Pulmad, yey.

Ser Christopher Tyrell wrote:

Kuulnud nüüd Rosalindi küsimust, ohkas Christopher vaikselt. Kuidas ta peaks oma õele vastama? Ta teadis ju vastust, kuid ta ei tahtnud oma õele ka täiesti ausat vastust öelda. Talle ei meeldinud rääkida enda kojast või kojaliikmetest halvasti. Christopher vaikis veidi, enne kui ta Rose'i küsimusele vastas. "Ei ole kindel. Kõik ei suuda piisavalt palju koja heaolule mõelda ning lähtuvad ainult enda tahtest ja heaolust," lausus noormees viimaks, vihjates oma sõnadega ilmselgelt Thomasele. Ta oli õnnelik, et ta oli suutnud viimaks vennale mõistuse pähe panna ning veenda teda Greyjoy tütrega abielluma. "Aga.. See ei tähenda, et sa ei võiks niiviisi käituda, et teised arvaksid, et vähemalt sina oled perfektne ning kõiges veatu," jätkas noormees seejärel. "Käitu, räägi, riietu nii hästi kui võimalik, et sa võiksid kõikidele naistele Seitsmes Kuningriigis eeskujuks olla. Usu mind, nii paljud neist tahaksid olla sinu asemel," rääkis noormees tõsiselt. "Sa oled pärit heast kojast, näed kaunis välja.. Pole ainsamatki põhjust, miks sa ei võiks vastavalt käituda," lausus Christopher, pilk kindlalt Rosalindile suunatud.

Rosalind ootas kannatlikult kuni Christopher talle vastas, kuulates ta seejärel lõpuni. Ta teadis, kellele noormehe esimene vihje oli, kuid ometi tundis ta, nagu see käinuks ka tema pihta. Kui tal olnuks võimalus, oleks tema ju ka teinud kõike enda, mitte koja heaolu nimel. Aga tal puudus see võimalus. Ta ohkas kergelt, viis pilgu hetkeks maha ning seejärel tagasi Chrisile. "Ma tean, ma..," alustas ta, kuid järgmisel hetkel märkas ta enda venna selja tagant mingit sagimist ning seejärel olid juba pistoad ja mõõgad ka mängus. Nüüd oli tema see, kes Christopheri selja taha jäi ning ta asetas enda käe noormehe õlale, teadlikult seepärast, et ta tahtis üle tema näha, mis toimub, ning alateadlikult seepärast, et vend mingil juhul sinna vahele ei läheks. Valge Vahtkond teadis, mida nad teevad ja ei olnud mingit mõtet ennast sinna vahele suruda. Nagu näha, sai asi üsna pea lahendatud, sealhulgas ka käe maha lõikamine, mis Rose'le vägagi selgelt silma jäi. Ta pani automaatselt käe suule ja see ei olnud ainult sellepärast, et ta muidu karjatanud oleks. Peagi viidi need mehed ära ja peale seda ka ilmselt hirmust tardunud prints Remy ja neidis ei teadnud, kas kergendunult hingata, et kõik läbi on või silme ees oleva kujutluspildi pärast oksendada. Kätt ta igatahes suu eest ei eemaldanud.

Kui Chris tema poole pöördus ja küsimuse esitas, ei julgenud Rosalind veel midagi vastata, kartes kätt suu eest ära võtta. Lõpuks ta siiski neelatas korra ning eemaldas aegamisi käe, endal silmis üpriski kohkunud pilk. "Ta.. ta lõikas ta käe otsast," sosistas ta, silmad pärani. See, kes sinna "ta" alla kuulusid, ta täpsemalt muidugi ei teadnud. Nime pidi siis. Üks oli Valge Vahtkonna rüütel ning teine üks mässaja.. Neidis judistas korra kulme, kui siis pilgu maha lõi ja sügavalt sisse hingas. Ta ei peaks nii ära kohkuma sellisest asjast. Samas see vaatepilt..

