We will meet in the corner 'cos together is warmer

"Remy.." Fred libistas oma sõrmed poisi õlale, tema nahka õrnalt silitades. "Kallis. Kas sa nüüd kardad vanni ka?" Fred nõjatus lähemale, et nooruki kaelale pehme musi vajutada ning siis ajas end jälle rohkem sirgu. "Õhtusöök või mitte, vanni peaksid sa ikkagi minema. Ma võin sinuga koos ju tulla, siis on julgem." Teenijad oli ta ju ära saatnud. Tähendab, nad peaks kohe varsti lahkuma.

"Ma ei karda mitte midagi," protesteeris Remy, kuid ei liigutanud end ja lasi mehel oma nahka suudelda. Ta turtsatas selle lubaduse peale. "Jah, sa lubasid mind ujuma ka õpetada, aga ma endiselt ei oska... Seega jah," lausus prints jonnakalt. Mis see kahekesi vanni minek aitab? Ja kuidas Fred üldse kiimas ei olnud või üldse temast huvitatud või erutatud või midagi? Ta vihkas siin Highgardenis olemist. Frederickul oli kõige muu jaoks silmi. Kõik asjad tuletasid talle midagi meelde. Kõik kapid ja raamatud ja toolid ja isegi põrandad. Neid ta passis. Aga Remy jaoks tal silmi ja tähelepanu üldse ei jagunud. King's Landingus sai Remy meest armukadedakski teha, kui mees talle enam piisavalt tähelepanu ei pööranud, aga siin ta ei saanud. Ta oli nõus selle lolli ujumaskäiguga, sest ta lootis sellest midagi. Lootis, et nad saavad kahekesi olla, teineteisega, teineteise embuses. Aga ei, selle asemel Fred hoopis ujus ja tema istus kaldal ja kartis vett. Nad pole siin muud teinud, kui ainult jalutanud ja passinud. Ja Fred veel lubas, et nad saavad rohkem koos olla. See polnud see, mida Remy silmas oli pidanud!
"Jäta mind üksi!" käskis noormees järsku. "Ma ei tunne end hästi ja tahaks puhata, ser Frederick, palun lahkuge," nõudis ta ametlikult.

Muidugi ei karda... Frederick ohkas tasakesi ning silmitses poissi mureliku pilguga. Jälle oli ta midagi valesti teinud. Aga tema ju ei teadnud, mida Remy tahtis. Käskude peale Fred võpatas kergelt. "Remy... mis sul mureks on, palun räägi minuga," ütles Fred tasakesi, keeldudes lahkumast. Ta sättis end hoopis mugavamalt voodile istuma. Loomulikult ta muretses poisi pärast ja ei tahtnud teda üksi jätta, jumal teab, mis tal pähe tulla võib.

"Ma ei ole sinuga sunnitud mitte millestki rääkima, ser Frederick. Kas teie ülesanded on juba ununenud? Te peate mind turvama ja hoolitsema selle eest, et mind ükski oht ei ähvardaks ja kui te sellega hakkama ei saa, olen ma sunnitud omale uue turvamehe muretsema. Seega, palun lahkuge mu magamiskambrist, ma olen väsinud ja ei tunne end hästi," rääkis nooruk läbi hammaste. Ta peaaegu, et urises mehe peale, talle otsa vaatamatagi. Ta ei tahtnud mitte millestki rääkida. Kohe kindlasti ei tahtnud ta seda tunnistada, et ta kaissu tahts või midagi. Et ta Frederickuga rohkem aega tahtis koos veeta. Koos koos, mitte lihtsalt ühe toa eri nurkades istudes.

Fred muigas kuti sõnade peale kergelt. "Ma ei näe praegu ühtegi ohtu, mis Teid ähvardaks," ütles ta õrnalt pead kallutades. Ta silmitses hetke Remyt ning ohkas siis ja sättis ennast nii, et ta sai Remy endale kaissu võtta. Hakaku vastu, kui tahab, tema lahti ei lase. "Räägi nüüd mulle, mis sul mureks on," ütles Fred tasakesi. Ta ju ei osanud mõtteid lugeda.

Remy hakkas rabelema, kui Fred ta endale kaussu tõmbas ja püüdis end mehest eemale tõugata, aga rüütel hoidis teda liiga tugevalt kinni. Ta vaatas mehele tigedalt otsa ning hingas sügavalt sisse. Tema oli täiesti alasti ju ja Fredil olid riided täitsa seljas. Ja nüüd hoidis mees teda kaisus, aga ta tahtis ainult jonnida ja jonnida. "Sina oledki mul mureks. Miks sa ära ei läh juba?" küsis Remy endiselt tigedalt mehele otsa vaadates.

