We will meet in the corner 'cos together is warmer

Fred istus enda asemele ja suunas pilgu samuti Remyle. "See reis ei ole nii hull, kui sa arvad, et see on. Me oleme Mägiaias kiiremini, kui sa arvata oskad," sõnas mees kergelt lohutavalt. Ta ohkas tasakesi, kui siis oma pilgu langetas ja enda pükse hajameelselt näppis. Ja Mägiaias oli tore! Remyle kindlasti meeldiks seal...

Remy ohkas raskelt ja surkis oma tokiga (eeldusel, et see on endiselt tal käes) lõket edasi. "Me võiks kohe seal olla," pomises kutt. "Ja mulle ei meeldi maas magada ja ma tahaks sooja sööki ja soojas külalistemajas olla," torises kutt. Seal oli vastik ja külm ja loomad ja putukad ja ta oleks vanni tahtnud. Kõige enam tahtis ta vanni vist. Hetkel vähemalt. Või sooja tuba. Raske valik. Mõlemad oleks muidugi ideaalne variant.

"Aga sa tahad rüütliks saada... maas magamine, sooja söögi puudumine, vann, kõik muu... see on üsnagi kauge lõbu, kui lähed mõnda lahingusse," vastas Fred õrnalt pead kallutades. "Ja rüütlitel on veelgi hullem. Nemad peavad teab kui kaua niimoodi sõitma. Meie teame, kui kaua me läheme ja kuhu me jõuame ja et seal on hea."

Remy viis pilgu Fredile ja põrnitses teda mõne aja pahaselt. Aga ta ei hakanud vaidlema. Ta teadis, et Fredil on õigus. Pealegi ei tahtnud ta vaieldes mingi nannipunni muljet jätta. "Aga nad ei lase mind rüütliks nagunii," torises Remy viimaks ja surkis lõket edasi. Temast pidi kuningas saama. Kurat võtaks. Ta viskas oma oksa tulle ning tõusis, istudes nüüd enda asemele, mis Fredi aseme kõrval oli. Ta silmitses veel mõne hetke lõket ja viis siis pilgu taas rüütlile.

"Kuningas saab ka lahingutes osaleda," ütles Frederick kergelt naeratades. "Selleks sa peadki õppima siiski." Ega kuningad kodus ei oota, et lahing lõppeks. Ta suunas oma pilgu taas Remyle, kui noormees oma asemele istus ja nihutas enda asendit, et noormeest kallistada. "Mägiaias on kõik jälle normaalne, ausalt. Seal on kindlasti tore."

"Ei ole normaalne ju," pomises Remy kuid põimis siiski käed ümber Fredi. "Seal ma pole kodus. Sina oled jah kodus, aga mina pole. Normaalne oleks siis, kui ma oleks endiselt Red Keepis ja isa oleks endiselt elus. Siis oleks kõik normaalne," torises prints jonnakalt edasi ning sulges oma silmad, toetades lõua Fredi õlale.

"Nojah, siis oleks kõik täiesti normaalne, aga Mägiaed on ka tore. Seal saab puhata ja mingiks ajaks lihtsalt elada, kartmata, et keegi tuleb ja kõik ära rikub." Frederick meenutas mõne hetke Mägiaeda ja ohkas siis tasa, kui Remy põsele musi vajutas ning peagi oma lõua Remy õlale asetas.

"Kas me saame seal koos olla?" küsis Remy veidi kahtlevalt. Nad ei saanud varem koos olla, vaevalt nad Highgardenis rohkem koos olla saavad. Kuigi seal võib vähem teenijaid olla, mis ehk annab neile parema võimaluse ringi hiilimiseks.

Frederick kehitas pisut õlgu. "Ma arvan küll. Me saame ühised ruumid küsida, et meie toad on ühenduses ja et seal ei käiks väga palju inimesi. Arvestades, et sa oled ohus, ei hakka keegi imestama, miks ma sinu läheduses olen," arvas Fred hetke pärast. Ja nad ei pidanud endale nõudma sadat ja seitset teenijat, vaid kutsuks neid vaid siis, kui vaja on. Mägiaed oli palju mõistlikum koht.

