We will meet in the corner 'cos together is warmer

Remy ja Fred ratsutasid teineteisekõrval lossiväravatest välja ning suundusid linnaväravate poole. Nad mõlemad olid riietatud tunduvalt tagasihoidlikumalt, kui tavaliselt. Siiski olid Remy riided kallis. Mis sellest, et nad silma torgata ei tohiks. Ta ei tahtnud mingites kaltsudes ka ringi liikuda. Tema tumerohelise vammuse ja pükste peal oli must suur kapuutsiga mantel, ning kapuutsi kandis Remy peas. Vihma kallas. Üldse olid ilmad näruseks läinud paari nädala jooksul. Pidevalt kallas või tibutas. Ilusat päikesepaistelist ilma enam nii väga polnud. Remy vööl oli tema mõõk ja kuna nad pikemal reisil olid, kandis ta ka pistoda. Käes olid tal mustad nahast kindad. "Uskumatu!" hakkas Remy jälle torisema. Ta oli terve tänase päeva torisenud, mil ta uudist kuulis. "Nad viskavad mu välja. Minu! Printsi ja troonipärija. Saadavad mu minema ja ainult selleks, et Thomas troonile panna. Miks? Sest juttude kohaselt koguvad Lannisterid sõjaväge," porises Remy rahulolematult. Lannisterid olid nädala eest pealinnast lahkunud. Lord oli maruvihane, et neile tehti häbi ja mis kõik. Peale seda läksid asjad nii riigis kui pealinnas käest ära. Toimusid rünnakud lossi pihta. Jeah ja nii palju siis sellest, et Remy lootis oma venna lossist välja saada. Hoopis teda aeti minema. "Kuidas nad võisid midagi sellist teha!" käratas Remy vihaselt. "Kuradi opakad!" lisas nooruk vihaselt.

Frederickule oli antud käsk kanda muid riideid, kui valgeid, kuid tema vormiriietus oli tal siiski ka kaasas. Ja ta oli endiselt Valvkonna rüütel. Sellelt kohalt ei olegi võimalik teda tagandada. Ja siin nad siis olid. Linnast välja minemas, et Remy ära viia. Algne plaan oli alustuseks Mägiaeda jõuda ja seal peatuda. Eks Fred igatses oma kodu ka, kuigi ta ei rääkinud sellest. Mees suunas pilgu Remyle, kui too taas rääkima hakkas. "Sul on mujal ohutum, kui siin linnas," ütles Frederick pisut pead kallutades. Kuigi see oli jah natukene ebaaus, et troonipärijale nii tehti, aga samas, valitsejaks pidi ta nagunii saama alles siis, kui ta on endale naise saanud ning naise rasedaks teinud. Mis tundub üsnagi võimatu ülesandena, arvestades, kui raske tal naist saada on üldse... vaikselt olid kõik perekonnad juba hakanud kartma enda tütarde Remy naiseks pakkumist, sest neid kõiki siiski tapeti. Eranditult kõiki, kellega kuningapere nõustunud oli. Otsekui olekski needus.

"Ahah!" noogutas Remy. "Nagu King's Landing oleks riigis ainus koht, kus mässatakse ja märatsetakse. Ja mis sa arvad, et nad ei uuri välja, kuhu me läheme. Nad leiavad meid, kes iganes seda ka teha ei taha ja siis ma olengi kutu. See on idiootne plaan. Neil on lihtsalt vaja minust lahti saada. Nad on täielikud mölakad!" seletas Remy kui nad mööda linnatänavaid edasi ratsutasid. "Ja nüüd peame me mingites kohutavates kohtades ööbima ja teab mida sööma ja päevi ratsutama ja vara ärkama. Kes teab, millal ma vanni saan korralikult jälle," ei lõpetanud Remy vingumist.

Frederick ei suutnud end hoida silmi pööritamast. Ja tema tahab saada rüütliks, sõtta minna. Ei suuda väikest reisigi ära läbida ning siis räägib rüütliks saamisest? Tal on palju õppida... "Mägiaed ei ole nii kaugel, kui me kiirelt läheme, siis jõuame mingi nädalaga kohale," arvas Frederick. "Ja kui keegi teada saab, kus me oleme, siis me läheme järgmisesse kohta, lihtne." Fred sättis pisut mõõka enda vööl, kui nad linnaväravateni jõudsid. "Ja vaevalt keegi sind nii väga tappa tahab, pigem ollakse rahul, et sa teelt eest ära, neid väga ei takista trooni saamises."

