We will meet in the corner 'cos together is warmer

Fredi isa naeratas uuesti ning jätkas samuti söömisega. Niimoodi mõttetutel teemadel vesteldes said nad söönuks ning rahvas tõusis lauast. "Ma olen kindel, et te olete väsinud, Fred võib teid teie magamistuppa viia." Fred noogutas pisut taaskord ning ootas, et Remy temaga kaasa tuleks.

Ja Remy oli nii viisakas ja jutukas, kui ta ainult oskas, tujutsemata rohkem laua taga. Ta naeratas söögi lõpus Fredi vennale ja isale, tänas neid ning tõusis siis laua tagant, heites Fredile korra pilgu ja koos suundusid nad saalist välja. "Meeldiv perekond," mainis Remy vaikselt, kui nad lossikoridorides juba olid ja Remy toa poole suundusid.

"Jah.." nõustus Fred kergelt naeratades. Ta juhatas poisi mööda tuttavaid koridore edasi enda ruumide poole ning peagi jõudsid nad Remy magamistuppa. "Saad nüüd ise hakkama?" Fred läheks ka magama hea meelega. Ta oli peaukse lukustanud, ehk teenijad sisse ei tulnud ilma kutsumata ning Fred toetuski nüüd kergelt vastu uksepiita, haigutust alla surudes.

"Jah, ma arvan küll," noogutas Remy oma magamistoas ringi vaadates. "Sa lähed nüüd sööma?" küsis nooruk pilku Fredile viies. Kui tüütu. Ta hakkas oma vammust mehe silme all avama ja heitis selle peagi eemale. Siis tõmbas ta oma särgi nöörid lahti ja sikutas särgi üle pea, visates sellegi eemale. Ta astus sammu Fredericku poole ja tõmbas omal saapad jalast.

"Ma lähen nüüd magama," vastas Frederick silmi hetkeks sulgedes. "Siia ei tohiks kedagi sisse saada, kui nad just mingeid ümberehitusi teinud pole, aga nagu ei tundu nii, seega tunne end vabalt." Fred ajas end jälle sirgu. "Head ööd." Mees astus ukselt ära ning läks pisut eemal olevasse enda tuppa, sulgedes ukse tasa enda järel. Nostalgiline oli seal taas olla. Aga tore samuti. Fred asus enda mõõgavööd ära võtma ja peagi järgnesid sellele ka teised riided.

Remy põrnitses tühja ukseava uskumatult, kui Fred lahkus. Tõsiselt? Mees andis talle niimoodi korvi praegu? "Tunnengi!" käratas prints ja virutas enda magamistoa ukse pauguga kinni. Kuradi tropp! Ta kiskus oma püksid jalast, otsis endale mingi öösärgi selga, mis talle sinna ilmselgelt valmis oli pandud ja ronis voodisse teki alla. "Kuradi loll mees. Kuradi loll riik!" torises ta oma patja pehmemaks tagudes. Viimaks jäi ta rahulikult voodisse lamama ning sulges silmad. Pehme voodi ja padi ning soe tekk olid nii head, et Remy vajus üsna pea sügavasse unne.

Misasi see nüüd siis oli? Fred ei läinud siiski kontrollima ka ega midagi, vaid puges samuti voodisse, et peagi magama jääda. Remy juures jäi ka ju vaikseks. Kas ta oleks pidanud siis sinna jääma või midagi? Ega tema ei teadnud, mida Remy tahtis. Tema tahtis magada.

Hommikul ei äratanud Remy teenrid, nagu tavaliselt. Hoopis päike oli see, mis aknast sisse paistis ja Remy äratas. Noor prints oli sunnitud end ise üles ajama ja riietama. Õnneks oli võti ukse ees, seega ta sai ikka väljuda sealt tubadest. Alles väljas tervitasid teda teenrid, kes ta hommikusöögile juhatasid ja hiljem aedadesse. Mis tõesti olid ilusad. Noh, Remy polnud veel kõike näinud, sest Highgarden oli massive siiski, aga nii natukest, kui talle näidati, oli see väga ilus. Remy kandis seekord lihtsamaid ja õhemaid riideid. Ilm oli ilus ja soe. Kuigi jahedam, kui tavaliselt. Teenijate sõnul olevat meister isegi vihma ennustanud, aga hetkel oli mõnus soe. Remy istus ühele pingile ning nautis sooja päikest oma nahal.

