Pulmad, yey.

Lõpuks ometi oli jõudnud päev, kus abielluma pidid nii Eleyna ja Thomas, kui Rosalind ja Tyler. Elli ei teadnud, kuidas on lood Rosalindiga, aga Elli oli ääretult närvis. Ta silus lakkamatult enda heledat kleidi, mis oli kaunistatud õrnade myri pitside ja tillukeste tikitud hõbedaste lillekestega. Ka keep oli talle juba ümber pandud, neitsimantel oli tumemust, olles kontrastiks tema heledale kleidile, aga seal ilutsev kuldne kaheksajalg tegi kõik tasa. Lõpuks oli ka Eleyna soeng valmis, neidise juuksed olid sätitud osaliselt patsidesse. Nüüd viidi Elli, kui aeg hakkas sinnamaale jõudma, Thomase juurde, kes teda juba kiriku ukse ees ootas.
Peagi oli kõik läbi. Eleyna peaaegu ei mäletanudki kõike seda, ta oli lihtsalt nii meeletult närvis ja vaatas koguaeg kindlustunde saamiseks Thomase poole. Siis viidi nad juba pidusaali, kus sai süüa ja juua, kahe paari auks. Eleyna neelatas, kui väriseva käega taas enda peekri võttis, pidu oli üsna kaua kestnud, aga ta oli ikka närviline, ning veinist kiire lonksu võttis. Nüüd oli ta abielus... ja kõige hirmsam osa ootas veel ees.

Lõpuks ometi oli käes see päev, mil Tyler pidi oma kalli kaasaga abielluma. Ta püüdis selleks päevaks heita kõrvale kõik mõtted ja mured muudest päevadest ja keskenduda tänasele. See peaks olema üks suur pidu ja lust, eks! Tyler kandis purpurpunast, sametist vammust, mille hõlmad ja krae oli kaunistatud tikitud kuldsete lõvidega. Jalas olid tal samas toonis purpursed püksid ja mustad, kõrge sõõrega nahast saapad. Üle tema vasaku õla rippus punane keep ja mehe paremasse rinda oli kinnitatud kuldne lõvikujuga rinnanõel. Kui ta tol päeval Rosalindi esimest korda nägi, ei suutnud ta muudmoodi ja lihtsalt pidi naise välimust kiitma. Viimaks oli aeg seal-maal, et Tyler asendas Rosalindi rohelise neitsimantli enda koja purpurpunase pruutmantliga, millel ilutses kuldne Lannisteride lõvi. Ning siis kinnitas ta oma tõotused suudlusega Rosalindi huultele.
Sealt edasi liikus kõik jube kiiresti ja juba järgmisel hetkel oli Tyler koos oma kaasa, teise abielupaari ning kõigi pulmakülaliste, sealhulgas ta printsi endaga, söögilaua taga. Tyler hoolitses selle eest, et tema värske kaasa taldrikul ikka kenasti head paremat leiduks ning et tema peekris veini oleks. Pidu kestis ja kestis. Tyler jälgis üsna tõsisel pilgul nende pulmakülalisi, seal hulgas printsi ja Alyat, kes nende vanemate poolt jälle kõrvuti olid istuma sätitud. Selle ürituse tarbeks oli Remy isegi oma krooni pähe pannud. Kuninga kroon see veel polnud, aga küll ta jõuab. Tyler ohkas. Ta ei peaks sellest praegu mõtlema, ta peaks mõtlema oma naisest. Aga hirm, et tema õde selle hulluga kahekesi jääb ei kadunud kuskile. Õnneks oli Caileb seal lähedal. Tyler rüüpas järgmise suure sõõmu oma peekrist ning viis pilgu enda kallile kaasale. Ta oli nii ilus. Tema juuksed tundusid nii pehmed, et Tyler oleks tahtnud neid katsuda. Ja see suudlus kirikus. Rüütel mäletas siiani, kuidas see tal pea kergelt ringi pani käima ja kohmetu tunde temas tekitas. Ometi peaks ta kogenud olema. Polnud see tal ju esimene kord midagi sellist läbi teha.