Järgmisel hetkel jiuba mõõgad ja käed ja verd lendas. Tyleri pilk liikus tema abikaasale, kes oma vennaga oli. Mees ohkas raskelt ning silus hetkeks oma vammust. Seejärel astus ta laua juurest eemale ja suundus Chrisi ning Rosalindi juurde. "On sinuga kõik korras?" küsis Tyler Rosalindilt, pööramata väga suurt tähelepanu Christopherile. Ta kõhkles hetke, kuid libistas siiski oma käed ümber oma naise ning tõmbas ta enda embusesse. "Kõik on nüüd korras," lubas Lannister. See on läbi ja tõenäoliselt ei juhtu seda enam. Ty pilk liikus Chrisile ja tema mõõgale. "Ja mida sa sellega teed? Raiud ka kellegi käe otsast? Me oleme pulmas siiski, ma eeldaks, et relvad on vaid valvuritele lubatud," Ty häälest oli kosta etteheided. Isegi tema, kes ta oli rüütel ja turniiri võitja, polnud oma mõõka kaasa võtnud. Näha on, kuhu asjad jõuavad, kui kõigil relvi pulmadesse tuua lubatakse.

Jah, muidugi oli kõik korras. Seda endale korrates, tõstiski Rosalind pilgu, kortsutades korra enda mõtete peale kulme. Oota, miks teda lohutama pidi? Temal ju ei juhtunud midagi. Prints oli see, kes lausa vigastada sai. Ta noogutas esimese lause peale, kuid sattus segadusse teise pärast. Esimene mõte oli muidugi see, et kuidas too mees endale veel käed tagasi nii kiirelt saab, kuid siis jõudis talle muidugi enda rumalus kohale. Ilmselgelt ei ela printsi hävitada püüdev isik kaua. Endalegi üllatuseks ehmus Rose selle pärast ning ta neelatas kuuldavalt. "Ta.. nad..," pomises ta vaid, vaadates seejärel ruumis ringi. "Siin on umbne ja palav," lausus ta kähedalt, viies pilgu tagasi Chrisile. "Kas sa tuleksid minuga korra välja? Värsket õhku hingama," küsis ta kiirelt. Kui tema ei tule, siis.. noh, üksi ta ilmselt minna ei saaks. Kutsuks Tyleri siis ilmselt. Aga ta tõesti lootis, et ei peaks teda kutsuma minema, kuid tundus, et tal ei olnud enam valikutki. Järgmisel hetkel ilmus tema juurde Tyler isiklikult, kes ta k a enda embusesse tõmbas. Ta manas näole võimalikult neutraalse ilme ning noogutas kiirelt. "Jah, kõik on korras," lausus ta, viies korra pilgu Christopherile.

"Te alahindate kuninga isiklikke valvureid. Nad said ju väga hästi hakkama," vastas Tyler ninakamalt kui plaanitud. Okei, prints tilkus paar piiska kuninglikku verd põrandale. Suur asi. Peaasi, et tema õde ja vend terved oleksid. Ja pulmades tuleks relvad reaalselt ära keelata. Need tuleks kõigilt ära korjata, kes pulma tulevad. Siis poleks selliseid intsidente, nagu hetk tagasi juhtus. Selline arvamus valdas Tylerit. Rüütel tõmbus viimaks oma naisest eemale. "Ja ma ei näinud, et teie oma mõõgaga midagi asjalikku oleks selles situatsioonis teinud," märkis Tyler ning naeratas pilkavalt. Ja millist vastumeelsust ta hetkel Chrisi vastu tundis. Seda ei saanud lihtsalt kirjeldada. Ta isegi ei teadnud, kust see tuli. "Rosalind," pöördus Tyler hoopis oma naise poole. "Kas sa sooviksid tagasi lauda tulla?" pakkus nooruk. Mitte, et tal endalgi isu oleks olnud, aga Chrisi juures ta ka enam seista ei tahtnud. See päev oli tema ja Rosalindi päev, mitte Christopheri ja Rosalindi, so tõmmaku uttu.

