We will meet in the corner 'cos together is warmer

Remy võttis toidukoti ja kaevus sellesse. "Nagu mingid kerjused oleme," pomises ta siis pahaselt. "Ei," raputas Remy järsku pead. "Me oleme veel hullemad. Meil on hobused ja riided ja raha ja mida meie teeme? Magame lahtise taeva all kusagil metsas ja sööme kotist," torises kutt. Ta sõi mõne aja vaikides ja hakkas siis jälle omaette torisema, kui nõme ja vastik see kõik oli. Temas oli hetkel palju viha. Väga palju ja kogu selle viha kulutas ta vingumisele ja porisemisele.

"See on täiesti loomulik," ütles Frederick, kuigi ei tahtnud eriti pikemasse vestlusesse sellega jõuda. "Varsti oleme me Mägiaias ja kõik on jälle normaalne," sõnas rüütel lohutavalt. Sest Mägiaias saavad nad korralikult süüa, ja Remy saab seal korraliku teeninduse.

"Mitte miski ei hakka enam kunagi normaalne olema," pomises Remy. "Pärast minu isa surma on kõik ebanormaalne ja mitte miski ei hakkagi enam normaalne olema," pomises nooruk kindlalt. Normaalsust ei eksisteerinud enam. Asjad ei saanud enam kunagi olla nii, nagu nad olid.

"Kõik ei saagi olla nii, nagu ta eile oli, sest kõik muutub," vastas Frederick. Ei saanud loota, et sa kunagi ei vanane, et keegi mõnda valet otsust ei teinud... see lihtsalt oli nii. Frederick lõpetas söömisega ning võttis enda lähedusest mõned oksad ja poetas need lõkkesse. "Kas sa tahad riideid ka vahetada?" Riided olid teises kotis.

"Oh, really? Ma ei märganudki," vastas Remy sarkastiliselt. Alles ise ütles, et kõik hakkab olema normaalne, nüüd rääkis iseendale vastu. "Jah, tahan," pomises Remy. Jälle oli tal paha tuju. Ka tema lõpetas peagi söömise. Kutt pakkis toidu jälle ära ja jäi mossitades lõkke juurde istuma. Oli tal viimasel ajal üldse hea tuju enam?

Aga see kõik oligi normaalne. Elu oligi normaalne. Frederick ohkas Remy tujutuse peale lootusetult ning tõusis ja tõi noormehele tema riided, ja otsis ka endale kuivad riided üles. Turvist tal polnud seljas, seega läheb riiete vahetamine kiirelt. Mees asetas veel kuivad riided ühele puuoksale ja asus märgasid riideid endal seljast sikutama.

Remy võttis oma riided ning ajas end püsti. Ta silmitses enda käes olevat musta vammust, mille rinnal ilutses tikitud kuldne kroonhirve siluett. Ta ohkas tigedalt ning kiskus oma mantli seljast. Selle kuskile lõkke lähedale kuivama asetanud, kiskus ta oma märjad riided seljast ja asendas need kuivadega. Õues oli vastikult jahedaks kiskunud ja see ajas Remy tuju ainult veel rohkem ära. Ta istus tagasi lõkke äärde, võttis kätte oma pistoda ja märja vammuse ning hakkas pistodaga märja vammuse rinnal olevat Baratheonide vappi lahti lõikama. Ehk siis ta lõikas lahti tikandi niidid. Kui ta need kõik lahti oli saanud lõigata ja ilus ning tihedalt tikitud kroonhirv nüüd ühte karvast hunnikut meenutas, kiskus Remy kõik need kuldsed niidid vammusest välja ja viskas lõkkesse. Viimaks heitis ta pilgu oma tööle. Nüüd oli ainult see mure, et vammus liiga kallis välja nägi. Hetke mõelnud, kulutas Remy oma vammuse küünarnukid pistodaga kulunumaks ning tõmbas relva teraga ka üle vammuse selja ja rinna osa. Nüüd nägi see välja nagu mõne keskklassi inimese vammus, mis oli kulunud, aga samas liiga korralik, et seda veel ära visata. Alles nüüd riputas Remy selle kuivama.

Frederick vahetas omariided ja asetas märjad riided lõkke juurde kuivama. Hommikuks peaks need kindlasti kuivad olema. Ta istus tagasi lõkke äärde ja surkis seal natukene ühe oksaga, kuni pilgu Remyle suunas. Ta jälgis, kuidas noormees enda vammuselt Baratheonide kroonhirve ära lõikama hakkas ning üldse vammust kulutas, et see vanem välja näeks, mitte nagu uhiuus. "Kas sul on soojem ka?" küsis Frederick siis, kui nooruk vammuse kuivama oli riputanud. Lõke seal oli, ning see andis päris hästi sooja, Fredil enam eriti külm ei olnud.

