We will meet in the corner 'cos together is warmer

Fred muigas kergelt ning toetas hoopis enda pea noormehe õlale, vajutades pehme suudluse tema kaelale. "Vist?" Fred libistas ninaotsaga mööda kuti kaela ülespoole ning naeratas omaette, kui tema lõhna hea meelega sisse hingas. "Sa ei upu ära, ma luban," sosistas ta tasakesi, soe hingeõhk noormehe kaela paitamas.

Remy hingas sügavalt sisse, kui Fred ninaga mööda tema kaela tõmbas. See oli nii hea, et noormees sulges naudingust silmad ning kallutas oma pead veidi küljele. "Lubad?" küsis Remy veidi ahhetades ning hammustas oma alahuult. Oi, kuidas ta nautis Fredi lähedust. Kuhu nad ujuma läheks üldse?

"Luban," sosistas Frederick taas pehmelt noormehe kaela suudeldes. Ta hoidis suudlust õrna ja õrritavana, silmad samuti suletud ning sõrmed kuti juustesse libisenud. Ta sikutas poisi pead rohkem küljele, et paremat ligipääsu saada, hammustades taas tema kaela.

Remy ahhetas tasakesi Fredi suudluste peale. Lasi oma pead küljele sikutada ning hammustas tugevamalt oma alahuulde, kui Frederick tema kaela hammustas. Mmh, ta tahtis midagi muud kui ujuma ja ausalt öeldes oli see ujumine tal juba meelest läinud. Remy hoidis käsi ümber Fredi, sõrmed mehe vammusesse surutud. Nii hea oli!

Fred lõpetas suudlused kerge musiga ning tõmbus siis eemale. "Niisiis... ujuma?" küsis Fred rõõmsalt. Nagu polekski midagi juhtunud. Ilmselgelt polnud ta kohe üldse mitte nii kiimane, kui seda oli Remy.

Remy kortsutas kulme ning silmitses Fredi hetke segaduses. "Ujuma?" ei mõistnud ta kohe. "Ah jaa, ujuma," tuli noorukile viimaks meelde ning ta ajas end tugitoolist püsti. "Kus üldse?" küsis ta siis kahtlevalt. Miks ta sellega nõus oli? Sest Frederick lubas, et ta ei upu ära. Ja Fred oli tema elu mitmeid kordi päästnud. Aga vesi oli vastik ja külm ja märg!

"Siin lähedal on jõgi... me peaks hobustega minema, muidugi." Frederick ajas endki püsti ning muigas pisut. "Kui sa viitsid veel ratsutada? Sest me võime mõni teine päev ka minna." Nad olid nii palju ratsutanud sel nädalal, et hirmus lausa.

Remy kahtles pisut. Ratsutama. Jões ujuma. Mmmh. "Kindel, et see on seda väärt?" küsis nooruk veidi kahtlevalt. Jah, nad olid ropult ratsutanud, aga Remy oleks vist isegi nõus ühe lühikese sõidu veel tegema, kui vaja. Peaasi, et see kõik seda väärt oleks muidugi. See ei jõudnud kahjuks poisile veel kohale, et tõenäoliselt peavad nad alasti ujuma. Oleks see tal kohe selge olnud, istuks ta praegu ilmselt juba hobuse seljas.

Fred kehitas pisut õlgu. "See on peaaegu sama hea, kui vannis käimine. Lihtsalt suurem ruum," vastas mees muiates. Õnneks polnud see jõgi talle võõras ka ja seal oli hea ujuda, nii palju, kui tema mäletas. Fredile väga meeldis seal jões ujumas käia, kui ta noorem oli ja just mõõgavõitlust ei harjutanud.

"Sama hea?" kahtles Remy. Vannis ju ei ujutud, aga jões sa pidid ujuma. Või noh, see oligi ujumise mõte ju, et saaks liikuda, mitte paigal istuda. Oot, aga nad oleks alasti? Kahekesi ja alasti jões? "Täpselt nagu vannis käimine, ainult suurem ruum?" küsis Remy üle, ilme kavalamaks muutudes. Kõlas hästi. Ta noogutas otsustavalt. "Aga lähme siis ujuma," noormees hakkas toast väljuma, kui siis peatus. Nad läheks lossist välja ilmselt. "Kas ma peaks enda mõõga ka võtma?" küsis ta veidi kahtlevalt. Ta nagu tahtis seda võtta ja samas ei tahtnud ka. Viimasel ajal küsis ta nii palju nõu Fredilt koguaeg.

Fred noogutas kuti küsimuste peale ning muigas kergelt, kui noormees juba minema tahtis hakata. Mõõga peale kehitas ta õlgu. "Ma ei usu, et sa pead. Mina enda oma ju võtan." Ja seal ei tohiks kohata kedagi. Vähe tõenäoline oli üldse kedagi näha, veel vähem kedagi sellist, kes Remyt mõrvata tahaks, eksole. Ja kui Fredil tema mõõk juba oli. Fred astus nüüd Remyle järgi ning avas ukse. Fred polnudki ammu ujuas käinud. Tähendab, Kuningalinnas oli juhtunud ikka, aga harva.

Remy noogutas ning väljus siis toast. Nad suundusid tallidesse, kus neile hobused saduldati ja nad võisid peagi sadulasse tõusta ja lossist välja ratsutada. Nii hea oli teha, mida ta tahtis ja mitte keegi ei keelanud ega käskinud teda.

Fred keelaks ja käsiks küll, kui ta selleks vajadust leiaks. Aga mees tõusis samuti sadulasse ning siis ratsutasid nad koos välja, jõe poole. Sõit kestis umbes pool tundi. Oh, mees oli rätikud ka kaasa võtnud, loomulikult. Aga jõe juurde jõudes sidus Fred enda ja Remy hobused puu külge kinni ning kükitas vee äärde, et selle soojust katsuda. "Üsna soe," teatas mees muiates. Loodetavasti Remy jaoks ka soe.