Fred tõesti ei lasknud Remyst lahti. Kallistused ju rahustasid ning varsti peaks Remy kõik rahulik olema. "Ma ei lähe ära enne, kui sa minuga rääkinud oled.." Fred vajutas musi Remy huultele ja suunas jälle pilgu kindlalt kuti silmadesse. Tekk oli nende vahel ka, seega ei olnud väga nii, et Fred täitsa niimoodi Remyt kaisus hoidis.

Remy sulges automaatselt silmad, kui Fred talle musi kinkis, kuid avas need kohe, kui mees jälle eemale tõmbus. "Mida sa tahad, et ma räägiks?" küsis Remy endiselt pahaselt. Ta tahtis mossitada ja jonn olla ja Frederickuga rääkimine ei kuulunud selle alla. "Miks sa nüüd minuga rääkida tahad? Ah?! Miks nüüd?" küsis Remy pahaselt ning tiris meet valusalt juustest. Lüüa ta Fredi ei tahtnud, aga kuidagi haiget pidi ta mehele tegema, ehk saab ta siis aru, kui kuri ja pahane Remy praegu oli.

"Millal siis veel?" küsis Frederick oma nägu Remy kaela vastu peites. Ta lõhnas kergelt hobuse moodi. Ilmselgelt. Fred peab ka vist jälle pessu minema peale seda kõike, aga tal polnud selle vastu midagi. "Remy, palun ütle, mis sind vaevab. Sa ju tead, et sa saad mulle alati rääkida, ükskõik mida." Fred vajutas pehmeid suudluseid nooruki kaelale, kui vastust ootas.

Ja Fred isegi ei reageerinud sellele, et Remy teda juustest tiris. Prints põrnitses lage, kui mees tema kaela musitas ja suudles. "Ma pole su nukk!" käratas Remy tigedalt ning tõukas Fredi endast eemale nii palju kui jaksas. Ta vaatas mehele endiselt tigedalt otsa. "Sa ei saa mind lihtsalt endaga kaasa lohistada ja arvata, et ma sellega lepin ja mulle tähelepanu osutada ainult siis, kui sina seda tahad. Sa ei saa nii!" urises Remy läbi hammaste. Tõeline Baratheonide temperament ja viha lõi temas välja. Ooh, ta oli raevukas võitleja, kui ta ainult tahtis.

Ah selles oli siis probleem. "Remy, ma pööran sulle alati tähelepanu ju," ütles mees tõukamist tähele panemata. Ta libistas sõrmed pehmelt noormehe juustesse ning sasis neid õrnalt. "Sa oled alati mulle tähtis." Fred polnudki väga tihti pidanud Remyt sellisest raevust rahustama..

"Ei pööra!" käratas Remy. "Sa passid oma mingeid raamatuid ja kappe ja seinu ja mida iganes ja ei näe isegi siis mind, kui ma alasti suu ees seisan! Ma vihkan seda lossi! Ma vihkan seda lolli linna! Ma lähen siit minema ja sa võid siin edasi olla oma lollide raamatute ja kappidega!" karjus Remy ning püüdis end Fredist eemale rabeleda, et siis riide panna ja ära minna. Ära jah, aga kuhu? Kuhu ta läheb? Sellele Remy ilmselgelt ei mõelnud.

Oh pisikene.. Frederick hammustas õrnalt endale huulde ning libistas oma mõlemad käed kuti randmetele ja tõmbas piisavalt järsult need kuti pea kohale, pöörates noormehe selili, jäädes tema kohale, üks põlv ühel, teine teisel pool teda. "Sa tõesti arvad, et ma ei näe sind?" Fred kummardus poisile lähemale, endiselt tema kätest tugevalt kinni hoides, ning vaatas talle otsa, huuled vaevu mõned millimeetrid tema omadest eemal. "See, et ma neid asju vaatan, ei tähenda, et ma sind üldse ei näeks." Remy vaataks ka oma asju, kui ta Storm's Endi viidaks. Tutvuks taas lapsepõlvekoduga, sest polnud seal aastaid käinud.

Remy ehmus kergelt, kui Fred tema randmetest haaras ja need tema pea kohale surus. Ta vaatas mehele oma suurte silmadega otsa, oskamatagi järsku midagi öelda sellise käitumise peale. Remy pilk vilksas Fredi huultele, kui mees talle nii lähedale liibus. Hea, et ta ise ei tundnud, kui väga ta hobuse järgi lõhnab. Ta hingas sügavalt sisse, viha silmist lahtumas. Sama kiirelt, kui ta ärritus, suutis ta ka maha jahtuda. "Ma tahan jälle sinu oma olla," sosistas Remy järsku hoopiski ja punastas kohe, kui oli selle välja öelnud.