"On küll," noogutas Remy oma asjade juurde minnes. Ta kiskus kotist välja kaks oma teist vammust, mis tal kaasas olid. Õnneks oli tal nii palju oidu olnud, et ta tervet oma garderoobi kaasa polnud vedanud. Ta istus tagasi lõkke äärde, oma teiste vammustega ja hakkas ka neilt tikandeid eemaldama ning neid kulutama. Ta otsustas, et selle vammuse jätab ta puutumata, mis tal seljas on. mine tea, ehk on vahel vaja ka, et ta printsi moodi välja näeks. "Äkki ma peaks oma juuksed ka maha lõikama," pakkus Remy kui ta oli kõik üleliigsed tikandid eemaldanud ja vammused enam nii printsilikud välja ei näinud.

Frederick jälgis ainiti Remyt, kui ta enda riietelt järjekindlalt vappe maha kiskus. Hea mõte tegelikult. Ta tuli enda mõtetest välja alles siis, kui Remy jälle rääkima hakkas. "Miks?" küsis ta natukene kahtlevalt. Ega suurem osa inimesi siiski ei olnud printsi näinud. Just nimelt lihtinimesed. Mõned Lannisterlased, kes neid näiteks otsivad, võib-olla võisid olla näinud... aga samas kui ta riietus juba printsilik välja ei näe, ega siis väga teda printsiks ei peetaks kah.

Remy kehitas kergelt õlgu. "Miks mitte?" küsis ta pilku Fredile viies. "Sinu juuksed on lühikesed," libistas oma sõrmed enda juustesse, ning tõmbas need üle pea. Ta pidi neid pidevalt patsis kandma, sest võitluse ajal kippusid need segama. Samas, talle meeldisid ta juuksed. Remy tõmbas ühe süsimusta salgu oma silme ette ning ohkas kergelt. Baratheonide juuksed. Tal olid Baratheonide silmad ka. "Kus me magame?" küsis Remy viimaks.

"Kiivrit on halb kanda pikkade juustega," avstas Fred selle peale. Pealegi ta leidis, et talle pikad juuksed ei sobi. Aga Remy nägi armas välja. Ta nägi kogu aeg ääretult armas välja. "Maas, tekid on kaasas," ütles Fred hetke pärast. Tekid maha, tekid peale, ja lõkke läheduses on soe.

Aga lõke ei põle igavesti. Siiski Remy noogutas. Kui maas, siis maas. Ta võttis ühe oksa ja surkis sellega tukke lõkkes. Ja kiivrit ei hakka Remy ilmselt nii pea kandma, kui ta just tõesti rüütliks ei astu. Nagu seda kunagi juhtuks. Ta pilk oli kinnitunud lõkketulele.

Frederick ohkas tasa. "Ei lähe väga kaua, kuni me Mägiaeda jõuame," ütles Fred vaikselt, kui Remy tujutust silmitses ning puudutas õrnalt ja ebalevalt poisi kätt. Kurba Remy oli kurb vaadata.

Remy viis pilgu enda käele, mida Fred puudutanud oli. "Ma peaks õnnelik olema," pomises ta tasa. "Lõpuks ometi saan ma sinuga kahekesi olla, ilma, et peaks kartma vahele jäämist," ta ohkas tasa ning raputas endamisi pead. "Aga ma olen maruvihane," pomises nooruk silmi sulgedes. "Saad sa aru, milline alandus see oli?" küsis ta oma silmad taas avades ja need kaks sinist tera Fredi näole viies. Ärritust tema hääles oli tunda. "Et mu oma ema nii teeb," ta raputas kergelt pead. "Ja et kogu vahtkond talle kaasa noogutab. Kõik peale sinu. Sa olid ainus, kes ütles, midagi ja mu ema nägu pärast seda," Remy muigas ning see muie tundus õel. "Kuradi koerad," pomises ta siis taas tigedalt, viies pilgu lõkkele, et seda surkida.

"Muidugi see on vale, et sind niimoodi ära saadeti... aga vahest ongi parem, et sind sinna ei jäetud, või et terve Valvkond kaasa ei tulnud." See ärataks tähelepanu, kui seitse õppinud rüütlit ühte teismelist kaitseks, ning kui Remy oleks Kuningalinna jäänud... see on vaid päevade küsimus, millal seda rünnatakse. "Kuigi ma ei saa aru, miks Valvkond pigem kaitseb sinu ema, kui sind, kui troonipärijat," lisas Frederick vaikselt, kui pilgu lõkkele suunas. Ta oli natukene pettunud selles. Prsh. Mis natukene. Palju pettunud.