Remy ratsutas kenasti mehe kõrval ja peatas hobuse, kui rüütelgi seda teinud oli. Ta tuli sadulast maha, lasi oma hobuse kinni siduda ja silmitses siis Fredi. Ta järgis mehe eeskuju ning katsus jõe vett. Noo, vannivesi oli tavaliselt soojem. "Ja siin ujumegi?" küsis Remy taas kahtlevalt ning silmitses voolavat vett. Kindel, et vool liiga tugev pole? Kindel, et nad ikka ära ei upu?

"Jah," ütles Fred muiates. Vool ei olnud üldse tugev. Fred mäletas, et see voolas palju kiiremini. "Ja ma kinnitan sulle, et sa ei upu ära," lisas Fred muiates, kui kergelt vett Remy poole pritsis ning siis püsti tõusis. Ta sidus enda mõõgavöö lahti ning hakkas ülejäänud riideid samuti ära võtma. Läheduses ei paistnud kedagi olevat, mis oli äärmiselt tore.

Remy pigistas silmad kinni ja pööras pea eemale, kui Frederick tema poole vett pritsis. Ta avas silmad alles siis, kui mees juba eemale jalutas ning tõstis pilgu rüütlile, kes end lahti hakkas riietama. "Kas me ujuma siin alasti. Nagu vannis?" küsis Remy end püsti ajades. Oo, see talle meeldiks, kui nad täitsa alasti oleks seal.

"No sa võid endale riided selga ka jätta, aga ma kinnitan, et see on päris ebamugav," vastas Fred õrnalt pead kallutades. Ta muigas kergelt ning tõmbas endal valged vammuse ja särgi seljast ja asus pükse avama. Tema küll ei taha ujuda nii, et tal veest rasked riided seljas on ning pärast märgade riietega ratsutada. Pealegi polnud neil teineteise ees midagi häbeneda.

Remy neelatas kergelt ning viis pilgu jõele ja siis Fredile. Ta polnud ju varem üldse ujunud ja tal polnud mingitki kogemust seoses sellega. Viimaks astus ta jõe kaldalt eemale, sinna umbes, kus Frederick oli ja hakkas oma vammust avama, et siis see seljast heita ja särgi nöörid lahti tõmmata ja särk samuti seljast heita.

Fred oli üsna pea oma riietest lahti saanud ning astus nüüd jõe äärde ning vette. Ennast üleni märjaks kastnud, tõusis ta taas pinnale ja vaatas muigega Remy poole. "Vesi on niimoodi täitsa soe," ütles ta ennast käsi ja jalgu liigutades pinnal hoides. Ta oli ometi kaugemale juba ujunud, ehk enam ei saanud jalgu põhja toetada.

Remy järgis taas Fredi eeskuju ja võttis end täitsa alasti, tatsates siis põlvini vette. Nääh, vesi oli jahe tema meelest. Ja mismoodi see ujumine veel käis? "Mõsmõttes niimoodi?" küsis Remy kulme kortsutades ning ristas rinnal käed. See oli rumalus! Miks ta oli nõustunud mehega koos sinna tulema? Jah, nad olid mõlemad alasti, aga Fred oli üsna kaugel ja Remy alles põlvini vees ja mitte kuidagi ei julgenud ta kaugemale minna. Seda enam, et tegu oli jõega ja seal üsna järsku sügavaks läks.

"Siis, kui üleni vees oled," ütles Fred ning kadus siis vee alla, kui oli sügavalt sisse hinganud. Ta ujus natukene eemale ning tõusis lõpuks tagasi pinnale, kui kopsud õhu järgi kisendama hakkasid, ning ujus pinnal tagasi Remy poole. Lõpupoole pidi ta kõndima, aga ta libistas oma käe nüüd ümber poisi piha ja tõmbas noorukit endaga edasi, sügavama vee poole. "Midagi ei juhtu, ausalt."

"Aah, sa oled märg!" protesteeris Remy, kui Frederick oma käe talle ümber pani ja teda sügavamale vette kiskus. "Fred ei, seal on märg," protesteeris Remy valjemalt, kui Frederick teda ikka edasi kiskus. Ta seisatas mehe ette ja põimis oma käed talle ümber, tundes, kuidas jõevesi ta riista ja munad märjaks kastis. Remy hingas sügavalt ja teravalt sisse ning sulges silmad. Jahe oli!

"Vees ujutakse ja vesi on teadupärast märg, jah," muigas Frederick lõbustatult. Ta tõmbas noormeest endaga edasi, kuni nad olid palju sügavamal, vesi ulatus Remyle rinnuni juba. "Soe hakkab, kui sa niisama paigal ei seisa, usu mind," ütles ta kergelt kummardudes ja musi poisi huultele vajutades. "Hinga nüüd sügavalt sisse ja mine vee alla hetkeks."

"Ma ei lähe mitte kuskile!" protesteeris Remy ja klammerdus tugevalt mehe külge. Kuskile vee alla ta ei lähe. Hull peast see Fred. "Lähme välja," palus Remy endiselt tugevalt mehe külge klammerdudes. Ta oli põhimõtteliselt läbimärg juba. Ainult pea oli kuiv veel.

"Kuidas sa küll sõjas hakkama saad, kui sa natukest vett kardad?" küsis Fred õrnalt Remy selga silitades. Ta libistas oma käed poisi tagumikule ja kummardus talle lähemale, et tema huultele uus musi vajutada. "See ei ole üldse nii õudne, kui tundub."