We will meet in the corner 'cos together is warmer

"Suured ruumid," märksi Remy. "Minu toad olid palju väiksemad Storms Endis," arvas Remy, aga samas oli ta väikene ka, kui sealt lahkus. Ilmselt ei mäletanud kõike enam nii täpselt. "Kui kaua me siin oleme? Mida me siin päevad läbi teeme?" küsis Remy. Ta peaks ehk King's Landingusse ronga saatma, et nad jõudsid tervelt kohale, aga miski ütles talle, et see oleks mõttetu olnud. Vaevalt pealinnas see kedagi huvitaks. Samas võis mõni vastane selle sõna endale saada ja teaks siis, kus Remy on ja kust teda leida.

"Sa olid päris väikene ka, kui sealt lahkusid, võib-olla sa ei mäleta nii täpselt." Aga Mägiaias ei olnud väga põhjust ju ka vähe ruume enda lastele anda, seega neil oli palju vabadust. "Ma arvan, et me oleme siin nii kaua, kuni saame." Fred pani raamatu ära ja lükkas kapi jälle kinni. "Me saame mõõgavõitlust harjutada, sa saab meistri juures õppimas käia, kõike seda, mida sa Kuningalinnaski tegid."

Remy noogutas: "Võib-olla." Ta viis pilgu avatud aknale, kust sooja tuult sisse puhus. "Ja kõik läheb samamoodi edasi, nagu poleks vahepeal mitte midagi juhtunud," pomises Remy ning silmitses hetke oma heledat vammust. Teda kasvatatakse kuningaks edasi, mis siis, et ta kuningaks iialgi ei saa. Ta lubas leida teisie viisi, kuidas troon endale saada, aga hetkel olid ta käed põhimõtteliselt seotud. Riigis oli mäss, eriti pealinnas. Tema onud kaklesid, ei mitte lihtsalt ei kakelnud vaid koguni võitlesid trooni pärast. Samas, ehk oligi praegu kõige parem aeg. "Mida ma tegema peaks?" küsi Remy Fredilt nõu ning pööras pilgu rüütlile.

"Jah.." Kõik läheb samamoodi edasi, lihtsalt teises kohas ning suurema ohuga. Kes teab, võib-olla peavad nad juba homme lahkuma. Aga võib-olla saavad nad pikemaks ajaks Mägiaeda jääda ning rahu nautida. Frederick kõndis vaiksel sammul mööda tuba ringi, silmitsedes enda asju ning suunas küsimuse peale pilgu Remyle. "Mis mõttes mida?"

"Trooni suhtes," lausus Remy. "Ma ei saa sinna enne, kui mul on rase naine. Kust ma selle veel saan?" arutles prints ning viis pilgu mõtlikult aknale. "Samas tundub hetkel raseda naise leidmine lihtsam, kui mingil muul viisil sinna troonile saada, aga arvestades seda, kui paljud praegu trooni tahavad ja kui ohtlik see on, ei teagi ma, kas on mõtet kiirustada. Ma võiks rahulikult siin istuda ja lasta neil kõigil üksteist selle raudse trooni pärast maha tappa ja alles siis ise tõusta," arutles Remy valjult. Üsna kaval mõte tema meelest. Selleks ajaks on ta piisavalt vana ka ja küll siis leiab mõne muu viisi, kuidas troonile pääseda, ilma naise ja lapseta.

"Raseda naise saab üldjuhul siis, kui sa alasti temaga voodisse lähed ja talle selle lapse teed," vastas Frederick muiet huulile surudes. Või siis mingi suvalise neiu kusagilt leida, kes juba on rase ning teeselda, et tegemist on tema lapsega. Ja isegi see variant ei meeldiks Fredile mitte üks teps. "Võitlusesse enda onude ja kõigiga minna oleks tõesti mõttetu." Eriti arvestades, et siis on armeed ja asjad kõik poolekskistud ja keegi ei saaks midagi aru. Nagunii oli kõik sassis.

"Nii et sinu meelest ma peaks ka siin istuma ja lihtsalt passima," lausus Remy mõtlikult. Ta silmitses mõne aja akent ja tõusis siis. "Ma peaks Midagi ju ometi tegema," arvas nooruk. "Kasvõi rahvale mõista andma, et ma olen endiselt olemas?" samas, kas rahvas teda enam soosis. Oli avalikult teada, et Remy ei saa naist võetud omale. Nooruk kõndis aknani ja vaatas välja. Mida ta tegema peaks? Ta viis pilgu Fredile. Ta ei saa iialgi omale naist võetud. Mitte iialgi, rääkimata siis tema rasestamisest. Isegi kui ta peaks pulmadeni jõudma, tapab Fred ta värske kaasa kasvõi pulmavoodis kui vaja.