Rosalind kortsutas pisut häiritult kulme, kui tema vend ja abikaasa mitte just eriti viisakalt omavahel edasi rääkisid. Ta oleks tahtnud midagi vahele öelda, kuid kartis, et ajab nende omavahelise suhtluse veel keerulisemaks ja seda ta ju ei tahtnud. Tema sai piirduda ainult pahase ilmega. "Kas sa me võiksime parem hetkeks välja minna?" küsis ta Tylerilt pisut vastumeelselt. Talle oleks meeldinud minna pigem Chrisiga, sest tolle seltsis ei pidanud ta nii vaoshoitud olema, kuid kuna tema abikaasa nüüd välja ilmus, ei saaks ta ju seda avalikult põhjenduseks tuua. Sinna ruumi ta ka jääda ei suutnud. Ta tahtis värsket õhku. Kohe nüüd ja praegu, sest vastasel juhul kukub ta lihtsalt kokku. Kuid tundus, et seda ta siiski ei saanud, sest juba oli kuulda tema venna vasturääkimist, mis ta korraks ohkama pani. "Palun, Chris," sõnas ta, kui pilgu temale viis.

Eleyna oli seda kõike suurte silmadega pealt vaadanud. See oli lihtsalt... ta ei suutnud isegi aru saada, mis toimunud oli, enne, kui juba teenrid verd koristama hakkasid ning selle rebeli käe minema viisid. Kui talle toimunu kohale jõudis, tundis Eleyna hirmuvärinaid ennast läbimas ja et mitte tasakaalu kaotada ja üldse minestada, klammerdus Thomase käe külgei, hingamine kergelt raskendatud. Tal oli täielik õhupuudus ning vere nägemine ei parandanud neidise olukorda mitte kuidagi. Tema siiski kartis verd ja vägivalda.

Tyler avas suu, nii väga oleks tahtnud midagi Tyrellile vastu nähvata, aga kurat... Mitte midagi ei tulnud pähe. "Siis ma pean tänulik olema, et te minu naise juures olite, kui need kohutavad mehed printsi ründasid," vastas Tyler viimaks ning isegi naeratas, aga midagi siirast ja südamlikku selles naeratuses küll polnud. Ta noogutas oma abikaasale. Ta võttis Rosalindi käevangu ja suundus temaga saalist välja, sisehoovi poole. Tundes äkitselt end väga alasti, et tema oma mõõka kaasa polnud võtnud. Ta teadis küll, miks ta ärritus ja sellel polnud vähimatki pistmist Chrisiga. Või kui oligi, siis väga vähesel määral.

Mees viis pilgu Eleynale, kelle silmad olid täis hirmu. Thomas särtis enda käed hoopis neiu ünber ja pööras end nii, et naine ei peaks seda koledust vaatama. "Proovi hingata rahulikult ja kasvõi läbi suu," soovitas Thomas. Nii rahunes Eleyna kiiremini maha ja ei tundnud vere lõhna. Mehe käed, mis olid tugevalt ümber abikaasa keha, pidid andma märku kindlusest.

Lõpuks tundus siiski, et nad enam ei sõnele oma vahel, sest Tyler võttis Rosalindi käevangu, et välja sammuda. Neidis ohkas kergendunult, kuid kuulis järgmisel hetkel enda venna sõnu ning viis segaduses pilgu talle, ise enda abikaasaga kaasa minnes. Ta ei saanud nüüd enam üle küsida ka. Mis mõttes edu talle? Edu praeguse eest? Edu tänase eest? Edu üldse tuleviku eest? Endiselt üritades selgeks saada, mida Christopher täpsemalt selle all mõtles, jõudsid nad Tyleriga välja ja Rose'le tuli justkui plahvatusega meelde, miks ta sinna minna tahtis. Värske õhk. Ta põhimõtteliselt ahmis seda sisse, kui siis abikaasa käevangust eemaldus ja sõrmed korra meelekohale viis, sest tundis kerget peapööritust.

