Jalutamas

"Seda küll...Siin ma olengi 2-3 nädalat ja lähen tagasi koju," vastas Thomas. Ta ei teadnud, kuidas lood Eleynaga olid. Ta läks ilmselt ka mõneks nädalaks enda koju ja pulmade korral tuli siis Mägiaega? Ilmselt küll. Või pidi kohe tulema?

Eleyna noogutas mõtlikult. Ta ei teadnud, mida ta tegema pidi, see kõik olenes ju Thomase otsusest, kas ta on nõus Elliga abielluma või mitte.

Torm hakkas aegamisi vaibuma. Mees oli vahepeal enda saapad jalga tõmmanud, mis said siiski vihma käes märjaks. Vaikus nende vahel polnud ebameeldiv, hea oli välgu sähvimist jälgida. Vihm taandus ja oli aeg tagasi minna.

Eleyna ohkas vaikselt, kui torn lõppema hakkas. "Kahju," pomises ta, aga tõusis peagi püsti, kleidisaba ikka peos, et see mustaks ei saaks. Märg polnud hullu, aga ta ei tahtnud päris ära rikkuda oma kleiti. "Lähme?"

Mees tõusis ja ulatas neiule käe, et ta püsti aidata. "Jah," sõnas mees noogutusega. Ta võttis enda mantli seljast, sest sellest polnud läbimärjana mitte mingit kasu. Tom lootis, et neiu nüüd haigeks ei jää.

Eleyna naeratas õrnalt ning ikka kleidisaba üleval hoides suundus ta koos Thomasega tagasi lossi poole. Tema ei jää haigeks, aga ta muretses pigem Thomase pärast, kuigi lootis, et ta ka ehk ei jää.

OT:Lõpp?

OT: Jaa.