Alya kandis taas spetsiaalselt pulmade tarbeks ostetud kallimaist kangast kleiti, mille värvus talle seekord ikka sobis ka, ja jutustas parajasti printsiga, kelle kõrvale ta istuma oli sätitud. Vestlus Tyleriga oli tal siiski liigagi selgelt meeles, kuid Alya ei lasknud sellel kuidagi välja paista, käitudes printsiga samamoodi kui varem. Isegi olenemata sellest uudisest, mille ta isa teatavaks oli teinud. Aeg-ajalt vaatas Alya ka ringi ja, tabades Tyleri pilgu, kortsutas manitsevalt kulme, naeratades seejärel siiski. Mees peaks enda naisele tähelepanu pöörama mitte teda kontrollima. Pealegi olid nad keset rahvamassi.

Remy kandis ainsana pulmakülaliste seas tumedaid rõivaid vist. Sarnaselt Tylerile, oli ka tema keep must, musta tooni olid ka printsi püksid ja saapad, isegi pikk kuub oli must, ainult kuldne kroonhirv kaunistas selle rinnaesist ja andis veidi värvi juurde. Erinevalt Alyast oli Remy palju külmem. Ta oli viisakas, täitis neidise taldriku ja peekri, hoolitses tema eest kui nii sai öelda, aga tema pea oli täis mõtteid. Fred oli mitte väga kaugel ja hoidis neil ilmselt silma peal. Pulmas Remy oma mõõka ei kandnud. Tundus kuidagi kohatu. Pealegi oli Fred ju temaga. Mis muutiski Remy Alya suhtes külmaks. Ta tahtis, et Lannisterid oma asjad kokku pakiks ja siit ära läheks, koos Alyaga, enne kui Fred midagi mõtlematut teha jõuab. Ta viis silmad kahele abielupaarile, nende seas oli Alya vend. "Natuke palju pulmi teie peres ühe korraga," lausus prints äkki. Ta ei suutnud varjata seda jahedust oma hääles.

Pulmad. Rosalind oli ääretult närvis. Nii sel hetkel, kui ta peegli ees seisis ja oma heledat tooni kleiti, mis oli kaunistatud kõikvõimalike ilusate pitside ja millega veel, ning piinliku korrektsusega valmis sätitud soengut imetles, kui ka siis, kui ta kord Tyleriga kokku sai ning koos temaga altari poole kõndis, roheline keep koos kuldse roosiga seljas lehvimas. Ta süda peksis meeletult ning ta suutis isegi korra mõelda, kas see mitte kõigini ei kostu. Vähemalt suutis ta ära hoida koperdamist, puterdamist ja punastamist ning kõik läks lõpuni täiesti ladusalt.

Kui nad kord kõik laua ääres istusid, püsis neidise pilk enda ees, mõtted jooksmas edasise juures. Ta oli isegi enne seda oma emaga ühe kohmaka vestluse maha pidanud selle suhtes, mis teda täpsemalt ees ootab. Eks muidugi oli ta ju ise varem pulmas külaline olnud ja laialdamas perspektiivis ta siiski teadis, mis toimuma hakkab, aga uurida kellegi isiklikku kogemust seoses sellega.. Jah. Ei saaks öelda, et vanem naine ta maha rahustada oleks suutnud. Pigem vastupidi. Ta võttis enda veinist lonksu, kuna tundis, et kurk on liiga kuiv ning viis seejärel pilgu Tylerile. Enda abikaasale. Märgates, et tollel olid ka silmad temal olnud, naeratas Rosalind korra pisut ebalevalt, oskamata suurt midagi öelda. Ka temal oli see kirikus olnud suudlus meeles. Aga raske oli sel hetkel midagi tunda, kui närvid ennast kõige etteotsa pressisid.