"See oleks tore. Vähemalt üks hea asi selle kõige juures," lausus Remy. Ta tõmbus pisut eemale Fredist ning vajutas musi tema huultele. "Jääme nüüd magama," pomises Remy ning heitis oma asemele selili. Vastik ja kõva oli seal. Ta tahtis voodisse!

Frederick noogutas pisut ning sättis ennastki siis asemele pikali. "Head ööd," pomises Fred oma silmi sulgedes. Nad ei olnudki kunagi ühtegi ööd koos veetnud. Noh, selles mõttes, et nad koos magama läheksid ja ärkaksid. Muul moel olid..

Ei olnud tõesti. Aga nagu näha, siis kõigel oli esimene kord. Remy lamas mõne hetke, silmad kinni, püüdes uinuda, aga und ei tulnud. Ta avas silmad ja vaatas rüütli poole. "Fred," sosistas Remy vaikselt. "Mul on jahe," valetas noormees. Noh, natuke oli jahe ka, aga see ei häirinud otseselt, aga ta ei julgenud nagu otse välja öelda, et ta kaissu tahtis.

Fred avas sosina peale oma silmad ning haigutas pisut. Siis nihutas ta end Remyle lähemale ja libistas ühe käe ümber poisi, tõmmates kuti endale kaissu. Muidu oleks ta lisatekki pakkunud, aga mida polnud, seda polnud. Ta vajutas pehme musi poisi huultele. "Nüüd hakkab soojem," arvas ta tasakesi, kui jälle silmad sulges. Ta tegelikult ei olnud harjunud magama nii, et keegi kaisus on.

Remy naeratas kergelt ning põimis oma käe samuti ümber Fredi. "Lubad?" küsis ta sosinal. Mitte, et see nii oluline oleks. Küll tal Fredi kaisus soe on! Ta polnudki varem kellegi kaisus sedasi maganud. Fredi kaisus pikutanud oli ja see talle meeldis. Esmapilgul meeldis talle kaisus magada ka. Sedasi polnudki see asi nii hull, kui alguses tundus. See väljas magamine just.

"Mhmh," mõmises Frederick poissi endale lähemale tõmmates. Suhtes või kuidas iganes nad seda ka sildistama peaks, olles, on kaisus magamine üsna loomulik asi... Frederick hingas sügavalt sisse ning pigistas silmi rohkem kinni. Ei võtnudki üsna kaua, kuni ta magama jäi. Lihtsalt kaisus olemine talle ju ometi meeldis, seega tõesti polnud ka raske niimoodi magama jääda.

Remy suutis samuti üsna pea uinuda. Ta puges mingil hetkel läbi une Fredile veelgi lähemale ja põhimõtteliselt klammerdus tema külge. Ja seda kuni hommikuni. Ta ärkas lindude ebaloomulikult valju siristamise peale. See oli üks asi, millega Remy lossis harjunud polnud. Fred hoidis teda endiselt kaisus, aga oli raske öelda, kas ta ka endiselt magas. Remy pööras pilgu puudelatvade poole ja tundus, et päike paistus. Hea seegi.

Fredi tõesti lindude laul ei häirinud, pigem häiris teda see, et Remy ennast liigutama hakkas. Mees ärkas ka üles, nähes kohe üsna värske välja, nagu rüütlitele omane, ning suunas oma pilgu Remyle, teda enda kaisust vabastades. "Hommik.." Fred haigutas pisut ning ajas end siis hoopis istuma. Süüa on nüüd vaja ja siis nad peavad minema hakkama. Nende mõtetega haaraski ta toidukoti, et väike külm eine korraldada siin.

"On tõesti," märkis Remy. Oli ju hommik. Ta silmitses rüütlit, viitsimata end kohe üles ajada. Ometi oli ta sunnitud end istukile ajama. Ta põimis käe ümber Fredi ja suudles tema põske. Tundus, et noorel printsil oli täna hea tuju. Ehk oli värske õhk talle head teinud? Ehk tõstis ta tuju hoopis see päike, mis kuskil kõrgel säras. Kes teab. Kindel oli see, et ta tundis end hästi ja vähemalt esialgu tundus sõbralikum.

