Jalutamas

Õhtul, kui Eleyna oli end korda seadnud, suundus ta teenijanna juhiste abil müüridele, et sealt merd näha. Tüdruk ei tahtnud, et keegi temaga kaasa tuleks, seega ta oli lasknud endale ilusasti seletada, kuidas müüridele saab. Nüüd oligi neidis jõudnud müüripealsele jalgrajale, kus oli mõnus tugevamatsorti tuul ning suurepärane mere lõhn. Elli silmitses merd andunult ning aeglaselt liikus edasi, tuul pikki juukseid ning kleiti sasimas. Sellegipoolest nägi ta laitmatult armsake välja. Ta oli alati armas.

Mees võttis suuna müüridele. Ta sai kirja vanemailt, kus nad rääkisid uuest 'kandidaadist'. Kas Thomas ei olnud piisavalt paljudele naistele ära öelnud? Tom teadis, et keegi ei asenda Amelie'd, ta oli selles surmkindel. Jõudnud kohale, märkas Thomas, et seal seisis üks naine. Ta paistis väga noor olevat, ilmselt oli ta siis sõlmitud abielu pärast siin.

Eleyna pöördus, kui kellegi samme kuulis ning tundis koheselt ära Ser Thomas Tyrelli, kellega ta vanemad tahtsid, et neidis abielluks... kui Tyrellid nõusoleku annavad. Praegu oli neidis sinna saadetud mehega tutvuma, sest sellel plaanil oli ju üsna tõsi taga. "Mu lord," ütles Eleyna kombekalt naeratades, kui kniksu tegi tema ees ning siis jälle säravate silmadega mehele otsa vaatas. Ta tundus kena olevat, selline... võib-olla Eleyna isegi oleks temaga õnnelik, kui ta jällegi selline moss pole, nagu temast räägiti.

"Mu leedi," vastas Thomas külmalt, silmad üle tüdruku jooksmas. Ta oli noor, väga noor. Mees suudles Eleyna kätt. Et nad just nüüd pidid kohtuma, Tom lootis vaikuses istuda ja oma mõtteid mõelda. Nüüd oli vaja neid pealiskaudseid viisakusreegleid vahetada. Naine, õigemini tüdruk, oli küll ilus, aga välimine ilu on nii väike asi, Thom hindas rohkem sisemist. Amelie puhul oli see olemas ja sellest ajast saati ta ei suutnud olla koos neidudega, kes rääkisid lihtlabastest asjadest, millest võis ka talumees mõelda.

Eleyna hoidis tagasi pisikese ohke, mis tema huulilt pääseda tahtis. Mees oligi selline külm... "Kas te osalete turniiril?" küsis Eleyna tasakesi, jälle pehme naeratus huultele ilmumas. Ta oleks tahtnud viisakusväljenditest loobuda ja otsekohene olla, aga ta oli alati üsna viisakas ning sinataminegi oli talle veider. Kahju...

"Jah, m a osalen turniiril," rõhutas mees, kui ebamugav talle see pealiskaudne viisakus oli. "Te olete väga noor...Kuidas te ise arvate enda vanemate plaanist?" küsis Thomas küsimuse, mis oli justkui tabu. Lapsed leppisid sellega ja naistel polnud eriti sõnaõigust. Tom hoidis enda silmi tüdruku omadel, jällegi üks reegel, mida rikkuda.

Yeah... viisakus... küsimuse peale Eleyna vaid naeratas, aga ei pööranud oma pilku mehe näolt. "Ma olen seitseteist, piisavalt vana, et abielluda." Varsti juba liiga vana. "Ning ma teadsin ju juba lapsena, et pean kellegagi abielluma, seega ma ei ole selle vastu ja te tundute olevat tore mees." Erinevalt mõnest vanakesest, keda ka pakutud oli. "Ja mida teie arvate?" küsis Elli küsivalt kulmu kergitades. Kas ta leiabki, et tüdruk on talle liiga noor ja ei taha teda?

Jah, 17 oli sobiv vanus abieluks. Thomast peeti liiga vanaks, tal oleks pidanud juba vähemalt 2 last olema. "Ma arvan, et ma tahaks teiega lähemalt tuttavamaks saada," vastas mees ja teeskles võltsi naeratust. It's the best he can do. Actually not. Tom lootis, et vähemalt saab rääkida millesti huvitavast, mitte kuulata klatši, mida tihtipeale naised rääkisid.

Eleyna naeratas taaskord sõbralikult. "Sooviksite te koos minuga jalutuskäiku jätkata?" pakkus naine õrnalt pead kallutades. Ta sai aru, et ta ei meeldi Thomasele, aga ta tahtis seda muuta, ta pidi seda muutma. Sest kui Tyrellid nõustuvad, peab ta terve oma elu temaga veetma.

