We will meet in the corner 'cos together is warmer

Frederick peatas samuti hobuse, kui Remy peatus. "Sest mulle tundub, et mõnda teist inimest kuulaksid sa vist vähe rohkem, kui mind," vastas Frederick. Ta ei olnud näinud, et Remy niimoodi kellegi teisega käituks, sest oli ju päevi, kus Fred ei pidanud Remyt valvama. "Ja see on siis minu pea ja ma oskan ennast kaitsta. Sa ei pea selle pärast muretsema, kas Tyler ja Alya räägivad või ei!" Ja teda isegi ei huvitanud, kuidas Remy sellest teadis.

Remy saatis ühe mürgise pilgu Fredile. "Hea küll. Kui mina ei pea muretsema selle pärast, et sa oma eluga ja selle kõigega riskid, mis meil on. Siis palun keera oma hobune ringi ja mine tagasi, sest sellisel juhul pole sul ka mitte mingisugust põhjustki hoolida sellest, mis minust saab! Sa oled hale!" Remy kannustas taas hobust, et läbi vihma edasi traavida. Ta isegi ei teadnud enam, kuhu minna. Kuskile võõrastemajja ilmselt, ta riided tilkusid veest. Ja kui seal ongi keegi, kes ta elu kallale kipub, siis noh. Keda huvitab eks. Sest ilmselgelt see inimene, kellest Remy kõige rohkem siin maailmas hoolis pani enda elu ja nende suhet pidevalt riskile.

Kui tore, et Frederick selliste sõnadega juba harjunud oli, sest ta ei läinud tagasi, vaid peale mõnda hetke järgnes Remyle, aga vaikis. Erinevalt Remyst tema oskas ennast kaitsta. Remy oli küll kuukese õppinud, aga see ei teinud temast ühte oma ala parimat. Jah, võib-olla tujutsemises võis Remy tõesti meister olla, aga elu see tal küll ei päästa, pigem aitab sellel kiiremini kaduda.

Aga äkki ta tahtiski, et ta maha löödaks. Vähemalt ei peaks ta pidevalt kahtluses elama. Ka Remy vaikis. Ta ei kavatsenud Fredile enam sõnakestki öelda. Tegelikult oli tal üsna kahju, et rüütel tagasi ei läinud. Just selle pärast, et tema ei tahtnud läheduses olla, kui Fred järsku jälle otsustab, et tal on oma elust kama ja ta viskab end huntide ette. Seega, kuna Fred nüüd rohkem nagu jälitas teda, mõtles Remy välja uue plaani. Ta sõidab edasi mööda teed, kuni esimese väärastemajani ja jääb sinna ööseks, sest nende läbiligunenud riietega ta enam kauem olla ei kavatsenud. Kohe kindlasti mitte veeta nendes öö kuskil lageda taeva all.

Fred ei jälitanud teda... rohkem nagu lihtsalt sõitis kaasa, aga hetkel mitte nagu valvur, sest ta põrnitses ümbruse asemel teed. Fredil ei olnud oma elust kama... ta lihtsalt pigem sureks, kui et laseks Remyl tema tegude pärast kannatada. Ja ta tegi, mida ta tegi, sest ta ei tahtnud ise kannatada ja samas kõik, mida ta tegi, pani Remy kannatama ja see kõik oli lihtsalt üks lõppematu ja masendav nõiaring.

Ja nad sõitsid niimoodi tunde ja tunde, kumbki ei lausunud sõnagi. Kui hämarduma hakkas ohkas Remy ja ta hakkas üldse igasugu lootust kaotama. Ilmselt külmub surnuks. Millal lõunas üldse nii külmaks oli läinud? Ainult lumi oli veel puudu, ausõna noh. Ja juba siis kui printsi lootus pea täiesti kadunud oli, märkas ta ühe suurema võõrastemaja tulukest. Remy võttis kindla suuna selle poole. Ta ei kavatsenudki sellise märja ja külmununa kuskil õues magada.

Fredil niiväga külm ei ole, aga küllap see tuli sellest, et ta oli rohkem harjunud. Kui Remy suunda muutis kergelt, siis vaatas Fred rohkem ringi ja kortsutas tulukest nähes kulmu. "Remy..." ütles ta ettevaatlikult ja köhatas. Polnud kaua siiski rääkinud. "See ei ole hea mõte. Sa ei tea, kes seal peatuda võivad." Lannisterid ise ehk.

Remy ohkas raskelt ja peatas oma hobuse. "Mul on külm ja ma olen märg ja mu kõht on tühi," pomises Remy etteheitvalt ning vaatas nukralt tulukese poole. Ta juuksed olid läbimärjad ning kleepusid ta näole. Tema sügavsinised silmad olid hämaras tumedad ja sünged, väsinud. Remy ohkas ning langetass pea, juhtides hobuse tagasi teele, et edasi minna. Hüvasti soe tuba ja soe toit. Ja tere, kus iganes ta ka tänase öö veetma ei pea.