Tyler polnud ainuke, kes Lannisteripreilil silma peal hoidis. Alessa oli terve õhtu vaid ühel inimesel pilku hoidnud. Peale tallis toimunud sündmusi oli ta enda ülesandeks seadnud järgmise Remy kosilase elus hoidmise. Tegu oli ju ometi lõviga, see oli eriti muret tekitav. Mõrva see noor leedi ja õhkõrn piir rahu ja sõja vahel on läinud. Tüdruk oli riietunud narriks. See kostüüm lasi tal segamatult külaliste vahel ringi liikuda, näomaaling varjas fakti, et ta tüdruk oli. Ametikohaselt oli tal ettevalmistatud õhtuks ka üks üllatus. Neiu oli suutnud ühe teenija nagamannile slegeks teha, mida ta tahab. Kohe-kohe pidi tulema see hetk, kui poisike oma julgustüki korda saadab. Alessandra jätkas lõunast tulnud apelsinidega zonglöörimist ja jälgis, kuidas tumesinises põnn printsile lähenes, käes kaetud vaagen. Poiss jõudis kohale, ning sikutas Remy kõrval istuva peene daami varrukat, nõudes, et see talle tähelepanu pööraks. Katte libises nõult, paljastades kenasti kuldpruuniks praetud seapea, hammaste vahel riba pärgamenti, mis nüüd lahti rullus. Punase tindiga seisis seal: "Põgene, vaba laps!" Alessa tahtis ikka väga Lannisteridest lahti saada.

Thomas oli enne pulmi pisut närvis. Osalt sellepärast, et ta õde pidi kogu selle jama läbi elama ja teisalt seetõttu, et ta oli ise Eleynasse kiindumas. See tunne oli veider ja peaaegu unustatud. 7 aastat on pikk aeg. Nüüd istus kuningsinisesse riietatud mees pidulauas ja üritas võimalikult neutraalse näoilme endale ette manada. Ta muretses Remy tuleviku pärast. Olgugi, et poiss oli üsna ärritav ja ülbe, kartis Tom, et printsi elu jääb lühikeseks. Kuninga surm tõi kindlasti päevakorda küsimuse, kes Remy asemel sobiks kandidaadiks, oleme ausad, troon oli väga ihaldatud koht ja mõni ei valinud vahendeid, et sinna ronida.

"Sa näed täna imekaunis välja," lausus Tyler teab mitmendat korda juba tänase päeva jooksul. Aga Rosalind tõesti nägi, kaunim kui keegi teine. Kaunim naine kogu Seitmses Kuningriigis ja ta oli üks ütlemata õnnega koos naine, et Lannisteriga abielluda sai. Ja sai veelgi õnnelikumaks, kui ta Tylerile poja kinkis. Ty asetas oma peekri lauale ning võttis õrnalt Rosalindi käest. Nüüd olid nad abielus ja pidid maailmale koos vastu minema. Ja tänane päev peaks olema parim sündmus. Ty pilk libises Alyale ja printsile, kelle vahele mingi teenijapoiss oli tükkinud. Tyler kortsutas veidi kulme, aga rahustas end sellega, et printsil polnud mõõka vööl ja nad tõesti olid avalikus kohas. Kõik läheb hästi.

Alya kortsutas viivuks kulme selle lause peale ja hakkas juba valmistuma oma 'mina ei taha sinuga ka abielluda, nii et rahune maha' kõneks, kui mingi teenijapoiss teda varrukast sikutama hakkas, saades vastuseks esialgu üsnagi ninaka: "Jah, mis vaja?" No kamoon.. Mingi väike poiss tuleb tema uhket kleiti näppima. Vaagnat nähes kortsutas Alya viivuks kulme, mõeldes, et ehk oli keegi talle miskit.. Söögipoolist ikka saatnud. Ja noh.. Kui ta siga nägi, süvenes kulmukortsutus veelgi ja alles siis märkas ta pärgamendirulli ja sellel kirjutatut. Teadagi, kelle kätetöö. Aga seekord oli neidis Fantoomist sammu ees - ta juba teadis enda tulevast saatust niigi. Probleem seisnes ainult selles, et ega tema seda liitu ju ära ei saa jätta. Neidise näoilme muutus üsnagi jahedaks, kui ta äraolevalt käega poisile viipas, saateks sõnas: "Ei, aitäh." Justkui olekski talle vaid toitu pakutud. Kohe kui poisike läinud oli, liikus aga neidise pilk vennale ja ta silmist võis välja lugeda vaid üht: Houston, we have a problem. (: D)

