Pulmad, yey.

"Ma arvasin, et sa terve õhtu ikka sellest ainult mõelnud oledki," torkis Alya edasi, lõbus muie huulil. Ookei, tema enda kujutlusvõimele polnud ka väetist vaja. Neidis tegi loo lõpus pisikese kniksu ja viis pilgu samuti Remy'le. "Muidugi. Teie pulmad ju siiski," muigas neidis, vaadates siis ringi, et teist abielupaari silmata. Neid polnud nagu kusagil näha. Vaikse sosistuse peale neidis vaid noogutas ja viis siis kerge naeratuse saatel pilgu Remy'le, istudes enda kohale. Vaikides haaras ta vaagnast ühe viinamarja ja pistis selle suhu.

Aga Remy oli selleks hetkeks end täiesti sassi jõudnud mõelda. Lannisterid kahtlustasid teda, ühtlasi kahtlustasid nad, et ta plaanitseb ka Alya mõrva, mis omakorda tekitas küsimust, et miks nad talle siis Alya üldse sokutasid naiseks? Aga äkki nad olid niivõrd uhked, et uskusid, et suudavad Alyat Remy eest kaitsta. Ehk plaanisid nad ise Remy maha koksata nii pea kui Alya poja ja pärija sünnitab. Muidugi ei arvestanud nad seda, et Fred tapab Alya varem või hiljem ja meest tundes teeb ta seda varem. Peapööritus ja need mõtted olid printsi mõistuse nii halvanud, et ta ei märganudki, kui Alya tagasi tuli. Selleks hetkeks nägi ta juba ise selline välja, nagu oleks keegi pistoda talle kõhtu surunud ja kogu veri temast laua alla voolanud. Söögi isu polnud tal kohe kindlasti enam.

"Tänane päev on nii...MA tunnistan, et ma olen pinges olnud. Kõik, mis on hiljuti juhtunud...," jättis mees lause pooleli. Kuidas ta ütleb enda vastsele abikaasale, et abiellumiseks sai ka kõige 'sobivaim' aeg valitud, ega tema valikus süüdi polnud. Tehti kahed pulmad korraga mugavuse pärast.

Eleyna noogutas kergelt, kui mehe sõnu kuulis. "Natukene pingeline aeg tõepoolest, aga kõigile on vaja natukene lõbustust nendeks aegadeks..." Mitte, et Ellil endal eriti lõbus oleks. Ta kartis pulmaööd. Thomas oli temast kogenum ja nüüd tema ei teadnud, mida teha. Ja ta kartis seda.

"Jah, leiba ja lõbustust," muigas Thomas. Oleks elu nii lihtne, et ainult söö ja lahuta meelt. Prsh, elu oli nii raskeks tegelikult aetud. Kõik need kojad ja kuningad ja...Hullumaja! Thomas ei kartnud tänast, ta peas tiksus rohkem see, et kiirelt on vaja Mägiaeda saada, sest printsi vend on vaja peitu viia ja Eleyna ka siit ära saada. Hea oleks, kui Rosie ka võimalikult kiirelt sellest tukslevast linnast eemale saab, sest Tom oli kindel, et siin midagi head ei toimu.

Eleyna naeratas õrnalt. "Tõepoolest..." Elli ohkas tasa ja suunas pilgu natukene kaugemal asuvale saaliuksele. "Me peaks vist tagasi minema või hakatakse arvama, et me oleme ära põgenenud..." arvas naine pisut pead kallutades. Jaah, põgenevad magatamise eest.

"Äkki peakski põgenema," muigas Thomas. Ta ütles seda väga vaikselt. Eleynaga koos põgeneda, idee oli iseenesest päris ahvatlev. Ära nende seisustemängust, mis paistis mõnele väga lõbu pakkuvat. Näiteks Christopher. Weirdo. "Olgu, lähme siis tagasi," lisas mees noogutusega.

Muidugi oli idee ahvatlev, eriti Eleyna jaoks. Aga siiski suundusid nad saali tagasi, ja oma kohtadele poodiumil. Eleyna krimpsutas vaevumärgatavalt nina, sest seal oli ikkagi umbne, ning võttis hoopis klaasikese vett.