"See näitab seda, et nende meeste vanne ei loe mitte midagi. Ja k u i ma kunagi kuningaks saan, vahetan ma iga viimase kui ühe neist välja," teatas Remy. "Ja ma teen sinust kapteni," lisas ta. Tõsiselt. Need seitse rüütlit peaks kõik talle truud olema. "Huvitav, kas nad oleks mind takistanud, kui ma oleks seal mässama hakanud ja öelnud, et ma pole nõus, et Thomas troonile saab," mõtiskles Remy valjult.

"Sa ei saa kedagi välja vahetada... Valvkonna rüütel ollakse eluajaks, ka kuningas ei saa neid välja vahetada," ütles Frederick aeglaselt. Poisi arutluse peale kehitas ta pisut õlgu. "Tõenäoliselt küll. Sest sul ei ole hetkel õigust troonile... või noh, on, aga mitte nii kaua, kuni su naine last kannab." Jaa... selleks peaks keegi Fredi maha tapma.

"Minul ongi ainus õigus troonile," protesteeris Remy. "Ja tahad näha, et ma saan uue valvkonna luua? Mõne sellise, kes oleks mulle truu," lausus Remy kindlalt. Ta silmitses hetke Fredi ja pööras siis pilgu tagasi lõkkele, et oma oksaga seda surkida. Kui ta saab kuningaks, siis ta veel näitab, mida ta teha saab ja mitte keegi ei saa ega hakka talle vastu vaidlema. Kui ta saab... Ta leiab muu võimaluse, kuidas kuningaks saada.

"Tegelikkuses peaks sinu täisealiseks saamiseni, või siis sinu puhul, kuni su abikaasa rase on, valitsema regent. Praegu võib sama hästi öelda, et Thomas on valitseja lihtsalt nii kaua, kuni sinul vajalikud nõudmised täidetud on. Tom ei taha seda trooni, ta annab selle sulle tagasi," ütles Frederick silmi kaugusesse suunates. Thomas tahtis kõike muud, kui kuningas olla. Ta tahtis oma eluarmastust tagasi...

Remy viis pilgu Fredile ja mõtles veidi. "Aga miks just Thomas?" küsis ta siis. "Miks Tyrell? Miks mitte üks mu onudest?" küsis Remy. Ta teadis vastust sellele tegelikult. Kumbki ta onu ei annaks talle trooni tagasi. Nemad tahtsid võimu päris endale.

Frederick kehitas pisut õlgu. "Sest Thomas ei taha trooni ja tal on piisavalt au, et see kohustus täita, valitseda sinu asemel, aga ka troon sulle tagasi anda." Kui Remy saab endale naise. Ja ta rasedaks jääb. Kui. See juhtub vaid siis, kui Fred kinni pannakse kusagile või ära tapetakse.

Remy turtsatas ja vahtis mossitades lõket. Ta teadis, et Fredil oli õigus Thomase osas, aga see ainult ärritas teda rohkem. Ta tundis end nii ära tõrjutuna. Nagu vana vammus, mis ära visatakse. Remy ohkas vaikselt ning sõnas, pilk endiselt leekidel: "Sa peaks asemed ära tegema." Tema seda ju ometi tegema ei hakka, prints Remy Baratheon nagu ta oli. Aga ehk oli sellest väiksest reisist kasu. Ehk suudab ta selle käigus kasvada ja õppida. Ehk tuleb sellest seiklus. Jeah, seiklus. Seiklustest rääkisid ainult ammed ja nende lood olid ka välja mõeldud enamasti. Tõenäoliselt. Või siis olid need nii vanad, et ei lugenud enam midagi.

Ega seal midagi rasket teha ei olnudki... vähemalt Frederick küll ei leidnud, et ta endale kuninglikku voodit ehitama peaks, koos katusega. Aga sellegipoolest tõusis mees püsti ja otsis välja vajalikud tekid ja asjad, ning laotas need lõkke lähedale maha. Magada tahaks küll jah, isegi Fred ei olnud enam juba ammu harjunud nii pikalt järjest sadulas olema.

Remy vaatas mõne aja põlgusega seda aset, kus nad magama peavad. Ilmselgelt ei hakka ta riideidki selleks vahetama. Õõh, vastik! Aga ta pidi sellega leppima. Prints või mitte, hetkel ei lugenud ta seisus midagi. Ta tõstis pilgu Ser Frederickule ja ohkas kergelt. Vähemalt saab ta mehe läheduses magada.