Time to wake up

"Ma hakkan karjuma ja laamendama ja lähen hulluks," ähvardas Remy, sest pärast eilset igatses ta Fredi veel enam. Ja ta igatses meest siis palju rohkem kui rüütel tema juures oli, aga tegi näo, et nende vahel pole midagi olnud. See oli kõige hullem tunne üldse. Kõlas koputus ja teener astus sisse. "Mu prints, teie vann on valmis," teatas ta. "Ma pole sinu prints, ega üldse mitte kellegi prints!" nähvas Remy ülbelt kuid ajas end siiski voodist välja, et midagi hommikumantli taolist selga tõmmata ja uniselt ning torisevalt teise ruumi totserdada, kus asus marmorist lõigatud vann, mis oli täidetud sooja veega. Teener tahtis aidata Remy'l lahti riietuda, nagu ta seda alati tegi, aga prints saatis ta oma tapva pilguga eemale. Seejärel saatis ta üldse kõik teenijad ja teenrid sealt minema. Miks neid nii palju on? Ning andis käsu, et nad tuleks tagasi alles siis kui ta neid kutsuda laseb.

"Remy, sa..." alustas Fred, aga mingi kuradima teener kopsis uksele, ning Fred vakatas, saamata enda lauset lõpetada. Ta järgnes Remyle, aga mitte sinna ruumi, vaid jäi ikka ukse taha ilusasti ootama. Aeeh. Ta nii väga igatses Remy lähedust. Pärast eilset ööd igatses ta Remyt rohkem, kui varem, ja see varjamine ja teesklemine oli nii vastumeelne talle.

Kui ta saaks kasvõi paar tunnikest rahulikult Fredi embuses veeta. Ilma, et keegi neid segaks. Paar tunnikest nii, et kumbki ei peaks kuskile jooksma või teesklema. Nii, et nad kumbki ei kannaks tülikaid riideid. Remy sulges oma silmad ja toetas kukla vanniäärele. Aga see oli tema süda, mis meest igatses. Ta armastas Fredi ja Fred armastas teda ja olgugi, et ta tahtis mehe kaisus veeta terve öö ja hommikul vaadata, kuidas esimesed päikesekiired ta nägu paitavad ja tunda tema lõhna ning olla hoitud, teadis ta, et seda ei saa juhtuda. Siin riigis ei toimunud asjad armastusest vaid võimujanust ja ihast saada võimsamaks ja tugevamaks. Kes olid Baratheonid Tyrellide kõrval? Kuningad, seda kahtlemata, aga Tyrellid olid rikkad, palju rikkamad kui Baratheonid ja võimsad. Need kojad olid aastaid kõrvuti võidelnud, aga miks? Neid ei sidunud ju abielu. Ainult truudus. Remy avas oma silmad ja vaatas avatud uksest välja, aga peale rõduääre ei näinud ta midagi. Üles poole vaadates nägi ta siiski sinist taevast. Nii lootust andev. Miks inimesed võimu nimel elasid? "Ser Frederick!" leidis Remy end järsku hüüdvat. Ta toetas käed vanni marmorist äärtele ja tõstis kukla, et ust silmitseda. Et näha kui see avaneb ja kui Fred sisse astub.

Frederick oli terve selle aja enda kohal seisnud, kus ta ideeliselt peaks kogu aeg olema, kui Remy oma ruumides oli, aga well... Remy peale mõeldes unustas Fred mõneks ajaks üldse reaalsuse, ta peaaegu ei märganudki, kuidas teenijad temast möödusid, vaid nägi seina asemel, mida ta silmitses, Remy ja vahest isegi stseene, mis kunagi juhtuda ei saa. Nemad kaks. Koos. Ilma igasuguste piiranguteta, idiootsete kirjutamata seadusteta. Fred oli nii sügavale mõtetesse vajunud, et võpatas, kui Remy teda kutsus. Eeeh... niimoodi siis... Frederick kortsutas õrnalt kulmu, aga avas ukse ning astus ruumi, sulgedes ukse enda järel tasakesi. "Sa kutsusid?"