Remy oleks selle teenijapoisi samuti väga koledate sõnadega minema saatnud, aga näis, et Alya saab temaga ise hakkama või miskit. Ta püüdis selle neidise pilgu, sest ometi istus ta ju Alya ja tema venna vahel ja kui ta pead pööras, et näha, kellele neidis selle pilgu saatis, ohkas Remy. Ta kummardus Alya juurde, et talle kõrva sosistada: "Kui su vennad tagasi lähevad, mine koos nendega. Salaja. See annab mulle aega need pulmad ära jäta," kas ta kõlas liialt nii, nagu tal oleks midagi pistmist sellega, mis tema kihlatute saatusele osaks langes? Ehk Alya mõistab, et ta tahab teda ainult kaitsta. Õnneks või kahjuks polnud Remy neid vaikseid kuulujutte kuulnud, et teda mõrvas kahtlustatakse.

Rosalindi naeratus muutus kergeks ohkeks, kui ta Tylerilt veel ühe komplimendi sai. Samasuguse, mis eelmise.. Ta ei olnud endiselt harjunud nii palju kiitusi ühe õhtu jooksul saama. "Aitäh," sõnas ta sellegipoolest, viies hetkeks pilgu nende kätele, kui mees sellest kinni võttis ning surus seda korra õrnalt. Tänane päev oleks tõepoolest pidanud olema parim sündmus ta elus, kuid ilmselgelt ta nii ei tundnud. Samas.. ta ei olnud enam vihane ka. Ta oli.. noh, ta oli kindlasti närvis. Aga midagi oli veel.. hirm teadmatuse ees? Pilgu tagasi Tylerile viinud, märkas ta, et tolle pilk oli mujal ning selle suuna järgi vaadanud, nägi ta enda abikaasa õde täpselt sel hetkel, kui too eriti väljendusrikka pilgu enda vennale saatis. Neidis kortsutas korra segaduses olles kulme, kui siis pilgu Tylerile viis, et talt vaikselt "Mis toimub?" küsida.

Alya silmis oli see pigem hea, et Remy ta pilku nägu. Annab mõista mehele, et jamades temaga, jamab ta terve Lannisteride klanniga. Ja noh.. Teadagi kui kaitsvad ta vennad olid. Neidise selgroogu mööda jooksid väikesed judinad alla, kui Remy talle lähemale nõjatus. Kuigi ta kinnitas endale, et rahva seas on ta kaitstud. "Millega mina siis selle au ära teenisin, et te mind lausa kaitsta tahate?" küsis Alya pilku enda taldrikule viies, haarates siis veinipeekri, et sealt lonks rüübata. Neidise käsi värises õige pisut. Samas ei saaks öelda, et ta oleks enda elu pärast kartnud. Selles osas oli ta üsnagi külm ja ehk veidike naiivne, arvates, et temaga nagunii midagi ei juhtu. Kuigi miks peakski tema erinev olema. Aga olgu, mis oli.. Ta ei kavatsenud põgeneda ka.

Alya sai õigesti aru, aga tema küsimus oli üllatavalt jäine ja pani Remy kulme kortsutama. "Te ju teate, mis Harrietiga juhtus," ohkas Remy tasakesi ja viis pilgu enda taldrikule, lükates selle eemale. Enam polnud isu, ta tundis justkui vere lõhna oma ninas, ning seda sooja kleepuvat vedelikku oma kätel. Ta polnud varem näinud, kuidas inimene verest tühjaks jookseb ja see oli talle parajaks šokiks olnud. Siiani oli ja iga kord kui ta seda meenutas, tundis ta veidi hirmu Fredi ees. Aga mitte, et ta arvaks, et mees talle nii teeks, ta kartis hoopis seda, mida mees armastusest veel teha võib. "Sul pole ohutu minu kihlatu olla, ma ei taha, et.." Remy tõstis pilgu enda toidult, mille ta eemale oli lükanud ja mida ta nüüd põlastavalt jõllitama oli jäänud. Kuhu kadus viisakus? Ta üritas varjata seda hirmu oma silmis. Kui ta kuningaks saab, siis ta ei tohi karta. Eks! Fred ütles, et isegi kuningad kardavad. Et nad kardavad oma elu pärast. "Lihtsalt ärge minge üksi kuskile ja... hoidke oma isiklikud valvurid enda lähedal," pomises Remy viimaks, vältides Alya silmi.