"Jaa, väga tore. Me peame nädala magama kes teab kus," torises Remy. No ilmselgelt polnud ta varem seda reaalset elu maitsta saanud ja sõjad ning rüütliks olemine tundus talle midagi ägedat. Vähemalt siiani. "Lihtne? Sulle on kõik lihtne? Mis siis kui meid rünnatakse? Kui mingit teeröövlid meile ette tulevad?" küsis Remy. "Kui me end vigastame ja pole mitte kedagi, kes meie haavu parandaks," Remy hakkas paanikasse sattuma. "Nad saatsid mu surma," pomises kutt.

"Meie teele jääb mitmeid võõrastemajasid ja linnasid, aga oleks tõesti parem, kui me nendes tähelepanu ei tõmbaks endale," ütles Frederick rahulikult. "Keegi ei ründa meid. Ja kui ründab, siis me kaitseme ennast. Ja kui me haavata saame, siis me hoiame oma haavad ilusasti korras ning Mägiaias või lähimas linnas saame kindlasti abi," vastas Fred. Ja nüüd hakkab Remy põhimõtteliselt linnas paanitsema ja Fred ei saa sinna midagi teha. "Kõik on korras, keegi ei saa surma. Sina ei saa, mina ei saa."

"Sul on lihtne öelda, sa oled treenitud rüütel," pomises Remy. Tema oli treeninud ainult iga päev viimased kuus ja seda Fredi käe all. Ta ise ei saanudki aru, kui palju paremaks ja osavamaks mõõgavõitlejaks ta saanud oli selle ajaga, mil Fred teda õpetama hakkas. "Me ei või isegi võõrastemajades ööbida?" ahhetas Remy. Ta sureb ära sellel teekonnal.

"Ja sina oled ka viimasel ajal palju osavamaks muutunud," ütles Frederick nüüd natukene enda hobust kiiremaks kannustades. Nad olid siiski juba linnast välja jõudnud, ning mida kiiremini nad Mägiaeda jõuda tahavad, seda kiiremini nad liikuma peaks. "Võib-olla mõnes võõrastemajas jah, aga tähelepanu me endale tõmmata ei tohi." Remy eriti enda nõudmistega.

Remy ohkas raskelt ja kannustas ka enda hobuse traavile. "Sa ütled, et ma olen parem, sest sa tahad mind lohutada. Ma endiselt sakin," nurises ta. Nad sõitsid pool tunnikest edasi ja siis ei suutnud Remy enam tasa olla. "Millal me sööme?" küsis ta. Vihma kallas endiselt ja Remy mantel oli läbimärg. Õnneks olid käed nahast kinnastes kuivad, aga ta kartis, et need ka kaua vastu ei pea ja nad mõlemad on varsti nagu vette uputatud kassipojad.

"Sa oledki parem..." Frederick ohkas lootusetult. Hopeless case he is. Frederick vahtis läbi vihma teed ning ohkas tasa, kui Remy jälle rääkima hakkas. "Sa alles sõid ju," ütles ta noormehe sõnade peale. Vähemalt ei tahtnud nooruk taas sellel teemal rääkida, et nad mõlemad kohe ära tapetakse. Ja tõesti, Remy oli lossist lahkudes söönud ju.

"Ma tean, aga..." pomises Remy. "Ma tahan varsti veel süüa. See ratsutamine väsitab," nurises Remy. Ilmselgelt kulub printsil terve igavik, et õppida, kuidas väljaspool lossi ja teenijannasid hakkama saada. Kuidas üldse hakkama saada kui kõik sinu käskudele kohe ei allu. "Kas me võiks esimese öö veeta kuskil võõrastemajas? Kui mitte kaks või kolm või kõik ööd," küsis prints. Tema must mandel oli kinnitatud kuldse prossiga, mis kujutas endast hirve pead ning sarvi. Jeah, ta reedaks end ja mitte ainult selle prossiga. Olgugi, et kõik polnud printsi isiklikult näinud. Tema riided olid liiga korralikud ja kallid, et mõne ränduri omad olla. Tema perekonna sümbol, kroonhirv, oli tikitud tema vammusele, kuldsete niitidega. Baratheon temas lausa kisendas tähelepanu järele. Rääkimata siis väga kenast ja hästi hoolitsetud hobusest, kes samuti just väga odav polnud. Süsimust täkk.

