Jalutamas

Mees noogutas. "Ega teil siin tuule käes külm ei hakka?" uuris Thomas seejärel. Täna päike paistis, aga tuul oli läbilõikavalt jahe. Mees hoidis enda käsi nüüd selja taga, ründav positsioon oli täielikult kadunud talle enesele märkamata. Tom hakkas kaaluma juba vanemate ja Greyjoyde pakkumist, see hakkas üha ahvatlevamaks muutuma.

"Ei, mu lord," vastas Eleyna naeratades. "Pyke's oli külmem, ma olen sellega harjunud." Siin oli tema jaoks lausa palav aeg-ajalt, seega ta ei teadnud, mida ta Mägiaias veel teeks... seal peab ta vist koguaeg jäävett jooma või midagi. "Aga kui teil külm on, siis me võime sisse ka minna," lisas neidis õrnalt naeratades. Tal polnud selle vastu midagi.

"Ei, pole vaja. Mul endal on piisavalt soe," vastas mees. "Mis sa arvaksid, kui me kutsuksime üksteist omavahel olles nimepidi?" uuris Thomas seejärel. Omavahel ikka võis, seal polnud juures inimesi, kes ehmuksid, et viisakust üldse ei eksisteeri. Eesnimedega oli kuidagi vahetum ja otsesem vestlus.

Tore, siis vähemalt ei olnud ta mõne külmakartlikuga kokku sattunud... kuigi samas, kui ta näiteks Winterfellist kellegagi abielluma peaks, siis tema jaoks tõenäoliselt oleks küll seal külm. Aga samas Pyke oli mere ääres, mitte sisemaal... "Olgu, see on hea mõte," vastas Eleyna naeratades. Kuigi ta oli viisakusega harjunud ning tõenäoliselt võtab tal aega, et sinatamisega täiesti ära harjuda.

"Niisiis, Eleyna, kas sa oled kunagi olnud armunud?" uuris noormees. Ta oli otsekohene. Kui Eleyna soovis, võis ta jätta vastamata. Neiu võis isegi minema kõndida, pidades küsimust liiga äärmuslikuks, aga selline Tom oli. Temale oli kõige tähtsam, et inimesed oleksid õnnelikud, mitte kuningakojad.

Eleyna kergitas sellise otsekohese küsimuse peale pisut kulmu, aga raputas pead. "Ei ole," lisas ta, juhuks, kui Thomas ei vaadanud. Mehe enda kohta ta küsima ei hakanud, sest ta ju teadis, mis aastaid tagasi juhtunud oli, siis, kui Elli ise veel abielueas ei olnud.

"Ja mida sa arvad sellest pealesurutud abielust?" tahtis mees otsest vastust, kuid arvas, et Eleyna põikleb jälle kuidagipidi kõrvale. Ta tahtis naise ausat arvamust. Thomase pärast oleksid võinud nad ka abielluda ja hiljem lihtsalt koos elada ja näidelda avalikkuse ees paari.

Eleyna silmitses mõtlikult merd ning kehitas õlgu. "Ma ei oska midagi arvata. Nagunii ma pean varem või hiljem abielluma," vastas Elli vaikselt. "Mul ei ole selle vastu midagi, vähemalt mitte teie suhtes." Talle täitsa meeldis Thomas. Ning nad ei saa vaid paari näidelda, Thomas vajas järeltulijaid...

Thomas peatus hetkeks. Ta teadis, et kõik kõrgemast soost tüdruklapsed kasvatati sellise mõttemaailmaga üles. Mees pööras end naise poole ja libistas pöidlaga üle ta põse. "Sul tõesti pole kuskil ühtegi noormeest sind ootamas?" uuris Tom. Ta tahtis seda 100% teada, et keegi ei peaks taluma sama asja, mis pidi mees ise läbi elama.

Eleyna peatus samuti, kui mees seda tegi ning noogutas pisut. "Jah, tõesti ei ole," ütles ta pehmelt naeratades. Kas ta siis oleks nii vastuvõtlik selle kõige suhtes, kui ta armastaks kedagi teist? Ta oli täiesti valmis Thomast tundma õppima ning ehk tedagi armastama, ja kui mitte seda, siis tema lapsi.

Kui neiu oleks vastupidist väitnud, oleks mees sellele liidule kindlalt ei öelnud. Tom võttis enda käe ära ja naeratas tasaselt. "Te olete kaunis," lausus Thomas ja kõndis nüüd aeglaselt edasi. Mees mõtles sügavalt järgi, et kas kiita liit heaks või mitte. Sellest otsusest sõltus palju ja ta ei tahtnud seda langetada. Samas ei tahtnud ta ka seda, et keegi teine otsuse tema eest vastu võtaks.