Tyler silmitses veel hetke oma õde ja kortsutas kulme, tõmbudes pingesse, kui prints ta õele lähemale nõjatus, et midagi sosistada. Tyler viis nüüd silmad oma abikaasale ja naeratas talle rahustavalt. "Mitte midagi, mille pärast sa muretsema peaks. Alya on lihtsalt veidi pahane, et ta abielluma peab," sõnas noor rüüte. Ta rüüpas lonksu oma veinist. "Kui sa ei pahanda, ma viiks oma õe tantsima, et teda rahustada," sõnas Tyler võluvalt naeratades, püüdes sedasi muret oma silmis varjata. Rosalind oli Tyrell ja Tyrellid vandusid ju truudust Baratheonidele. Ei hakka tema oma naisele veel rääkima, mis vandenõus ta printsi kahtlustab. Tyler suudles oma abikaasa kätt ning tõusis lauast, sammudes Remy ja Alya juurde. "Kas tuleksid tantsima, kallis õde?" küsis Tyler.

Caileb oli istuma sätitud ühe Crownslandi kõrgema perekonna tütre kõrvale. Mehele pidustused meeldisid. Eriti kui tegu oli tema perekonnaliikme.pulmadega. Ta nautis eksootiliste pillimeeste mängu ja narri veiderdusi. Toit maitses hea, meel oli ülev. Ja siis tuli töö krutski seapea näol. Calieb kortsutas kulmu, ta oli Fantoomist kuulnud, kuid oli seda.alati tobedaks vembutajaks pidanud. Õe-venna nägude järgi tundus lugu tõsisem olevat. Mida see prints nüüd sosistas? Cale naelutas oma pilgu Alyale.

"Sa ei taha mida? Mind tappa? Mõtleks, kui armas," sõnas Alya ninakalt. Ta ei vaevunud isegi enda ohutuse mõttes teesklema, et ta on naiivne ega tea midagi printsi ega ta kaitsja mõrvadest. Jah, nüüd uskus neidis seda lausa tõepähe. Soovituste peale viis ta vaid pahase pilgu printsile, kuid seejärel ilmus sinna juba ta vend. "Hea meelega, mu vend," nõustus neidis kätt Tylerile ulatades, tõustes laua tagant ja suundudes vennaga tantsuplatsile.

Saades mittemidagiütleva vastuse Tylerilt, süvenes Rosalindi kulmukortsutus laubal. Pahane, et ta abielluma peab. Millegipärast ei näinud see näoilme küll välja selline. Tema peaks ju ometi seda teadma. Mis sai sellest, et nad nüüd abikaasad on? Ei jagagi kõike? Sellegipoolest ei kommenteerinud ta midagi rohkem, vaid lasi tal enda juurest lahkuda, saates vastu ainult napi naeratuse. Ta võttis kätte peekri, et sealt järjekordne lonks veinist võtta ning asetanud selle tagasi lauale, otsustas veidi süüa. Mis tal muud ikka seal üksi teha on.

"Tappa?" kortsutas Remy kulme. "Loomulikutl ma ei taha..." ja siis ilmus Tyler sinna ja vedas Alya minema. Ta arvab, et tema tappis Harrieti? Ühtäkki tundis Remy end väga halvasti ja jäi mulje, nagu kõigi pilgud oleks temal. Ning kui ta pea tõstis, võis ta näha ser Caileb Lannisteri rohelisi silmi endal. Lannisterid arvasid, et tema tapab oma kihlatuid? See asi kogus liialt tuure. Kuidas ta neile selgeks teeb, et tema pole nende mõrvade taga? Aga ta aitas Harrieti mõrva kinni mätsida, see on sama hea, kui olla ise mõrvar. Remy pea käis aina enam ringi ja ta teadis, et see pole veinist.