"Varsti saad," vastas Frederick. Võiks arvata, et see, kui Fred talle pidevalt vastu plõksib, õpetab talle, et kõik ei allu käskudele nii lihtsalt, aga ju siis oli enamat vaja. Fred libistas küsimuse peale pilguga üle Remy ja silmitses siis oma valget hobust ning heledat, kuid mitte päris valget, riietust. "Ma arvan, et see ei ole hea mõte. Meid tuntaks ära." Ta jättis endale meelde, et Mägiaias peab ta laskma Remyle teha korralikud riided ilma vapimärkideta. Sest kui nad peavad lahkuma, on neil vaja äratuntamatuid riideid siiski, aga kui sa ühe vapikuhilana ringi käid, siis on raske seda mitte märgata.

"Kus me siis ööbime?" küsis Remy etteheitvalt. No tõsiselt. Kus? "Vihma sajab ju," protesteeris Remy. "Ja kes meie hobuste eest hoolitseb?" küll oli raske olla ära hellitatud prints. "Mina tahan võõrastemajas ööbida. Seega, seda me ka teeme!" teatas prints ning lõi oma pea püsti. See, et Fred talle aeg-ajalt vastu plõksis ei tähendanud, et ta teistega oma tahtmist ei saaks ja sellega harjunud poleks.

Frederick ohkas. "Me ei maga võõrastemajas. Seal on sul palju suurem võimalus rünnatud saada, kui kus iganes mujal. Võõrastemajas on teised inimesed, kes võivad vabalt Lannisteridele ette kanda, et nad meid nägid ja kuhu me läheme. Ma arvasin, et sa ei taha, et meid jälitama hakatakse," ütles Frederick. Ja nende hobused ei vajanud just eriti suurt hoolitsust, see, et neid tallis pidevalt hooldati, ei tähendanud, et neil kogu aeg kapju poleerima peaks.

Aga kapju pidi peale igat sõitu puhastama, muidu võib sinna midagi jääda, mis viib põletikuni ja hobune hakkab lonkama ja kolme jalaga hobune polnud just suurem asi ratsu. Ja isegi kui looma harjamine ja kapjade puhastamine polnud suurem asi töö, tundus see Remyle ületamatu raskusena. "Aga kus me siis magame?" küsis nooruk veidi etteheitvalt.

Ega see puhastamine nii raske ka polnud, nagu Remy arvas. "Sõidu ajal, või metsas. Tead, see on täiesti tavaline," ütles Frederick pisut muiates. "Ise sa soovisid rüütliks saada, nüüd sa tunda midagi sarnast, mida sa tunneks, kui sõtta sõidaksid." Ja paljud inimesed ei olnud piisavalt rikkad, et võõrastemajades voodikohta osta.

Aga Remy oli piisavalt rikas. "Sõidu ajal?" küsis Remy. "Mis mõttes sõidu ajal?" ei saanud ta aru. Nad kukuvad hobuse seljast maha ju. Loomad vajasid ka puhkust. Järsku tõusis tuul ja puhus Remylt tema kapuutsi peast. Külm vihm peksis nooruki juuksed ja näo kohe märjaks. "See on nii külm," kortsutas Remy kulme. Tavaliselt oli vihm soe ja võrreldes sellega siin mõnus. See aga oli vastik ja... vastik. "Ma tahan võõrastemajja," nurises prints.

"Sõites jah." Jah, hobused vajasid puhkust, aga mitte nii tihti, kui inimesed, kui neid mitte üle kurnata. "Sa pead sellega harjuma. Ja kui sul oleks ilma vappideta riided, siis me ehk isegi saaksime võõrastemajja, aga kuna ei ole, siis see mõte jääb ära. Kannatad selle nädalakese küll," ütles Frederick. Ega Remy ainus polnud, kes seda ilma taluma pidi, kui Fred oli varemgi selliseid olukordi kogenud.