Fred ei laseks asjal pulmadenigi jõuda. Isegi, kui Remy teda käsiks. Või pigem oli asi nii, et kui Remy nõuaks, et ta peab endale naise saama ja ta rasestama, siis Fred seda välja ei kannataks ja ta oskaks väga edukalt ennast ise ära tappa. "Kuidas sa seda teada annad? Kõik otsivad sind praegu. Kui me reedame, kus sa praegu oled, siis me peaks taaskord lahkuma. Sellel ei ole mõtet."

"Ma ei taha urus varjuda ka nagu mingi argpüks," pomises Remy pahaselt ning vahtis endiselt aknast välja. Ta oli põikpäine ja jonnakas. Miks ta pidi tegema nii, nagu tal kästi? Miks ta pidi jooksma ja põgenema ja miks ometi tema kallis isa sellise seaduse jõustumist nõudis? "Usalda varje," oli tema isa talle oma surivoodil öelnud. "Varjudes on sinu sõbrad," mida ta selle all silmas oli pidanud ometi? Mida see tähendama pidi? Remy viis pilgu tagasi Frederickule. Fred polnud ju varjus ometigi, aga Fred oli ainus, keda Remy usaldas.

"Nii et sa eelistaksid paari päeva pärast surnud olla selle asemel, et ütleme, et mõne aasta pärast kuningas olla?" küsis Frederick kulmu kergitades. Mees oli ühe laua äärde astunud ning võttis seal olevalt kandikult ühe viinamarja ning silmitses seda suhu pistes Remyt tõsiselt. Remy pidi ükskord ometi õppima enda elu eest hoolitsema.

"Ei," vastas Remy taas pilku eemale pöörates. Ta ei eelistanud surma troonile. Samas ei tahtnud ta varjuda ka. "Aga ma mõtlen, et kas see troon on üldse seda varjumist väärt," sõnas Remy. Aga kui see polnud varjumist väärt, polnud see võitlemist väärt ammugi ju. Prints ohkas raskelt ning toetas end aknalauale. "Ma oleks nõrk kuningas, eks," lausus ta vaiksemalt.

Frederick ohkas tasa ning nõjatus õlaga kergelt vastu seina. "Sul oleks palju õppida enne kuningaks saamist," ütles mees vaid, kui enda sõrmed ümber mõõga põimis ning oma pilgu jälle Remyle suunas. Kui Remy ei suutnud praegugi mõnda päeva lihtsalt olla, või ei suutnud ka teisi kuulata, kogu aeg vaidles ja enda tahtmist peale surus... see ei olnud ka hea kuningas. Hea kuningas pidi arvestama kõigiga ning tegema otsuseid, mis toovad head enamusele. Mitte ainult enda tujude järgi käituma. Remy aga ütles seda, mida jumal juhatas.

"Ma ei taha olla mingi loll kuningas," pomises Remy ning langetas pilgu. "Ma tean, et ma ütlesin vahepeal, et ma tahan, aga ma tegelikult ei taha. Mul oleks hea meel, kui Thomas selle lolli trooni omale jätaks ja oma lapsi sellele toppima hakkaks. Ma tahan sellest kõigest ära, sellest kõigest välja. Ja ma tahan, et mu vend ja õde ka sealt ära tuleks. See on mõttetu. See kõik," seletas Remy ning ohkas. "Alati on keegi, kes ütleb, et ma olen halb kuningas. Alati ja ma ei saa kellelegi meelejärele olla ja mind ajab närvi kui inimesed mulle vastu hauguvad. Nii närvi ajab see mind," pomises kutt ning tõstis taas pilgu Highgardeni aedadele.

Frederick astus Remyt kuulates poisile lähemale ning põimis enda käed ümber noormehe. "Sa pead sellest üle olema. Me oleme seda ju harjutanud, tuleta meelde, mida ma sulle õpetasin," ütles Fred tasakesi. Nad olid tunde istunud Paispuude juures ning harjutanud enda maha rahustamist ning kõigest sellest ärritusest üle olemist.

Remy ohkas ning asetas oma käe Fredi kätele. "Hinga sügavalt sisse ja välja. Mõtle sellele, et mis iganes see ka poleks, see pole ärritumist väärt ja oma tahtmist saab ka rahulikult," kordas Remy seda, mida Fred talle õpetanud oli. "See ei tähenda, et ma kuningas olla tahaksin. Kas sina tahad, et ma kuningas oleks?" küsis Remy ning silitas Fredi kätt. Ta tundis end mehe embuses nagu naine, kohati. "Rüütliks ma ka ei sobi," lisas Remy vaikselt. See oli tõsi ju. Kui tal kuningaks olemiseks kannatust ei jagunud, siis rüütliks olemiseks ei jagunud tal seda ammugi. Frederick selle eest oli tõeline kannatlikuse eeskuju siin. Ta kannatas kõik Remy tujutsemised välja. Nooruk naeratas selle mõtte peale kergelt.