Tyler juhtis oma õe tantsuplatsile ning keerutas teda hetke, kui nad siis teiste järgi lõbusa muusika saatel tantsima asusid. "Mida ta ütles?" küsis Tyler otsekoheselt. "Mis toimub?" lisas mees. Nad olid oma idees nii kinni, et kaotasid loogilise mõtlemise. Nagu näiteks selle, et nüüd oli kõigile teada juba Remy saatus - ta ei saa troonile enne abiellumist. Seega, mis loogika oleks tal oma naisi tappa. Aga Lannisterid, vähemasti Tyler, ei mõelnud sellele. Liialt mures oli ta oma õe ohutuse pärast.

Alya ohkas, kui lõpuks venna käte vahel lõpetas ja püüdis enda mõtteid korrastada. "See pagana siga.. Fantoom saatis kirja, et ma põgeneks. Ja Remy.. prints ütles, et ma teiega salaja kaasa läheks, kui te lahkute. Et see võidaks talle aega enda vanematele selgeks teha, et me ei peaks abielluma," seletas Alya, näol kerge naeratus. Muidugi väga võlts, aga no.. Las teised arvavad, et nad lobisevad ilmast või mida iganes. "Ma ei saa enam aru.. Ta teab, et ta kihlatuid mõrvatakse. Selles olen ma enam kui kindel, aga samas jätab ta mulje nagu tema ise siiski ei oleks mõrvar. Ta ise ütles, et ma käiksin valvuritega ringi ja ei oleks üksinda kuskil ja.. Oeh. Segadusse ajav," ohkas neidis viimaks. Nüüd ta ei saanud küll enam midagi aru. Hetkeks vilksatas Alya pilk printsi poole, kes seal norutas.

Rosalindil jäi kahvel poolel teel seisma, kui ta tuttavat häält kuulis ning asetanud nõu tagasi taldrikule, viis ta enda pilgu vennale. "Nii ametlik kohe," lausus ta, üritades häälde lõbusat nooti viia. Tema õnnetuseks ei kostunud see nii loomulikult, kui ta oleks tahtnud. Niisiis köhatas ta korra, nagu oleks selles süüdi valus kurk või midagi. "Ma tuleksin meeleldi," sõnas ta, tõusis seejärel lauast, et Christopher ta tantsuplatsile vedada saaks. Ta ei olnud temaga tõepoolest ammu rääkinud, seetõttu oli ka tema järgnev küsimus õigustatud. "Kuidas läheb?" küsis ta nii muuseas.

Tyler kortsutas kulme õe juttu kuulates, aga kui tema näol naeratust märkas, taipas, et ta peaks samuti happy-happy-joy-joy olema. E r i t i tema. Ta ju abiellus. Ta manas ka enda näole naeratuse. "Nii et prints käskis sul ettevaatlik olla?" pomises Tyler vaikselt ja püüdis naeratust hoida. Ka tema silmad liikusid Remy'le, kes vist ei tulnud selle peale, et ta peaks vähemalt teesklema, et tal on hea olla. "Kuidas ta kõlas? Ähvardav? Mõnitav? Umbes nagu, hoia oma valvurid ligi ma saan ikka su hukata?" küsis Ty mõtlikult. Jaa, teeme psühhopaadile nüüd psühhoanalüüsi.

"Just täpselt.. Mis on.. veider on veel leebelt öeldud," sõnas Alya pilku tagasi vennale suunates. Omadussõnu kuuldes raputas Alya õrnalt pead, kortsutades siis juba harjumusest kulme. Et tal kunagi ka enne valede asjade tegemist meelde ei tulnud, et need valed olid. "Ta kõlas.. Murelikult ja natuke nagu.. hirmunult. Nagu ta reaalselt kardaks, et mind tapetakse," ohkas Alya. See kõik ei klappinud lihtsalt ja ajas teda ikka väga segadusse.