"Kohe varsti saad süüa." Noh, teoorias võiks sadulas ka süüa, aga see poleks kaugeltki nii mugav. Rüütel järgnes Remyle ja silmitses mõtlikult paksu metsa, mis kaugemalt paistis. "Lähme sinna metsa täna ööseks." Mida paksem mets, seda vähem märgust.

Remy noogutas. "Ja metsas pole loomi või inimesi või kedagi, kes meid tappa tahaks?" küsis ta veidi sarkastiliselt. Aga metsades olid ju loomad. Ja asjad. Lihtrahvast ehk isegi. Metslased elasid ainult teisel pool müüri muidugi. No ja lihtrahvas neile vaevalt halba tahtis. Halba ja head taheti ikka siis, kui sellest mingit kasu ka oli.

"Inimesi vaevalt, ja loomad igale inimesele ka kallale ei tule, pigem nad kardaks, ja me saame tule teha," vastas Frederick enda hobust metsa poole suunates. Võib-olla vaid varjukassid ründaks, aga tuli peletaks arvatavasti ka neid eemale, kui nad väga näljased just polnud.

Remy ohkas tasa ja suundus samuti metsa poole. "Tule? Vihma käes? Ja magame ka vihma käes?" no jaah, mis muud valikut neil oli. Parem ikka surnuks külmuda kui saada kuskil Võõrastemajas surma, eks ole.

"Mm, see on paks mets, vaevalt seal eriti palju vihma on," ütles Frederick õrnalt muiates. Ja kui pole vihma, siis pole probleemi seal magada ja tuld üles teha. "Väljas magamine ei ole nii hull, kui see tundub. Ja kui me Mägiaeda jõuame, siis ma lasen sulle teha ilma vapita riided, et kui me peaks jälle kusagile minema, siis ei paistaks me nii väga silma."

"Ma peaks oma perekonna vappi kandma kui aumärki," porises Remy. Hetkel tundus see mõnitusena. See sama pere saatis ta minema. Korra pidi ta Storms Endist King's Landingusse kolima. Siis oli ta hoopis teistsugune. Üldse mitte nii hellitatud ega nii ümardatud. Nüüd, kus ta kasvatus juba täiesti võssa aeti, visati ta kodust välja. Remy isegi ei teadnud enam, mis kodu on. Või kes ta perekond on. Kuradi Lannisterid hoidsid ka rohkem kokku. Ta surus oma viha alla, ootama järgmist plahvatust, ning vaikis Päris tükk aega. Või et Highgarden... Ta juba unistas sinna jõudmisest. Üks kuum vann kuluks ära. "Kas sa igatsed seda?" küsis Remy veidi kahtlevalt. "Oma kodu ma mõtlen."

"Aumärk või mitte, see tõmbab praegu tähelepanu," vastas Frederick. Tema enda aumärk oli nüüd valge riietus, aga ta ei tohtinud isegi mitte seda kanda enam, sest polnud inimesi, kes niisama vabal ajal valges ringi käiksid. Frederick kehitas küsimuse peale õlgu. "Enam mitte nii väga, pealegi ma teadsin, et peale Valvkonda astumist mul eriti võimalust kodu külastada ei ole," sõnas Fred kergelt pead kallutades. Ta oli küll kodu peale mõelnud, aga mingit tungivat igatsust selle vastu tal ei olnud.

"Ma olen oma koja peale nii vihane praegu. Tahaks mingis teises kojas olla. Omaette kojas või midagi," pomises Remy. Ta ohkas tasa. Ja siis ta oleks oma kojas üksinda ja Fred oleks tema ainus kaitsja ja see oleks kõige edukam ja õnnelikum koda üldse. Ei mingit reetmist. Ainult et neil puuduks ilmselt ka kodu ja raha. Neetud! Remy tõstis pilgu, et silmitseda suuri musti puid, mis nende ees kõrgusid ja metsast ühe suure musta augu tegid.

"Ega Baratheon olla iseenesest halb ei ole. Praegu see lihtsalt on... teistmoodi," arvas Frederick, kui nad metsa sisenesid. Nagu ta arvanud oli, läks peagi olemine üsna kuivaks, väga vähesed vihmapiisad jõudsid nendeni. Ja kui nad lõkke peaks tegema, siis nad saavad oma riided ära kuivatada, ja samas teised, kuivad riided selga panna. Asjad olid neil ju kottides kaasas.

"Teistmoodi? Mind visati välja!" torises Remy. Loomulikult oli tal halb tuju. "Teistmoodi," pomises ta omaette. Ta oma ema viskas ta lossist välja, see, et lossi rünnatakse oli ainult hale vabandus. "Ma ei lähegi tagasi," teatas Remy tähtsalt. "Jäämegi Mägiaeda. Vat siis," nad ei ratsutanud enam traavis, vaid kõnnis. Metsas oli igasugu kände ja juurikaid. Oleks täielik rumalus seal pimedas kihutada.