Fred oli juba ammu pidanud üles ärkama. Selle peale, et kuna sisse ei saadud, tema akna all kisama hakati. Mees oli paar ampsu sööki saanud ning siis pidi juba isaga vestlema minema ning lõpuks teatati talle, et Remy on ärganud ja nüüdseks aedadesse juhataud. Fred kandis enda vormiriietust, kui samuti aedadesse suundus ja peagi poisi üles leidis. "Hei," ütles Fred õrnalt naeratades, kui poisi juurde jõudis, käsi mõõgapeal.

"Hei," tervitas Remy Fredi ning silmitses teda mõne aja. "Sa pidid ümbrust näitama mulle," tuletas noormees meelde ning tõusis pingilt. Nii hea oli tuiata kuskil lossiaias ja mitte ratsutada. Ja ta armastas ratsutamist, aga nädala jutti ainult sadulas veeta oli isegi tema jaoks liig. Nüüd oli hea lihtsalt ringi tuiata ja mitte midagi tarka teha.

Frederick naeratas pisut ja noogutas. "Pidin tõepoolest." Ta astus edasi, kui Remy tõusis ning talle järgnes. "Miks sa eile õhtul niimoodi reageerisid?" küsis Fred pisut kahtlevalt, kui nad aiarajakesel edasi astusid ja otseselt midagi praegu näidata ei olnud.

Remy viis pilgu mujale, kui Fred eilsest juttu tegi. "Kui ma tahaks sellest rääkida, siis ma räägiks," sõnas kutt viimaks ning surus oma hambad kokku. Prsh! Ta hakkas end Fredi ees lahti riietama, ta polnud korraliku suudlustki mehelt teab mis ajast saanud ja Fred ütles talle lihtsalt tuimalt, et läheb magama ja läkski. Kuigi nad olid teistest eraldatud ja keegi sinna ei saanud. Loomulikult hakkas Remy sellise käitumise peale jonnima. Ta oli prints siiski ja harjunud saama, mida tahab.

No aga Fred oli väsinud ju. "Ja sa muidugi ei taha sellest rääkida, jah.." Fred muigas kerge lõbususega. Remy tahtis kogu aeg rääkida asjadest, mis teda pahaseks tegi ja Fredil oli raske uskuda, et Remy sellest juhtunust rääkida ei soovinud.

No ta ilmselgelt tundis end natuke piinlikult selle pärast ja sestap ei tahtnud rääkida hetkel. "Ei tahagi," sõnas Remy oma nina püsti ajades ning silmitses teed nende ees. "Niisiis, mis siin head vaadata on?" küsis Remy mõne aja pärast. Ta märkas veidi eemal teenijatüdrukuid sädistamas. Kindlasti rääkisid temast! Prints nende lossis siiski. Kui tihti seda ikka juhtus, et Seitsme Kuningriigi prints Highgardenis peatub ja seda ilmselt pikemat aega.

No kui ei taha, siis ei taha. Fred ainult muigas selle peale ning küsimuse peale saatis pilgu ringi liikuma. "Mägiaed on ilmselgelt tuntud paljude lillede poolest.." Ja palju ilusaid lilli nende ümber ka oli. Frederick juhatas Remyt lossi läheduses ringi, tutvustades talle kõikvõimalikke vähegi huvitavaid kohtasid ja varsti olidki nad oma tiiruga valmis.

"Ja ma arvasin, et meie rännak oli pikk," märkis Remy, kui nad viimaks kõik need asjad ära olid näinud. Mitu tundi kulus selleks. Tõsiselt pikk jalutuskäik. Ei, aga ilusad aiad olid. Ja sellega oli siis kõik. Nüüd tal polnud seal enam mitte midagi teha. Ja kes teab, kaua ta seal veel olema peab. Rahutuste lõpuni ehk. Või ajani, mil ta omale naise leiab, temaga abiellub ja ta rasedaks suudab teha. Eehk siis ta sureb sinna Highgardenisse enne, kui kuningaks saab.