Remy ilme muutus palju kavalamaks, kui uks sulgus. "Te kutsusite," parandas Remy teda muiates. "Ma olen endiselt su prints," tuletas ta meelde."Sinu ja ei kellegi teise," lisas ta vaikselt. Prints tõstis oma vasaku käe ja libistas sellega üle sooja vannivee pinna. Ta juukseotsad olid märjad ning kui ta end paremini istuma sättis, tilkusid need vett. "Koridoris on põnev?" küsis ta kavalalt ning mängis jälle veega.

Aww. Frederick muigas pisut ning istutas end ühele toolile, mis seal asus. Kaua ta ikka seisab. "Ääretult põnev," muigas Fred vastuseks. "Kuigi need teenijannad olid veidrad." Teda ikka närisid need pilgud ja sosinad.

"Tule siia," sõnas Remy ja ta hääl oli küll vaikne, aga käskiv. "Ja unusta need teenijad," muigas kutt. "Nad on koguaeg veidrad," mainis prints. Ta oli terve oma elu üleolev ja kõrk olnud. Vähe pööras Remy lihtrahvale tähelepanu.

Frederick ajas ennast uuesti püsti ja tõmbas tooli endaga kaasa, et vanni kõrvale istuda. "Nojaa..." Frederic raputas pead. "Vahet pole." Tema oli rohkem lihtrahvaga suhelnud, tõepoolest.

"Parem suudle mind," muigas Remy ja lasi kätel vanni vajuda. Soe vesi hellitas ta nahka. See oli nii mõnus. Veel mõnusam oleks, kui Fred seal temaga koos oleks. See mõte tekitas temas mõnuvärinaid ja pani ta veelgi kavalalmalt muigama. Ta igatses eilset õhtut. Seda tunnet Fredi puudutada ja olla puudutatud.

Frederick naeratas pisut ning nõjatus noormehele lähemale, et teda huultele suudelda, aga mitte eriti pikalt, sest uks polnud ju lukustatud ega midagi, ja teenijad olid üldteada kahtlased inimesed, kes mõnikord niisama sisse marssisid.

Remy naeratas läbi suudluse ja tõstis oma käe Fredi põsele, et teda kirglikult vastu suudelda. Oh, kuidas ta neid huuli oli igatsenud. Kui mees Remy jaoks liiga kiirelt suudluse lõpetas, kortsutas kutt kulme. "Räägi, mida me täna teha võiks?" küsis prints endiselt väga rahulolevalt ja libistas märja käega üle Fredi põse.

Frederick kehitas küsimuse peale pisut õlgu, aga muigas samas õrnalt. "Mida sa teha tahaks?" küsis ta vastu. Noh, ega Remy suurt midagi teha ei tohtinud, aga parem kuulab noormehe pakkumised ära.

Remy muigas kavalalt. "Ma tahaks su oma tuppa lukutaha panna. Koos minuga," lausus nooruk muiates ning jälgis Fredi nägu. Või siis põgeneda Fredi tuppa ja sinna jäädagi. Koos mehega muidugi.

Frederick naeratas õrnalt. "Ahvatlev," ütles ta pisut kulmu kergitades. "Aga kõigel on aga," lisas ta kergelt pead kallutades. Kogu aeg oli aga ning agad olid nõmedad.

"Ma hakkan karjuma. Päriselt. Ma hakkan röökima ja laamendama ja lasen ainult sind ligi. Vaatame, mis nad siis teevad," sõnas Remy trotslikult. Ta oskas hullu mängida küll. Tallis oli ta isegi Fredi ära petnud ju. Või vähemalt temas segadust tekitanud, kui ta seal karjuma pistis ja valvureid tagus.