Frederick naeratas õrnalt, kui Remy meenutas, kuidas ennast rahustada ja noogutas. Nii täpselt oligi. Küsimuse peale kehitas ta õlgu. "See pole minu öelda. Sa kas saad kuningaks või ei saa." Okei, seal oli päris palju Fredi öelduga tegemist, mis tähendas seda, et Fred siis kas laseb tal naise rasedaks teha või ei lase, aga tal polnud vähimatki tahtmist seda lubada.

"Aga kui ma küsin sult nõu, siis sa võiks seda mulle ju anda," arvas Remy. Ta pööras end ümber ja vaatas Fredile silma, asetades oma käed mehe õlgadele. Frediga sedasi koos olles ta end küll kuigi rüütellikult ei tundnud. "Kuningaks ma ei saa. Rüütliks ma ei sobi," prints mängis sõrmedega Fredi õlal, libistas käe mehe kaelale ja puudutas õrnalt mehe nahka. "Mis minust siis saab? Ütle ausalt," palus Remy taas Fredi silmadesse vaadates.

Fred muigas pisut, kui noormehele otsa vaatas ning õrnalt teda endale lähemale tõmbas. Loll turvis.. "Sa võid kuningaks saada, see ei ole ju kindel, et sa selleks ei saa... ning kui sa harjutad, siis võib sinust rüütelgi saada." Fred tõstis ühe käe ja sasis pehmelt Remy juukseid. "Aga ma ei tea, mis siis saab, kui sa kummakski neist ei saa." Tõesti ei teadnud. Siis on ta... siis on ta lihtsalt prints Remy. Igavesti prints, nagu tema noorem vend.

Remy vaatas muiates Fredile silma ning liibus talle nii lähedale, kui turvis lubas. Ta tõusis kikivarvukile ning vajutas oma huuled mehe omadele, samal ajal silmi sulgedes. Ser Frederick oskas tema tuju parandada ja teda enesekindlamalt end tundma panna. Ning Remy oli selle eest mehele tänulik. Ta võis ju jonniv ja vastik prints olla, aga ta oskas vahel ka tänulik olla.

Frederick naeratas pehmelt, kui Remy teda suudles, ning kummardus noormehele lähemale, vastates suudlusele õrnalt. Tema pisikene. Fredil ei olnudki üldse mingit valikut. Ta ei saanud jätta enda armastatut lihtsalt niisama ja pidi kannatama tema tujusid. Algselt küll kuna see oli tema töö, aga nüüdseks... nüüdseks ta enam ei mõelnud sellest niiväga kui tööst.

Remy libistas oma sõrmed Fredi kaelalt mehe kuklale ja tema lühikestesse kuldpruunidesse juustesse. Ta jätkas innuka suudlusega. Ehk liigagi innuka, aga ta oli Fredi huuli nii pikalt igatsenud. Terve see aeg siia ei saanud ta meest korralikult suudelda, sest koguaeg oli neil kiire. Nüüd siis viimaks sai ta mehele lähedal olla. Ja nüüd kandis Fred tülikat turvist.

Frederick muigas kergelt, kui Remy järjest tormakamaks muutus ning tõmbus lõpuks poisist natukene eemale. "Ei tasu liiga hoogu minna.." arvas ta tasakesi. Ta ei astunud päris eemale, hoidis ikka käsi ümber nooruki, aga oli end taas rohkem sirgu ajanud. Fredi ühe käe sõrmed olid poisi juustesse libisenud ning mängisid nendega kergelt, kui ta pilku Remy silmades hoidis.

Remy hingas sügavalt sisse ning laskus täistaldadele tagasi, kui Fred temast eemale tõmbus. Ta naeratas kergelt. "Miks ei tasu?" küsis Remy. Nii hea oli ju! Võiks ikka hoogu minna. Võiks väga hoogu minna kohe! Nagunii olid uksed kinni ja keegi sinna ei saanud. Keegi ei tulnud neid segama ega peale passima.

"Sest me ei tea, millal keegi võib tahta sinuga rääkida," vastas Fred pisut muiates. Ja siis tuleks see keegi ukse taha kolistama ja võib-olla häiritakse neid akende taga ja kõikvõimalikke võimalusi oli nii palju, et kohe oli. Nad olid praegu ka päris akende läheduses. Aga siiski mitte ju esimesel korrusel ja pisut kaugemal seina varjus. "Niisiis. Mida sa teha sooviksid?" Fred vajutas veel musi Remy huultele ning tõmbus siis päris eemale. "Lähme harjutama või soovid lugeda või meistriga hoopis tutvuda?"

Remy kortsutas kulme, kui Fred päris eemale astus ja temast lahti lasi. "Ma tahan sind," torises prints jonnakalt ning astus Fredile järele, põimides oma käed ümber mehe kaela. "Ja ma tahan sind kohe," lisas ta karmimalt. Tavaliselt oli Remy ikka see, kes kamandas ja käskis ja jonnis ja mossitas, aga voodis oli ta just vagur ja allus Fredile täielikult.