Frederick naeris vaikselt ning kehitas õlgu. "Aga ilus on siin ju," ütles Fred tasa. "Homme ma võin sulle veel kohti näidata... siin on veel palju, mida sa näinud ei ole, aga praegu peaksid sa sööma." Nende sõnadega avas Fred Remyle ukse, et ta sisse juhtada ja noormees süüa saaks.

"Jah, sööma," lausus Remy mõtlikult. "Kas me jätkame mu treeningutega ka mingil hetkel?" küsis prints mõne aja pärast, kui nad mööda koridori edasi astusid. Ta tahtis ju jätkata oma võitlusharjutustega. Muidu pole temast ikka asja, kui ta nüüd oma trenni pooleli jätab.

"Ikka, kui sa seda soovid." Frederick avas ukse ühte väiksemasse saali, juhatades siis Remy laua juurde, kuhu oli kõikvõimalikke toite toodud. Frederick seisatas mõned sammud lauast eemal ning lasi teenijatel Remyle toitu tõsta.

Remy istus laua taha ning lasi endale veidi süüa tõsta, et siis süüa. Ta einestas seekord üksi ja oli sellega äärmiselt rahul tegelikult. Ta ei viitsikski kellegagi peale Fredi juttu rääkida väga. Kui ta söönud sai, teatas Remy, et soovib nüüd oma tubadesse minna. Ta tahtis veidi istuda ja puhata. Mitu tundi jalutamist polnud naljaasi siiski.

Frederick ootas, kuni Remy söönud oli ning noogutas pisut, kui Remy ütles, et soovib oma ruumidesse minna. Ta juhatas ise noormehe sinna ning sulges nende järel kindlalt ukse. Hea, et seal mingeid üleliigseid teenijaid ei käinud pidevalt ju. Aga Fredile olid lapsena ka teenijad närvidele käinud, küllap seegi oli tema vanematel meeles ning nad ei piinanud oma poega nende inimestega. Igatahes, oma ruumidesse jõudnud, astus Fred hoopis rõdule, Remy saab ise ka seal juba orienteerutud, ning silmitses mõne hetke tuttavaid aedasid. Hea oli tõesti kodus olla, kuigi tema seda niiväga just nautida ei saanud.

Remy suundus kaminaruumi ning vajus ühele tugitoolile istuma. Aken oli lahti ja värsket õhku tuli tuppa. Mõnus soe värske õhk. Isegi mingit linnulaulu oli kuulda ja see ei häirinud Remyt. Ta sai ikka puhata sellest kõigest. Noor prints sulges oma silmad ja nautis rahu ja vaikust. Teda teenijad tegelikult ei häirinud. Ta oli nendega pigem harjunud ja kuigi Remy sai ka ise end riidesse pandud, meeldis talle täitsa, kui teenijad tema eest ka selle kõik ära tegid. Muidugi meeldis talle ka rahus ja vaikuses olla. Eriti koos Frediga. Noormees avas silmad, et kaminaruumis ringi vaadata. Kus Fred oli üldse?

Frederick jälgis mõne aja aias töötavaid teenreid, kes lilli istutasid ja nende eest hoolitsesid ning naasis varsti tagasi tuppa, sulgedes rõdu ukse tasa enda järel. Mees seisatas seina ääres, pilk Remyl ja käsi mõõgapeale toetatud. "Meeldib sulle siin Mägiaias?" küsis ta uudishimulikult.

"Siiamaani meeldib," tunnistas Remy oma pilguga üle Fredi vedades. "Ja sina oled kindlasti õnnelik, et viimaks kodus saad olla," kommenteeris Remy ning viis pilgu Fredi mõõgakäepidemele, millel mees oma kätt toetas. Remy enda mõõk oli tema magamistoas, kindlalt ära pandud. Ta ei tundnud hetkel vajadust seda kanda. Keegi ei teadnud, et ta seal oli ja teoorias ohtu polnud.

Frederick kehitas pisut õlgu. "Jah, on tore tagasi olla." Fred astus ühe kapi juurde ning avas selle, tuues nähtavale raamatud, mida ta lapsena lugenud oli. "Kui ma väike olin, siis nendes ruumides ma elasingi," ütles Fred ühte raamatut võttes ja seda silmitsedes. See oli tore, et neid kusagile mujale ei paigutatud.