"Sest seal on ohtlik," ütles Frederick aeglaselt. Eriti troonipärijale. Kuulnud, et Remy ei tahagi tagasi minna, kortsutas mees pisut kulmu. "See on su kodu ju," ütles ta pisut pead kallutades. Ja ta on troonipärija... mitte, et tal eriti suurt võimalust kuningaks saada oleks. Samas jõudsid nad ka ühele suuremale lagendikule, kuigi mitte liiga suurele, et sealt vihma tuleks. "Jääme siia."

"On või?" küsis Remy teravalt. "Ma ei tea enam, kus mu kodu on," pomises nooruk. "Kodust ei visata sind välja," lausus Remy solvunult. Ta silmitses seda lagedamat platsi, kus nad ilmselt nüüd peavad peatuma, sööma ja magama. Ta ronis sadulast maha. Alles siis tundis ta, kui hellad ta jalad olid. No jaa, ta polnud ammu nii kaua sadulas olnud. Remy toetas oma pea vastu sadulat ja lihtsalt seisis mõne aja hobuse kõrval.

"King's Landing ei ole lihtsalt enam ohutu sinu jaoks." Frederick ronis sadulast alla, ning sidus enda hobuse kindlalt puu külge ja tegi sama ka Remy hobusega. "Kas teen lõkke ka?" küsis ta enda kotti sadula küljest lahti sidudes. Süüa tahtsid nad ka, ja Fred igatahes tahtis ka riideid vahetada.

Remy raputas pead. Teda ei huvitanud, kas seal oli ohutu või mitte. Ta visati välja sealt ja see tegi noorukile haiget. Aga kuna näis, et Fred seda ei mõista, otsustas ta selle teema jätta. Tegelikult oleks ta ise ka saanud oma hobuse kinni siduda, aga kui Fred selle juba tegi siis, mis seal ikka. "Kena oleks, kui meil lõke oleks," mainis Remy. Tema seda tegema ei hakka ju. Selle asemel sidus ta oma hobuse küljest kotid lahti ning tõstis need puu kõrvale. Järgmiseks tõmbas ta sadularihma lahti ja tiris sadula koos sadulatekiga hobuse seljast ära. Remy kortsutas hetkeks kulme, kui ta jalad jälle tunda andsid. Sadula kenasti maha pannud tõmbas ta kindas käega üle hobuse higise selja. Oh well, ilmselt peab ta oma looma eest ise hoolitsema või mis. Remy silitas hetkeks hobuse kaela ja võttis siis sadulakotist harja, asudes oma süsimusta täkku harjama.

Frederick sammus natukene eemale ning korjas oksi ja peagi süütas lõkke. Jättes selle sinna suurust koguma, astus ta tagasi oma hobuse juurde ja vabastas valge täku tema sadulast ning hakkas vaikides teda rahulikult puhastama. Temagi polnud väga ise hobuse puhastamisega harjunud, sest enamasti oli seda tema kannupoiss teinud, aga ta oli seda õppinud ikkagi ja tore oli nüüd kõike meelde tuletada. Ja hobuse harjamine oli veidralt rahustav.

Jeah, midagi veidral rahustavat oli hobuse harjamises tõesti. Kui Remy süsimusta täkku karv läikis, tõstis ta ühe kaasa võetud teki loomale peale. Õhtuks võis juba päris jahe olla ja õues magamise juures oleks hea, kui hobusel tekk peal oleks. Nüüd vaatas Remy oma täkku kapju. Tal oli konks olemas, millega neid puhastada, aga seda, kuidas hobuse jalga tõsta, oli ta vaid näinud. Remy viis pilgu Fredile ning ohkas. Nooh, keegi peab seda tegema. Sama hästi võis ta seda siis juba ise teha. Ja see polnudki nii raske, kui ta arvanud oli, pealegi oli ta ratsu sellega harjunud, ning kuigi ta muidu oli kohati üsna ettearvamatu ja sõjakas, lasi ta Remy'l oma kapjade aluseid rahulikult puhastada. Nüüd ohkas Remy palju raskemalt. Loom oli korras ja isegi söögi oli ta talle ette andnud. "Ma vannun seitsme nimel, et ma kukun siin samas nälginult kokku kui ma kohe süüa ei saa," pomises ta lõkke äärde maha istudes.

Frederick lõpetas umbes samal ajal oma hobuse korrastamise, kui Remy. Ta võttis koti endaga lõkke äärde kaasa ja istus samuti ning ulatas poisi sõnade peale talle ühe toidukottidest, mis neile kaasa pakitud oli. Välja visatud või ei, keegi ei tahtnud, et Remy pärisära nägiks sellel teekonnal Mägiaeda. Mägiaias oli muidugi neil võimalik tunduvalt paremat sööki saada.