtles siis mehe väsitamine tal nagunii välja ei tule. Freerick oli ju tunduvalt vastupidavam, kui tema. Ta jäi sellele mõtlema ja sai tugeva hoobi vastu käsivart, õnneks turvis kaitses teda. Aga hoop oli piisab, et Remy oli sunnitud karjatuse alla suruma ja peaaegu oleks mõõga käest pillanud. Aga ei, ta surus relva käepidet tugevalt oma sõrmedevahel.

Frederick muigas, kui poiss jälle haiget sai. Yeah, Fred ei löönud just kuigi tugevalt, kui Remyga võitles, sest poiss sai ju haiget kogu aeg, aga siiski piisavalt tugevalt, et poiss aru saaks, mis juhtunud oleks, kui tegemist oleks päris võitlusega ja ta enda kaitset nii nõrgana hoiab. Aga see oli loogiline ka. Remy polnud nii palju harjutanud ka, kui Fred. Fred siiski oli üks parimatest tervel Westerosel.

Remy tõstis relva taas kaitseks. Nüüd ta käsi valutas ja tema löögid polnud enam nii tugevad, aga ta ei saanud alla anda ka ega tunnistada, et ta ei jõua enam või midagi. Neil oli publik ju ja nüüd tuli see Remyle taas meelde. Ta ei saanud kõigi silme all nõrk olla. Remy jätkas rünnakuga, omamata esialgu erilist taktikat, sest ta ei teadnud, mida teha. Ta püüdis võitluse käigus midagi välja mõelda, aga kõik ta peas oli järsku nii sassis ja ta käsi valutas ja inimesed olid kõik ümberringi ja Fred justnagu vahetas ka taktikat koguaeg või midagi.

Fred märkas, et poisi löögid järjest nõrgemateks muutusid ning peagi, kui ta edukalt taas poisi relva kukutanud oli, või pigem selle enda kätte saanud, pistis ta enda mõõga tuppe ära. "Aitab küll tänaseks," ütles ta noormehele lähemale astudes ning andis talle tema mõõga tagasi. Nad olid juba oma tund aega siin harjutanud.

Remy ohkas, kui Fred talt taas mõõga käest sai. Ta hingeldas raskelt ning vaatas Frederickule silma, lõpetavad? "Kindel?" küsis Remy veidi kahtlevalt, vaatamata tema hingeldamisele suutis ta enesekindlalt kõlada.
"Harjutate sõjaks mu prints?" küsis Fredi isa, kes kuskilt rahva vahelt välja oli ilmunud.
Õõõh! Remy võttis Fredi käest oma mõõga ning lükkas selle tuppe. "Mitte päris," vastas Remy ning silmitses lord Tyrelli. Ta tahtis vanni minna nüüd tegelikult.
"Oma rahvale on suureks eeskujuks, kui nende kuningas nendega koos võitleb," sõnas lord naeratades. Inimesed hakkasid laiali vajuma, sest põnev võitlus oli ilmselgelt läbi.
"Mul ei lubataks sõjas võidelda," lausus Remy, kahetsedes kohe, et ta sedasi öelnud oli.

"Jah, kindel." Fred juba hakkas Remyt ära juhatama, ka tema tahtis vanni, aga peatus, kui oma isa häält kuulis. "Ta kõigest õpib, ei ole vaja kohe sõjajuttu teha," ütles Fred isale, kerge muie huulile ilmumas. Kuigi jah, Fredi hirmutati koguaeg sõjajuttudega. Tõeliste sõjajuttudega. Aga need ainult innustasid Fredi õppima. "Me nüüd läheksime, kas sa soovid Remyt hiljem veel näha ka?" Fred vaatas kulmu kergitades isa poole, kes siis pead raputas. "Kui prints meile just ei soovi au osutada ning meiega õhtusöögilauas ühineda," ütles mees sõbralikult.

"Ma ehk tõesti võin teiega õhtusöögilauas ühineda," lausus Remy ning noogutas Lordile viisakalt, kui nad siis Frediga sealt ära läksid. Juba üsna lossiukse juures märkas ta Christopheri eemal täies turvises meestega rääkimas. Remy peatus ja kortsutas kulme. "Kas nad lähevad King's Landingut kaitsma?" küsis ta pilku Fredile viies. Lannisterid pidid ju iga hetk ründama. Ta vaatas vastust oodates Fredile silma, samal ajal endalt nahast kindaid käest kiskudes ja neid vöö vahele surudes.

Fred suunas oma pilgu sinna, kuhu Remy vaatas ning kehitas pisut küsimuse peale õlgu. "Võimalik..." Thomas kindlasti nõudis oma mehi ka sinna, sest ükskõik kes võis rünnata. Ja Mägiaias oli endiselt palju rüütleid, hoolimata sellest, et nemad seal ära lähevad. Siiski Fred ei mõelnud selle peale väga kaua, vaid juhatas poisi sinna, kus tema turvis ära võeti, ning siis nende ruumidesse, kus vannid juba valmis olid. Fred tahtis ka ometigi vanni minna. Varsti oligi ta ühes vannitubadest ning sai pesu, kui talle ka uusi riideid toodi.