See oli rohkem nagu hommikutervitus. Fred naeratas musi peale kergelt ning pööras oma pead, et Remy huultele musi poetada ning ulatas siis osa toidust poisile. Mida varem nad siit lahkuvad, seda varem nad jällegi Mägiaeda jõuavad. Seega polnud aega raisata!

Remy ohkas ja võttis toidu. Seejärel tõusis ta asemelt ja istus lõkke lähedusse. Või noh, sinna, kus varem oli lõke olnud ja asus sööma. Oma asemelt tuli ta ära, et Fred need ära saaks koristada. "Mulle ei meeldi siin," pomises nooruk peagi ning katsus oma märga mantlit, mille ta kuivama oli riputanud. Hea, et sellele mantlile mingeid vappe peale polnud õmmeldud. Kui Remy söödud sai, tõusis ta taas ja läks oma süsimusta uhke täku juurde, et teda tekist vabastada ja taas harjama asuda ning loom siis saduldada.

Fred sõi kiirelt ning pakkis siis asjad kokku ning asus enda hobust sõiduks ette valmistama. "Kus, siin? Me läheme kohe ära ju." Frederick saigi peagi enda hobuse saduldatud ning ta tõusis sadulasse, suunates pilgu taas Remyle. Nad lähevad ära, ja Mägiaeda. Frederick... mingil määral lausa ootas kojujõudmist.

"Üldse siin. Väljas. Metsas," pomises Remy. Ja olgugi, et nad kohe siit ära sõitsid, ei meeldinud talle siin. Ta sai oma hobuse saduldatud ning tõmbas nüüdseks kuivanud mantli selga. Kapuutsi ta pähe tirima ei hakanud. Remy tõusis sadulasse ning viis pilgu Fredile. Nädala sõidavad Mägiaeda? Ta tahtis ka juba seal olla. Vanni võtta. Voodis magada. Kaua magada.

"Mõned päevad veel kõigest..." Frederick jälgis Remy tegemisi ning kannustas siis oma hobust edasi, kui noormees valmis sõitma oli. Terve päev jälle sadulas veeta. Kui meeldiv. Vähemalt ei sadanud vihma enam, päike paistis ja üldse oli meeldiv ilm, kui nad metsast välja jõudsid.

Remy reied ja tagumikk olid veel eilsest sõidust kanged, aga küll ta ära kannatab. Peab kannatama. Ta kannustas ka enda hobust ning sõitis Fredile järgi.
Nad sõitsid mitmeid päevi Mägiaia poole. Iga kord, kui Remy tahtis mõnda külalistemaia peatuma minna, keelitas Fred teda ümber mõtlema või vedas ta lihtsalt eemale, sest ilmselgelt ärataks nad endiselt liialt tähelepanu. Viimaks hakkasid nad Mägiaeda jõudma.
Oli viimase päeva hommik, kui nad taas oma teekonda alustasid. "Millal me seal oleme?" küsis Remy kannatamatult. Ta oli endiselt jonniv ja tüütu prints, aga see nädal oli talle hästi mõjunud. Ta jalad pidasid ratsutamisele paremini vastu, kuigi hetkel tahtis ta küll voodisse või kuhu iganes, aga mitte sadulasse. Ta vingus vähem magamise ja muude asjade üle, aga ta vingus jällegi rohkem toidu üle, sest söök oli asi, mis neil otsa hakkas saama.

Frederick oli üsnagi kannatlik terve selle aja Remyga, kuigi mõnel hetkel oli üsna närvi läinud. Siiski kannatas ta selle ära, ta kannatas ju alati Remy need tigedushood ja virisemised ära. "Me peaksime täna kohale jõudma," vastas Frederick ümbrust silmitsedes. "Vaata sinna," ütles Fred käega kaugemale nende ette osutades. "Näed seda tumedamat osa seal?" Võib-olla ei näe. "Seal igatahes on Mägiaed. Kaugel, kuigi seda on näha, aga seal see on."