Frederick naeratas õrnalt, kui Remy lõpuks selle põhjuse välja ka ütles. Ta kummardus veel lähemale ja suudles pehmelt noore printsi huuli, aga mõne aja pärast pidi eemale tõmbuma. "Kõigepealt lähed vanni." Fred kergitas natukene kulmu. "See hobuse lõhn on päris häiriv." Fredil tekib niimoodi tunne veel, et ta on tallis ja suudleb mõnd hobust, ja see küll eriti erutav polnud.

Remy neelatas. "Ma.. Ma ei taha vanni," tunnistas ta. "Ma ei taha seal vees istuda. Mulle ei meeldi," tunnistas noormees ausalt. Ta kartis vees olla. Isegi, kui ta vaid vannis istus, kartis ta seda. See oli vastik. Märg ja külm ja kõikjal tema ümber.

Fred ohkas tasakesi. "Ma tulen sinuga koos, eks? Ja sa ei pea vee alla minema." Fred ajas ennast Remy kohalt püsti ning sirutas siis käe, et Remy käest kinni võtta, et ta ka püsti tõuseks. "See lõhn ei ole kohe üldse mitte meeldiv ja kui sa ei kavatse ennast edaspidi pesta..." Yeah. Siis ega see Fredile ei meeldiks ikka küll kohe üldse mitte.

Remy ohkas ning haaras Fredi käest ja tõmbas end püsti. "Aga sa tuled minuga koos eks," küsis ta üle. Sest ujuma lubas Fred teda ka õpetada, aga ei õpetanud ja nüüd ta kartiski vett. Seega, kui mees temaga vanni ei tule, ei taha ta ka kohe kindlasti minna.

Raske on inimest ujuma õpetada, kui ta juba kardab vett siis, kui sinna astub. Ja Fred ei tahtnud Remyt sundida ju niiväga. "Jah, ma tulen sinuga koos," kinnitas mees. Ta libistas pilguga heakskiitvalt üle Remy keha ning juhatas poisi siis sinna, kuhu talle vann oli tehtud. Teenijad tõesti olid lahkunud. Fred aga läks veel ust lukustama, et keegi valel hetkel sisse ei marsiks ning Remy juurde vanni juures naastes tõmbas juba endal vammust ja särki seljast ära.

"Sina lähed enne," ütles Remy otsustavalt ning seisatas vanni kõrval. Ta silmitses Fredi ja viis pilgu vannile. Remy katsus vett. Soe oli. Palju soojem, kui jõevesi. Ta lükka paar juuksesalku kõrvataha ning tõstis pilgu taas Fredile, vaadates rüütlile silma. Frederickul oli ilus keha.

Fred libistas ilusti püksid ka alla ning peagi astus vanni ning istus ilma igasuguse probleemita. Siis sirutas ta käe Remy poole. "Sul pole vaja karta," kinnitas mees õrnalt naeratades. Ainult et nüüd polnud neil kedagi, kes Remyt korralikult peseks, aga poiss saab ise ka hakkama.

Remy kortsutas kulme hetkeks. "Kas ma peaks sulle sülle istuma?" küsis ta seda vanni silmitsedes. See polnud üldse nii suur, kui võiks olla. Samas, siis saavad nad teineteisele väga lähedal olla. Remy hammustas oma alahuult endiselt kindel olemata, kuhu ja kuidas ta ronima peaks ja kas ta üldse tahaks sinna vette nii väga ronida üldse.

"Sa võid mulle sülle ka istuda," muigas Fred. "Aga sa võid ka vanni teise seina vastu selja toetada." Siis nad saavad niimoodi vastastikku olla. Ühesõnaga, päris palju võimalusi oli, kuidas Remy istuda saaks. "Tule nüüd," kutsus Fred kergelt huulde hammustades, kui Remyt silmitses. Tema ilus prints!

Remy silmitses vett kahtlevalt. Ta ei julgenud ju. "Aga see vesi," pomises ta. Okei, rahu nüüd. Vannil on põhi all, ta ei vaju mitte kuskile seal! "Ma istun.. Sulle sülle," pomises ta siis vaikselt. Nii kindluse mõttes. Noormees mõtles veel korra ja ronis siis vanni. Ta vaatas kahtlevalt seda vett ja istus siis ettevaatlikult Fredile sülle.

Frederick naeratas, kui Remy lõpuks vanni jõudis ning libistas oma käed kindlalt ümber poisi. "Ei ole ju hirmus," ütles ta pehmelt, kui oma näo nooruki juustesse peitis. Ei olnud kohe üldse hirmus Fredi arvates.