Lannisteride vestlus oli narrikostüümis lossivaimu uudishimulikuks teinud. Talle ei valmistaud vähimatki keerulisust seda pealt kuulata. Neiu kurvastuseks midagi mahlakat ta ei kuulnudki. Ta oli ka žonglöörimisest tüdinud.
Alessa heitis apelsinid tagasi kandikule, kust need võtnud oli ja tüdruk suundus madalama rahva laudade juurde. Köögikatad ja isiklikud abilised olid suurimad klatšijad. Näitsik asus matkima kalastamist, kujutleva õngega magusaid jutukesi püüdes. Treenitud kõrv tabas kaks paksudes vammustes meest rääkimas millestki koledast. Alessandra jaoks oli kõik jutt, mis sisaldas vihjeid riigipöördest väga jube. Nood kaks kaaki arutasid aga parajasti, kuidas printsist lahti saada, et enda ülem troonile upitada. Vähemalt polnud nad veel parajalt purjus, et midagi üritada.

Kui Remy viimaks oma pilgu laualt tõstis, märkas ta et Alya oli tagasi. Prints vaatas hetke saalis ringi. Kui kaua ta lauda põrnitsenud oli? Remy silmitses hetke veel inimesi, tundes end endiselt halvasti. "Ma pean minema, vabandage mind," pomises nooruk viisakalt Alyale ning tõusis lauast, et lahkuda. Istub ülejäänud õhtu oma toas. Nagunii polnud seda pidu enam pikaks, varsti tulid noorpaarid oma magamistubadesse ajada ja sellest üritusest ei tahtnud Remy osa võtta. Ta suundus ukse poole.
Samal ajal tõusid ka need kaks paksudes vammustes meest, suundudes kiirelt printsile järgi. Veel enne, kui noormees oleks ukseni jõudnud, haarasid mehed temast kinni, et siiski üsna vaikselt uksest väljuda. Paraku haarasid täpselt samal ajal kogu Valge Vahtkond oma mõõgad, sest need kaks meest hoidsid siiski printsi kinni ja Vahtkond pidi printsi kaitsma. Remyl käis pea ringi ja tal oli halb olla, seega ei osanud tema kuidagi reageerida. Pulmakülaliste seas oli kuulda ahhetusi. Kui seitse valgesse riietatud rüütlit oma mõõgad välja tõmbavad, äratab see ikka tähelepanu küll. Vaid pime ei näeks, mis toimub.
Mehed paksudes vammustes sattusid kergelt paanikasse, uks oli blokeeritud ja nende plaan vaikselt väljuda nurjunud. Järsku, enne kui mõni rüütel või pulmakülaline reageerida oleks jõudnud, haaras üks meestest vöölt oma pistoda ja surus selle vastu Remy külge, tirides teda äkiliselt juustest. "Me lahkume vaikselt ja tasakesi ja teie lasete meil lahkuda," lausus mees ähvardavalt, ning surus tera tugevamini Remy külge. Prints surus hambad kokku, et endale mitte häbi teha ja valust niutsatada.

Frederick oli terve pulma aja vaikides jälginud, kuidas tema vanem vend ja noorem õde abielluvad. Tema seda lõbu ei saa. Aga ega ei tahtnudki. Samuti oli ta ka Remyt jälginud. Nüüd, kui noormees lauast tõusis ja lahkuma hakkas, järgnes Fred talle, aga kahjuks ei reageerinud piisavalt kiirelt, kui need kaks meest Remy enda juurde tõmbasid ja juba pistoda noormehe küljele surusid. Loomulikult tõmbas Frederick mõõga, täpselt, nagu kõik teised Valvkonna rüütlid, kes juba ka tema juures seisid. Frederick neelatas tasa meeste sõnade peale, ta ei saanud lasta neil ju Remyt ära viia. Mitte mingil juhul. "Laske temast lahti," ütles üks mees Fredericku kõrval, Valvkonna ülempealik. Fred hammustas teravalt huulde, pilk Remy ja nende kahe mehe vahel sõelumas. Ta oleks lihtsalt rünnata tahtnud.

Thomas tõusis kohe enda toolilt püsti, kui nägi mis Remyga toimus. Juba algaski see jama. Tom surus käed rusikasse, Valge Vahtkond ei tohtinud ka midagi teha, sest pistoda oli printsi küljel. Kurat! Oleks pidanud pulmad edasi lükkama ja kogu valitsemisega seotud segaduse enne ära koristama. Tom seisis Eleyna ees, kuid ilmselt ei tahetud teisi vigastada.