Hobused vajasid täpselt sama tihti puhkust. Ega nad imeloomad olnud. "Ma kukun sadulast maha, kui ma ratsutades magan," pomises Remy. Taaskord tõde, sest hobust juhitakse enamasti siiski puusadega ja kui keegi just su hobust ei taluta ja sa sadula külge pole seotud, pole see võimalik. Välja küll end ratsa ei puhka. Remy põrnitses Fredi tigedalt. "See on sinu süü," nähvas ta järsku. Seejärel kannustas Remy oma täkku galoppi ja kihutas Fredist mööda.

Eeh... tema süü? Okei. Ta ohkas kannatamatult, kui Remy taaskord tujutsema hakkas ja temast mööda sõitis. Ta kannustas enda hobust edasi, noormehele järgnedes. Ta ju oleks võinud mõne teise saatja lasta Remyle anda... Fred kannustas täkku veel edasi. Fred haaras sõidu pealt noormehe hobuse ratsmetest, et ta sõitu aeglustaks. "Kas sa tahad endale mõnda teist saatjat, kes ei taluks sinu pidevaid tujumuutusi?" küsis Frederick poisile tõsiselt otsa vaadates. "Me ei ole linnast just eriti kaugel." Nad võisid väga vabalt tagasi minna ning Fredi välja vahetada. Sest nüüd oli olukord tunduvalt ohtlikum, kui mõni aeg tagasi.

"Mida sa teed?" käratas Remy kui Fred ta hobuse ratsmetest haaras ja looma aeglustas. Remy krigistas tigedalt hambaid ja Fredi sõnu kuuldes muutus ta veel tigedamaks. "Mine jah linna tagasi! Mine! Ratsuta minema! Hülga ka mind! Nagunii olen ma juba maha kantud!" karjus Remy vihaselt ja kiskus oma hobuse ratsmed Fredi käest ära. Järgmisena kiskus ta oma kuldse prossi mantli küljest ja viskas selle vihaselt mutta. "Olgu neetud see riik ja see linn, mu ema ja mu koda. Olgu kõik neetud!" käratas prints vihaselt ja kannustas oma hobuse taas galoppi, kihutades temaga läbi vihma aina edasi.

Aaaaaaaaah. Frederick vandus tigedalt, aga ei läinud linna vaid järgnes Remyle. "Ma ei saa sind kaitsta, kui sa pidevalt minema lähed. Kas sa suudaksid natukenegi mitte käituda, nagu ülehellitatud laps ning mõistlik olla ja vähemalt Mägiaiani mulle mitte vastu vaielda?" ksüsi Fred poisi kõrvale jõudes valjult. Varsti ta lükkab poisi ta hobuse seljast maha, kui ta aru ei saa.

"Siis ära kaitse!" käratas Remy. "Mine tagasi oma toreda elu juurde. Keda huvitab. Sa kuulsid neid. Nad nagunii tahtsid mu üksi minema saata, et ma maha kärvaks kuskile. Neid ei huvita, mis minust saab, miks peakski sind huvitama!" Remy kannustas oma hobust, et ta kiiremini kihutaks. Fredi eest ära jookseks.

Miks, miks pidi Remy nii kuradima... kuradima... aaaah. Aga Fred ei kavatsenudki temast maha jääda. "Sest ma hoolin sinust, kurat küll. Lõpeta nüüd oma hobuse kurnamine!" Frederick vahel tõesti ei saanud aru, miks Remy käitus nii, nagu ta käitus, aga ta ikka armastas noormeest liiga palju, et teda reaalselt vihata.

Remy ei vastanud esialgu midagi kuid aeglustas siiski oma hobust. "Hoolid?" küsis ta siis ning peatas oma hobuse üldse. "Hoolid minust? Mis kuradi trikk see Lannisteridega lossi koridoris oli? Mis kuradi jutt see on, et mul võiks mõni teine saatja olla? Kurat küll Fred!" käratas Remy. "Miks sa nii neetult juhm pead olema? Kui sa minust hooliks siis sa ei seaks ennast ohtu ega noriks Lannisteridega tüli. Sa ikka saad aru, et nad tahavad nüüd su pead piigi otsa. Hea, et Alya ja Tyler sellest oma isale ei rääkinud. Samas ehk nad nüüd juba on rääkinud sellest. Miks kuradi pärast sa kõigega mis meil on riskid?" nõudis Remy vastuseid. Ta vaatas tungivalt Fredile silma. Kohati oli Remy nii lapsik ja tüütu ja hellitatud ja siis oli ta järsku nii suur ja täiskasvunilk.