Frederick muigas pisut. "Noh, näidelda sa muidugi oskad..." Jah, seal tallis oli ta küll ära ehmunud. "Aga see tekitaks kahtlust ikkagi." Lihtrahvas oli ju kõva kahtleja, kõiges arvas nägevat enamat, kui seal tegelikult oli.

Remy ohkas ja mõtles. Siis muigas ta. "Siis me läheme hiide," sõnas prints kavalalt. "Me käime seal nagunii tihti. Keegi ei oska kahtlustadagi," muigas noormees. Ta vaatas lootusrikkalt Fredile silma. Ja ütle nüüd, et see pole hea mõte.

"Praegu on loss inimesi täis, nende seas Starkid..." vastas Frederick pisut pead kallutades. Ja Starkid ju uskusid vanadesse jumalatesse, mis tähendas, et nad võisid täitsa vabalt hiide ära eksida.

Aah! Remy ohkas pettunult. Ta hingas sügavalt sisse ning vajus siis vee alla. Kaks hetke seal olnud, tuli ta pinnale. Juuksed läbimärjad. "Sõidame kuskile? Ei saa. Prints peab kodus olema," tegi Remy oma ema näägutavat häält järgi. Palju näägutavamalt, kui see tegelikult oli. "Lähme hiide? Ei saa, Starkidel on vaja oma puid kummardamas käia. Kas siin neetud lossis pole mitte kuskil võimalik rahus olla?" küsis Remy pahaselt, pilk uksel. Nagu räägiks ta uksega või midagi.

Frederick ohkas vaikselt ja sirutas käe, et poisi märga põske puudutada ja ta endale otsa vaatama panna. "Varsti sa saad teha, mida iganes tahad," ütles ta vaikselt. "Praegu sa pead lihtsalt kuulama kuningannat. Ta teab, mida ta räägib." Mõelda, kui mitu korda Remy oli jamadesse sattunud, peaaegu surma saanud.

"Ma tahan sinuga olla," ütles Remy, hääl tasane ja kuidagi hale. Üldse mitte tugeva Remy moodi. "Ja see on ainus aeg mis ma sinuga olla saan? Siin, nüüd ja praegu? Sa tead väga hästi, et teiste inimeste juuresolekul pole me kumbki meie ise," pomises Remy. Ta ohkas tasa. Ta ei tahtnud nii. Ta tahtis rohkem aega Frediga veeta.

Frederick ohkas tasa. "Ma tahan ka sinuga olla," ütles ta vaikselt. "Aga sa tead, et selleks ei ole palju võimalusi." Eriti mitte Kuningalinnas, kus igal pool on nuhid.

Remy sulges oma silmad ja toetas enda kukla vanniäärele. Ta oleks tahtnud nutta või karjuda või joosta või peksta midagi. Teha midagi, mis väljendaks, kui vihane ja pettunud ta oli. Ei, ta polnud Fredi peale vihane ega ka temas pettunud. Asi oli hoopis selles, et ta tahtis mehega omavahel olla, nautida seda aega, aga ta ei saanud. See kõik, mis eile öösel juhtus... See pani teda igatsema asju, mida ta varem igatseda ei osanud. Asju, millest tal varem aimugi polnud.

Frederick silmitses Remyt nukrusega. "Ma peaks välja tagasi minema," ütles ta mõne aja pärast vaikselt, kui keegi sahisedes püsti tõusis. Ta asetas tooli tagasi, kust selle võttis, ning kummardus siis Remy juurde, et teda pehmelt huultele suudelda. "Küll me midagi välja mõtleme."

Remy avas silmad kui neid sõnu kuulis ning ohkas. Ta vastas suudlusele pehmelt ja kui Fred eemale hakkas tõmbuma, haaras Remy oma märja käega mehe kuklast ja tõmbas ta endale lähemale, et suudlust jätkata. Ta muutis selle ahnemaks ja kirglikumaks. Ei kavatsenudki mehest eemale tõmbuda.