"Jah, muidugi," vastas Alya üsna automaatselt, kui prints tõusis ning võttis seejärel enda veinist lonksu. Neidis jõudis vaevu vaikselt ohata ja peekri käest panna, kui miskit juba lahti läks ja pilku tõstes nägi Alya Remyt mingite meeste vahel, valged rüütlid nende ümber. Naine tõusis toolilt püsti, kulm pingsalt kortsus, ja jälgis sekundi toimuvat, pilk siis Tyleri suunas liikumas. Huvitav, kas see oli nüüd mingi.. tähelepanu hajutamiseks mõeldud maskeraad? Sest noh.. Fantoomi kiri oli tal meeles. Või tahetigi printsile halba? Ei tundunud küll teesklusena ja pealegi.. Kuningas oli ju surnud ja troon ideeliselt 'vaba'. Segane olukord igal juhul.

Tyler tõusis samuti lauast, kui kõik teised rüütlid tõusid ja kogu see jama Remyga pihta hakkas. Ta ei osanud mitte midagi teha. Printsi päästmine annaks tema nimele nii palju juurde ja mis kõik veel, aga ta kartis, et ta ei saagi midagi teha, isegi, kui ta oskaks. Printsi elu oli kaalul hetkel. Või kas ikka oli? Valge Vahtkond ju teadis, mida nad teevad. Tyleri pilk liikus Alyale ja siis otsis ta Cailebi üles, andes talle silmadega märku, et nooruk nende õe juurde läheks. Tema ise pidi oma naise eest väljas olema hetkel. Kuigi jah, tundus, et teistele halba ei tahetud.

Ja siis tegi Remy midagi rumalat ja mõtlematut, mis ilmselt taaskord oli tingitud tema hullusest. Ta haaras pistoda terast ja tiris selle enda küljest eemale. See aga ärritas meest, kes teda kinni hoidis. Tera lõikas sügavale nooruki kätte ja ta pidi valust karjatades käe siiski eemale tõmbama, enne kui see luuni oleks jõudnud lõigata. Kuid kuna ta enne tera eemale tõmbas, pidi mees rakendama suuremat jõudu, et tera tagasi ta küljele suruda ja kui Remy käe ära tõmbas, liikus mehe käsi tahtlikust kiirema ja tugevama hooga, lüües pistoda Remy külge. Prints ahmis õhku, kui ta tundis valu, mille külm tera põhjustas. Haavast valgus kiirelt verd nooruki riietele, aga kuna need mustad olid, ei paistnud veri välja. Kui ta selle kätte ei sure, saab ta vähemasti palaviku. Vähemalt nii arvas Remy. Ilmselgelt ehmus ka mees oma teost, aga ta tiris Remy tugevamini juustest. "Te lasete meil lahkuda!" käratas ta, häälest peegeldumas paanika. Tema silmad käisid ärevalt ühelt valvurilt teisele. Ka tema partner hakkas näitama paanika märke, tema oli mingil hetkel enda mõõga haaranud ja oli nüüd valmis end kaitsma. Pistodaga mees tõmbas pistoda Remy haavast välja. Õnneks polnud haav väga sügav, küll aga hakkas sealt nüüd rohkem verd voolama. Samuti veritses Remy käsi. Punane vedelik tilkus põrandale.

See oli lihtsalt kirjeldamatu, kui valus oli Frederickul näha Remy verd ja seda, et ta haavatud oli. Ja teada, et ta ei saa midagi teha. Ülempealik seevastu silmitses hetke hindavalt neid kahte meest ning noogutas märguandeks ning hetke pärast olid kõik seitse valgesse riietatud rüütlit lähemale astunud, kaks neist mõõgaga meest kahjutuks tegemas, kolm pistodaga tüüpi relvituks tegemas, kui ülempealik Remy eemaletõmbas samal hetkel, kui üks teine Valvkonna liige pistodaga mehe tema ühest käest ilma jättis ning seega ka mehe haare Remy juustes kadus. Rüütlid tegutsesid kiirelt ning õpitult, keegi neist ei teinud ainsamatki üleliigset liigutust. Ülempealik lihtsalt ei saanud lubada Remy rohkemat vigastamist, mis tähendaski seda, et nad pidid ta nende käest ilma pikemate seletusteta kätte saama, isegi, kui see nende tapmist tähendaks. Praegu veel olid mõlemad elus.

Caileb tabas Tyleri pilgu. Ta oli koos teistega tõusnud ning nüüd paari sammuga seisis ta õe kõrval, silmad vilamas, et võimalikke ohte tabada. Iseääralik pulm või mis? Mees otsustas kasutada segaduse hetke ning küsis Alyalt: "Mis kelmustükk sulle enne mängiti?" Cale' kulmud olid ninajuurele kipra tõmbunud. Ta pilk tabas põrandale langevad piisad, sarlakpunased nagu ta enda koja värv. Mingi mäng see nüüd küll polnud.