Tore oli selliseid komplimente kuulda, mis siis, et ta neid pidevalt sai. Muidugi ta oli kena... Eleyna astus samuti edasi, kui Thomas edasi liikus. "Kas sul lubati ise otsustada peale minuga kohtumist, kas liit toimub või ei?" küsis Elli ettevaatlikult, kui käed enda ette kleidile toetas.

"Jah...Kuigi...Ma olen juba paljud kandidaadid ära saatnud, vanemad leiavad, et on viimane aeg luua perekond," vastas mees ja ta mõtted liikusid tahtmatult sellele, et ta peaks siis selle noore neiuga magama, kelle vastu tal mitte mingeid tundeid ei olnud. Eleyna paistisküll targana ja huvitavana, aga... Oeh, eks need sõlmitud abielud kord sellised juba olid.

"Miks sa neid ära saatnud oled, kui küsida tohib?" Thomas ei pidanud vastama, kui leidis, et Elli küsimus liiga isiklik oli. Samas, kui ta kavatseb Eleynaga nõustuda, siis nad on pere ja isiklikud asjad pole enam nii isiklikud.

"Sest ma ei tundnud nende vastu midagi...Ja mu haavad olid liiga värsked," vastas mees. 2 aastat polnud vanemad talle ühtegi pruudikandidaati saatnud. Ilmselt lootsid nad, et Thomas on nüüd piisavalt terve ja A'st üle saanud.

"Aga nüüd?" küsis Eleyna pisut pead kallutades. Huvitav, kas Thomas nõustub temaga... Elli teadis, et ta peab varem või hiljem abielluma ning kui ta on Thomase selle lühikese aja jooksul avanema saanud... siis ta täitsa tahaks temaga abielluda.

"Ma ei tea," vastas mees ausalt. "Mõtlemisaega on vaja," lisas Thomas. Abielu oli tõsine asi mehe jaoks. Liit eelkõige kahe inimese vahel elu lõpuni. Tom ei saanud ka valetada, ja öelda, et Eleyna on talle see üks ja õige. Mees ei teadnud seda lihtsalt veel.

Eleyna naeratas taas kord mõistvalt. "Jah, tõsi," muigas ta pisut ning suunas pilgu taaskord merele. Temal ei ole selle vastu midagi, ta lihtsalt... ei kujutanud veel ette elu sisemaal.

Mees kõndis aeglaselt edasi ja jälgis Eleyna tumedaid silmi, mis justkui peitsid enda all mõnda saladust. Thomas mõtles, et eriliste naiste silmad peavadki ise rääkima. Ütlema seda, mida sõnad ei suuda väljendada. Tom järsku tabas end mõttelt, et talle oli hakanud neiu meeldima.

Eleyna libistas sõrmedega üle kõrgema müüriääre ning lubas endale hästi vaikse ohke, kui laineid silmitses. Ta oleks ujuda tahtnud... kasvõi mõnes basseinis. Ta tahaks...merd. Meri oli tema elu. Aga ta teadis, et suure tõenäosusega peab ta abielluma sisemaal elava mehega. Ning oli sellega leppinud. Praegu veel nägi ta merd...

"Millest sa mõtled?" uuris mees. Ta sai aru, et naisel oli midagi hinge peal, mõtlikud silmad reetsid end kiirelt. Tom arvas, et tüdruk ohkas abielu pärast, kuhu ta vanemate poolt tõugati. Thomas lootis, et ta õeraas ei sunnita abielluma mõne võõra ja vana mehega, mees oli valmis isegi vanematega tülli minema.

Eleyna naeratas pisut Thomasele, kui mees küsis, millest ta mõtleb. "Merest. Ma jään seda igatsema," vastas neiu ausalt. "Aga ma teadsin kogu aeg, et tõenäoliselt kästakse mul abielluda sisemaal elava mehega, seega ma olen sellega juba leppinud."

"Aga aeg-ajalt võib ette võtta ka reisi mere äärde," vastas mees. See polnud küll sama, mis oli elada igapäevaselt mere juures, aga parem, kui olla elu lõpuni suurest jahedast veest eemal. Paar korda aastas sai ehk ära korraldada reisid mere äärde, ehk isegi tihemini, kui polnud mingeid kohustusi.

Eleyna noogutas mõtlikult. "Kas meri on sealt kaugel?" küsis ta taas pilku müürilt alla suunates. Siin oli lähedal. Huvitav, mida Thomas arvaks, kui ta teeks pakkumise alla mere äärde minna.

"Ei, mitte väga kaugel. Aga teekond pole sinna kõige kiirem ja mõnusaim. Me lepime tavaliselt jõega, kuid rännakud ei teeks ka aeg-ajalt paha," vastas mees. Ta taipas, et rääkis juba nii, nagu oleks Eleyna ta abikaasa. Weird. Mees ei talunud seda mõtet, kuid samas miski oli juba täielikult leppinud.