Tyler hingas samuti oma kopsud värsket õhku täis. Jeah, see oli mõnus, aitas mõtteid koondada ja lõi pea selgeks. Ta silmitses Rosalindi pisut murelikult. "Vabandust, et ma su vennaga sõnelema hakkasin," vabandas Tyler viisakalt. "See polnud mul plaanis," sõnas rüütel. Ta lootis, et Rosalind ei pea tema vastu vimma ja suudab talle andestada. Chris kohe kindlasti ei salli teda, pole teda ilmselt kunagi sallinud.

Ser Thomas Tyrell wrote:

Mees viis pilgu Eleynale, kelle silmad olid täis hirmu. Thomas särtis enda käed hoopis neiu ünber ja pööras end nii, et naine ei peaks seda koledust vaatama. "Proovi hingata rahulikult ja kasvõi läbi suu," soovitas Thomas. Nii rahunes Eleyna kiiremini maha ja ei tundnud vere lõhna. Mehe käed, mis olid tugevalt ümber abikaasa keha, pidid andma märku kindlusest.

Aga see miski ei aidanud. Ta oli alati harjunud rohke õhuga ja vajas seda. Elya tundis enda silmi pisaratest märjaks muutumas ning neelatas, kui neid tagasi hoida üritas. "Välja..." ütles ta tasakesi. Ta vajas värsket õhku. Ja ta ei tahtnud enam sinna sisse tulla, mitte enne, kui seal on talle piisavalt õhku.

Rosalind viis oma pilgu Tylerile, kui tollelt vabandust kuulis. Jah, talle tõepoolest ei meeldinud see, et need kaks seal sõnelesid. Nagu ilmselt Tyler isegi, oli ka neiule endale perekond üks tähtsamaid asju maailmas. Ta armastas kõiki oma vendi väga, isegi seda kolmandat, kes tänu oma kohustustele nendega enam nii väga pistmist ei teinud. Ja ta teadis, et nüüd, kui ta mehega abiellub, peab ka too olema talle üks tähtsamaid inimesi maailmas. Vähemalt oli seda tema ema öelnud.. Ja ta ei tahtnud, et kaks tema jaoks olulist inimest tülitsesid. "Kuigi mulle ei meeldinud näha teid mõlemat üksteisele nähvamas, ei ole minu asi end sellesse segada. Te olete täiskasvanud mehed ja teate ise, mida teete," lausus neidis tõsiselt.

"Ma siiski tahan sinu ees vabandada," sõnas Tyler endale kindlaks jäädes. Ta astus Rosalindi ette ning vaatas talle tungivalt silma. Seejärel suudles ta naist otsaette. "Ma tundsin end abituna lihtsalt. Erinevalt su vennast ei uskunud mina, et ma peaks pulma mõõga kaasa võtma. Mina poleks saanud sind kaitsta nii, nagu su vend oleks saanud ja see ärritas mind," selgitas Ty. Ta tahtis, et tema ja ta naise vahel oleks kõik selge ja mingeid saladusi ega midagi, mis peavalusid ja unetuid öid tekitavad, poleks. Ühtlasi ei tahtnud ta, et Rose temast sama halvasti arvaks, nagu see ülbe Chris. Ainult nime pärast ei sallinud teda ja ikka andis oma õe Lannisterile.