"Jah," vastas Thomas lihtsalt. Ta vaatas hetkeks merd ja pööras siis pea naise poole. "Mida te vabal ajal teete?" uuris Tom ja sisendas endale, et vaenulikkusest pole kasu. Ta pidi siiski üritama, vanemate nimel. Mees mõtles, et ratsutamine oleks tore, aga ta ei saanud seda hetkel teha. Turniir pidi varsti tulema, küll sealsai enda füüsist jälle proovile panna.

Eleyna suundus siis koos Thomasega edasi, pilk taaskord merel. "Kui ma Pyke's olin, meeldis mulle ujuda ja laevadega sõita.. samuti ootasin ma torme väga, ma ei tea, kas mu lord on Pyke's käinud aga seal on väga võimsad ja ilusad tormid.. siin ma pole veel endale meelepärast tegevust leidnud, tikkimine ja kuulujuttude rääkimine mulle ei meeldi." Eleyna naeratas mõtlikult. Ta oli kuulnud, et sisemaal neid väga ei kohta. "Mida teile teha meeldib? Ja kas teile tormid meeldivad?"

Thomas oli kergelt öeldes üllatunud. Neiu paistis nii habras, kuidas ta sai torme jälgida...Tugev soov ilmselt. "Te võiksite proovida siis hobusega ratsutamist. Seda annab väga edukalt ka kleidiga teha, aga see on kindlasti põnevam kui tikkimine," vastas mees. "Ma jumaldan torme...Eriti siis, kui sajab paksu vihma. Soe vihm on veel eriti mõnus," rääkis Tom, ise vaikselt avanedes.

Tal oli lihtsalt väga hea tasakaal ning tormid, eriti äikesetormid olid nii ilusad... "Meil ei olnud Pyke's just eriti palju hobuseid," tunnistas tüdruk. Neil oli neid, aga enamus reisimist käis siiski ju laevade teel ja tüdrukule õpetati seda, mis oli tähtsam. Kuuldes, et mehele meeldivad samuti tormid, vaatas tüdruk huvitatult Thomase poole. "Mulle meeldib ka tormide ajal just õues olla ning ise seda kogeda, mitte vaid aknast vaadata," sõnas Eleyna kergelt naeratades. Aknast oli nii igav, siis ei tundnud tüdruk ennast asjaga seotuna. Ükskord ta oli Pyke's väga kõrge palavikuga olnud ning pidanud aknast seda vaatama... aga kui teenijanna ära läks, avas tüdruk akna ning präast terve tema tuba ujutas sellest veest. Aga ta ei kahetsenud. Ta oli nagu väike laps, kui ta tormide ajal õue sai.

"Ma võin sulle õpetada...See pole raske, ei tohi looma karta ja peab tasakaalu olema. Tunnetust ka," rääkis Thomas, kerge naeratus näole kaardumas. Tormid olid imepärased asjad, tugev tuul, vihm, mis võis õlad valusaks trummeldada...Mõnus. "Aga mida te veel naudite?" tahtis mees teada. Ta oli kindel, et varem või hiljem tuli üks pakutuist vastu võtta ja vanemad aina rohkem naisi mehele peale surusid. Järglasi oli vaja saada, kes nende nime edasi kannaksid.

Ooh, Thomas hakkab juba sõbralikumaks muutuma, see oli ainult hea märk. "See oleks väga tore," vastas Elli naeratades. Talle väga meeldiks, kui Thomas õpetaks, kuidas hobusega sõita. Küsimuse peale kehitas Eleyna kergelt õlgu. "Ma ei oskagi öelda. Ma arvan, et mulle meeldib ka vaikus väga. Ning omaette olek. Ma tean, et ma ei salli jutustavaid teenijannasid, kuulujutud mind ei huvita." Kui ta ka midagi kuulis, siis kuulis, aga siiani olid tema teenijannad olnud toredad ja vaiksed. "Ja mulle meeldib ka lugeda," lisas ta hetke pärast. Eleyna silmitses lainetavat merd pisukese igatsusega, ta oleks tahtnud alla randa minna ning lausa ujuma. "Ja teie?" küsis Elli pilku tagasi Thomasele suunates. Niimoodi oli isegi huvitav teda tundma õppida. Ja ta ei olnudki nii südametu, nagu öeldud oli. Kindlasti oli tal oma külmemaid külgi, aga see kuulus kõik inimese juurde.

"Vaikus on hea...Seda ma käin päevas vähemalt korra otsimas. Merd on hea vaadata ja mõtteid mõelda," rääkis mees. "Lugemine on ka mõnus tegevus, saab mõtted-," peatas mees iseend ja jäi eemale vaatama. Meenus Amelie, kes talle puude all mõnda raamatut ette luges. Tom oskas ise ka seda teha, aga see oli nende mingisugune oma tegevus. Vahepeal luges Amelie mehele, vahepeal vastupidi. Mees surus käed rusikasse.