Alessandra oli üritanud mehi takistada. Ta oli suutnud nende joogipokaalidesse unerohuna mõjuvaid taimi. Paraku oli hetk hiljem prints tõusnud ning meestel hakkas kiire ning enam nad oma joogikesi ei rüübanud. Neiu kirus end mõtetes ja liikus vargsi uksele lähemale. Midagi peaks ta ju veel teha saama. Olukord oli üsna pingeline, kuid valvkond oli ju täiskoosseisus kohal ning vammuselisi oli siiski ainult kaks. Alessa hoidis hambaid ristis, kuni Remy eemale tõmmati. Neiu liikus veel ligidamale. Tundub, et on aeg pulmast lahkuda.

Järgnev toimus Remy jaoks liiga kiirelt. Ta tõmmati juba nende tüüpide käest ära ja ta kuulis, kuidas üks neist karjus, kui ta käsi otsast raiuti. Remy ei pööranud sellele tähelepanu ja ta vist võis vaid õnne tänada, et temale tähelepanu ei pööratud. Mitte, et ta ise seda praegu märganud oleks. Ta ei pannud enam isegi valu tähele, mis ta küljes ja käes oli. Nooruk lihtsalt seisis rüütlitest veidi eemal ja jõllitas oma verist kätt, millest verd põrandale tilkus. Talle meenus see päev tallis ja too juhtum metsarajal. Kõik hakkas taas peas ringi käima ning rebis ta reaalsusest kuskile ära. Kuskile, kus oli ainult veri, selle lõhn ja maitse. Taas hakkas Remyl halb, rääkimata sellest, et ta haavast endiselt verd välja lahmas ja ta aina kaamemaks muutus. Ta lihtsalt seisis seal, kivistunult ja jõllitas oma verist kätt.
Vammustes mehed andsid alla. Mis muu võimalus neil oligi? Too üks, kel käsi otsast raiuti karjus endiselt valu käes ja rüütlid olid sunnitud mehed minema viima. Teenrid asusid verd põrandalt koristama. Vaikus ruumis täitus sosinate suminaga.

Frederick astus kohe, kui teised need inimesed ära viisid, Remy juurde. "Remy," ütles ta vaikselt, kui noormehe pead tõstis, et poiss enda vere asemel mujale vaataks. Siis surus ta ka ühe lapi haavale ning käskis Meistril nendega kaasa minna, kui Remy endale sülle tõmbas, sest ta oli taaskord šokis ja Fred ei tahtnud, et poiss sinna kauemaks jääks, kui vaja. Fredericku mõõk oli õnneks puhtaks jäänud, seega ta oli saanud selle tagasi tuppe panna, kui noormehe nüüd Meistri ruumidesse viis ja mehel Remy haavadega tegeleda lubas, sammukese voodist eemale astudes.Talle ei meeldinud üldse variant, et Remyl valus on.

Thomas vaatas kõike pealt, seistes Eleyna ees. Mehel polnud mõõka, seetõttu oli mõttetu sinna vöitlusesse minna. Näinud, et asi hakkas laabuma, lõdvestus Thomas õige pisut. Hommepäev tuli siit lahkuda. Hommikul varakult üles ja Mägiaia poole teele. Tom tundis nüüd metalset verelõhna. Mees ei uskunud, et pidu saab normaalselt edasi minna. Prints sai tugevalt haavata ja põrandalt koristati verd. Party hard.

OT: Fred: https://westeros.forum.co.ee/t59-time-to-go-to-sleep#4270

Alya naeratas veidi kergendunult, kui vend tema kõrvale tuli ja astus Cale'ile sammukese lähemalegi, pilk vahepeal vennale pidama jäädes. "Ahh, mingi tobe kiri kandikul oleva sea hambus, mis ütles, et ma põgeneksin. Abielu eest siis nähtavasti," sõnas Alya üsnagi muretult. Hetkel ei tundunud see ju eriline probleem olema, et temaga mingeid vempe tehti, sest prints oli just vigastada saanud. Aga Valvkond reageeris kiirelt ja saalist kostusid lisaks mehe kisale ka mitmed ahhetused kui tollel käsi maha lõigati. Enamus naisi pöörasid õõvastuses pilgu koguni ära. Alya muidugi mitte nende hulgas. Alles siis kui Remy ka minema viidi ja teenijad vaikides põrandat küürima asusid, võis neidis lõplikult rahuneda ja viis pilgu hetkeks Tylerile ja siis tagasi Caileb'ile. "Selline pidu siis.." ohkas Alya.