Rosalind ei vastanud esimese lause peale midagi, hoides oma silmi ainult Tyleri omadel. Seejärel sattusid tema mehe huuled hoopiski tema laubale, mis neidist ainult hetkeks üllatas. Ta kuulas tolle lõpuni, ohates seejärel kergelt. "Ma ei mõista sind hukka sellepärast, kui sa seda kardad. See, et keegi äkitselt seal midagi korraldada plaanis, oli täiesti juhuslik. Keegi ei oleks seda ette näinud. Pealegi olid seal Valge Vahtkonna rüütlid, kes ei oleks neil mitte kui midagi teha lasknud," ütles ta, kui seejärel pilt sellest, kuidas ühe mehe käsi maha lõigati ta silme eest läbi sähvis. Neidis judistas õlgu. "Pealegi on mul hea meel, et sa mõõka meie pulma kaasa ei võtnud," lisas ta.

Tyler naeratas ja võttis nimetisõrme ja pöidlaga õrnalt oma naise lõuast. "Ma arvan," sosistas Ty, "et ma hakkan ära armuma." Pärast neid sõnu vajutas mees oma huuled Rosalindi huultele. Ta ei tahtnud, et ta kaasa oma pead millegi muuga vaevaks. Et vaatamata juhtunule suudaks ta ikka õnnelik tänase päeva üle olla.

Rosalindi ilme oli küsiv, kui Tyleri sõrmi enda lõual tundis, kuid siis kuulis ta, mida too ütles ja.. noh.. See võttis ikka tummaks küll. Mitte, et ta üldse vastatagi oleks saanud, sest järgmisel hetkel olid mehe huuled tema omadel ja ettevaatlikult suudles neidis teda vastu. Ta ei teadnud, mida sellest mõttes, et Tyler temasse ära armuma hakkab, arvata. Tema puhul oli igatahes nii, et kui päris alguses tundis ta tõepoolest vastumeelsust abielluda täiesti võõraga, siis nüüd, Tylerit vaikselt tundma õppides, ei olnud ta enam nii pahane.. Või - ta ei olnud üldse pahane. Aga, et juba armunud temasse olla?

Armastuse teed on müstilised. Ja armumine käis tadupärast väga kiiresti. Vahel piisas vaid pilgust, et juba armunud olla. Ty lõpetas suudluse kerge musiga ning naeratas, tõmmates Rosalindi enda embusesse. "Varsti meid saadetakse meie magamistuppa," pomises Tyler vaikselt. Pigem räägib sellest, kui meenutab, kuidas ühel mehel käsi otsast lõigati, kuidas ta karjus või kuidas Remy ahhetas, kui pistoda tema külge löödi, või see, kuidas Remy valust karjatas, kui ta pistoda terast oma palja käega kinni haaras. See pani isegi Tyleri õlgu väristama. Jah, targem oli mõelda vähem võikamatest asjadest.

Thomas noogutas. Ta toetas neiut ja niipea, kui nad jõudsid teist pilkude alt välja, tõstis mees abikaasa sülle ja kõndis edasi. Ta möödus ka Rosiest ja Tylerist, hea näha, et neil suhted korras olid. "Rosie, Tyler," sõnas mees noogutusega ja läks ka nende vaateulatusest välja. Mees istus maha ja lasi neiul enda süles puhata ja värsket õhku hingata.

Kui Tyler neidise endale embusesse tõmbus, liikusid Rosalindi käed automaatselt ümber tema. Kuulnud tolle poolt tulnud lauset, ei suutnud ta muudmoodi, kui neelatas. See oli tema jaoks hirmus osa. Väga hirmus osa. Ta ei teadnud endiselt, mida ta seal olles tegema peab. Lihtsalt ennast lõdvaks laskma nagu talle soovitati? Jeah, nagu see tal ka välja tuleks. Kuuldes äkitselt Thomase häält eikusagilt, tõmbus ta Tylerist korra eemale, viies pilgu enda vennale. Kellel.. ee.. oli oma abikaasa süles? "Thomas," tervitas ta teda kerge peanooguusega vastu, endal silmad kahtlustavad. Saatnud neid pilguga minema, viis ta silmad tagasi enda abikaasale, keda nähes too lause jälle meelde tuli. Ta naeratas korra pisut närviliselt ning hammustas seejärel huulde, kui pilgu eemale viis.