Neis oli üllatavalt palju ühist, mis samas oli tore. Eleyna kergitas pisut kulmu, kui Thomas vaikis poole lause pealt. "Mu lord?" küsis Elli vaikselt, kui meest silmitses ning ka tema rusikasse surutud käsi silmitses. Jah, ta teadis, et mehel oli natukene traagiline minevik, aga et see nii tugevalt teda mõjutas...

Thomas raputas pead. "Ei midagi," vastas ta valetades. Olgugi, et sellest oli juba 7 aastat möödas, ei suutnud mees ikka veel leppida sellega, et ta suur armastus minema viidi ja mingisele 10 aastat vanemale mehele abikaasaks sokutati. Tom tahtis sinna kuningriiki sõita, kuid teda ei lastud. Reis oleks kestnud laevaga päris pikalt. Teda oli aga siin vaja. Pealegi, ta pea oleks ilmselt kohe lennanud, üksi terve suure kuningriigi vastu ei saa.

Eleyna muigas nukralt. Ta oletas end teadvat, millest Thomas mõtlema jäi. Tal oli mehest muidugi kahju, kui oli kuulnud, mis tema armastatuga juhtus. "Kui kaua te arvate, et veel Kuningalinnas olete?" küsis Eleyna mõne aja pärast. Tõenäoliselt kästakse tal mehega koos Highgardenisse minna, kui Tyrellid selle abieluga nõustuvad.

"Paar nädalat ehk. Turniiri lõpuni, siis veel mõned päevad kuni nädal," vastas Thomas. Ta neelatas ja manas ette rõõmsama näo. Vanemad olid üpris selgeks teinud, et Tom peab abielluma ja Highgardenis pere looma. Polnud vaja ajada võimalik tulevane abikaasa pikaks ajaks pahaseks, seda ei tahtnud mees taluda. Tasus suhtuda austuse ja üritada alustada uuelt lehelt.

"Milline Mägiaed on?" küsis Eleyna järgmise küsimuse, pilk uudishimulikult mehel. Ta tahtis ka teada, millisesse kohta ta suure tõenäosusega kolima peab. Talle oli küll räägitud, milline Mägiaed oli, aga ta tahtis teada sellest kohast sealse elaniku enda käest. Ta oli kuulnud, et Mägiaed on ilus... lilli pidavat seal palju olema. Aga see oli sisemaal, mis talle üldse ei meeldinud.

"See on ilus. Lossi ümbritsevad igasugused lilled ja puud. Seal on mõnusaid istumiskohti, kus saab eraldatuses olla," vastas mees, huuled nüüd päriselt naeratuseks kaardumas. Üks koht oli seal täiesti tema oma, sinna võis minna ainult Thomase kutsel. Mees vaatas naisele hetkeks otsa ja pööras pilgu uuesti otse ette, kõndides vaikselt edasi.

Eleyna pani teiste ja Thomase kirjeldustest juba üsna kena pildi kokku, ja kuigi ta tahtis seda kohta näha, ei tahtnud ta sinna väga kauaks jääda. "Kas seal on veekogusid ka?" küsis Eleyna uudishimulikult. Et ta ujuda saaks või vähemalt miski talle merd meenutaks. Pealegi ta etadis, et sisemaal ta ei saa peaaegu kunagi piisavalt õhku, kui talle vaja on. Ta oli harjunud tugevate tuulte ja õhuküllusega, aga Mägiaed oli nii lõunas ja nii sisemaal...

"Jaa, meil on seal üks üsna lai jõgi, mis ühes kohas muutub rahulikumaks. Seal saab ujumas käia," rääkis mees. Vesi oli pisut külm, aga värskendav, ta oli seal väiksest saadik ujumas käinud ja see oli mõnus harjumus. Suvel oli tegelikult isegi jõgi soe. "Mis sa arvad, kas sulle meeldiks seal?" küsis Tom. Ta läks täiesti kogemata sina peale üle. Ilmselt tundis ta end naise seltsis juba paremini.

Eleyna ei olnud eriti jõgede sõber, aga samas, veekogu on veekogu ning niikaua, kuni seal on vett, on ta rahul. "Ma arvan küll," naeratas Elli sõbralikult. "Kõik need kirjeldused, mida ma saanud olen, ütlevad, et Mägiaed on üks väga ilus koht," selgitas Eleyna mehe poole vaadates ning samas enda kleiti siludes, mida tuul jälle sasis. Nii hea oli siin tuule käes jalutada.