Jalutamas

Jõgi oli küll liikuv vesi, aga Eleyna jaoks see merd ei asendanud. Pealegi tal oli veel oma jumal... "Ma sooviksin praegu alla mere äärde minna..." ütles Elli selle peale õrnalt pead kallutades. "Kas sa tuleksid kaasa?" Sest ta läheb nagunii.

"Jah, ma tulen," vastas mees ja pakkus neiule oma kätt, et aidata ta nõlvakust alla. Tuul muutus aina valjemaks, ilmselt oli tormihooaeg enda parimas vormis. Thomasel tekkis suur soov minna ujuma, vesi oli vaatamata läbilõikavale tuulele kutsuv.

Tore, ei peagi üksi minema. Eleyna võttis pakutud käest kinni ning nad suundusid alla mere poole. Tuul muutus tõepoolest tugevamaks, ning Ellile ainult meeldis see. Mõnus jahe oli ning talle ainult sobis see, et ilm tormiks pööras juba.

Mees vaatas merd ja läks lähemale ning katsus vett. See oli ujumiseks isegi normaalne. Oh god, ta üritas mõelda millesti muust hetkel kui ujumisest. Ilmselt tekiks sellest mingi suurem jama, kui ta praegu end lahti riietub ja vette kaob.

Eleyna puudutas samuti vett ja ei arvanud, et see eriti külm oleks. "Lähme ujuma," arvas tüdruk säravate silmadega mehele otsa vaadates. Riietega. Niikuinii ulatusid lained juba nende jalgadeni.

Thomas kergitas kulmi. "Sa mõtled seda päriselt?" uuris mees. Ta ei uskunud, et Eleynal oli tõsi taga. Thom oli vist ainult paar korda käinud riietega ujumas, see mõte ei käinud mehel peast läbigi. Vesi oli mõnus küll...Kutsuv ka veel pealekauba.

"Jaa," ütles Eleyna naerma hakates ning tõmbas mehel käest hoides teda endaga kaasa mere poole. "See on lõbus," lubas tüdruk itsitades. Pealegi, Thomas pidi ka elu nautima, ta polnud veel ju nii vana, et ei suuda seda nautida.

Thomase näole tekkis jälle kerge naeratus ja ta läks naisega kaasa mere poole, peatudes hetkeks, et saapad jalast lükata ja kõndis edasi. Mees oli üsna pea vööni vee sees. Ausalt öeldes oli see päris tore. Tom üritas kõik muud mõtted hetkeks peast saada ja lihtsalt nautida hetke.

Eleyna ei hoolinud praegu üldse enda kleidist ega juustest, mis nagunii tuulega juba sassi läinud on. Tüdruk sammus sügavamale vette ning vaatas jälle naeratades Thomase poole. Nii hea oli meres olla jälle. Peagi laskis Elli mehe käest lahti ning hakkas hoopis edasi ujuma. Hehe.

Thomas järgis neiu eeskuju ja hakkas ujuma. Ta sukeldus ja ilmus varsti veest välja üsna Eleyna lähedal. "Vesi on täna mõnus," lausus Tom ja tõmbas käega läbi juuste, et need silmil ei oleks. Mees märkas, et neiu juuksed paistsid nüüd palju tumedamad.

"Jaa," ütes Eleyna endal näo eest juukseid ära lükates ning naeratas õnnelikult. Meres ujumine talle meeldis. Väga. Ja tuul läks ka järjest tugevamaks, kogudes nende kohale taevasse musti äikesepilvi. Ilus...

Thomas vaatas Eleyna rõõmust nägu. Päiksekiir selline. "Huvitav on see, et sa elad mere ääres, aga sa oled nii soe ja päikseline," lausus mees naeratusega. Varsti pidi vist vihmale minema, mees teadis ühte koha, kuhu sai varjuda, aga sealt sai ka vihma jälgida.

Eleyna naeratas Thomasele armsalt. "Ega mind külmaks ja kalgiks ei kasvatatud," ütles ta rõõmsameelselt. Teda oli kasvatatud ikka toredaks tüdrukuks.

"Jah, sa oled üpris optimistlik...Vabandust, et ma alguses nii külm olin," lausus seejärel mees kahetsusega. Polnud vaja jätta halba esmamuljet Eleynale, kellest võis mehe abikaasa saada. Tom märkas, et tuul suurenes, targem oli ilmselt veest välja ronida.

Eleyna ainult naeratas pisut ning noogutas. "Ei ole põhjust vabandamiseks, ma saan aru," muigas neidis ja suunas samuti pilgu taevale. "Peaks välja minema," ütles ta pisukese kurbusega hääles. Ei tahtnud.

Thomas võttis naise käest ja hakkas kalda poole liikuma. Mantel oli läbimärg ja andis päris palju kaalu juurde. Kuna kõik riided olid märjad, oli raske liikuda, aga polnud eriti hullu. "Nüüd hakkab sul küll vist külm," arvas mees. Märjad riided+külm tuul siiski.

Eleyna hoidis vaba käega enda kleidisabast kinni, kui nad kaldale jõudsid ning mehe sõnade peale raputas pead. "Ma olen sellega harjunud," vastas ta naeratades. Ta oli väga tihti tormide eel ujumas käinud, ning Raudsaared asusid kaugemal põhjas, kui Kuningalinn. Ei hakka tal külm midagi.

Mees juhatas neiu ühtede puude alla istuma, kus oli justkui roheline toake. Thomas istus sinna ja vaatas merd, mis hakkas justkui tumedamaks minema. Ilmselt oli see tingitud asjaolust, et taevas sõudsid kiirelt mustjad pilved, mis varjasid päikest.

Eleyna istus kenasti ning lükkas siis enda rasked märjad juuksed seljale ja tõmbas paar korda sõrmedega läbi nende, et need väga sassis poleks. Siis silus ta oma kleiti ja lõpuks suunas pilgu merele. "Ilus," kommenteeris ta tasa, kui esimene välgunool üle taeva sähvatas.

Varsti järgnes välgunoolele ka mürin. "On küll," nõustus mees. Thomas muigas vaikselt, ta arvas, et naised üldjuhul kardavad äikest ja tormi, ag asiin oli ta juba kahega tutvunud, kes tõestasid vastupidist. Stereotüüpide pidev murdmine käis.

Jaah... Eleyna armastas torme. Elli toetas enda selja kergelt vastu puutüve ja hoidis pilku kindlalt taevas, kui ilm veel tormisemaks muutus. Väga-väga kena.

Torm kogus aina tuure üles. Tipphetkel oli maa värinat tunda. Mõnus. Inimesest ei olnud loodusele mitte mingit vastast. "Kas sa tulid siia ainult minuga kohtuma või turniirile?" uuris Thomas ühel vaikushetkel.

Võimas... "Põhiliselt sinuga kohtuma. Mind oleks Mägiaeda saadetud, kui sa turniirile ei oleks tulnud," sõnas neidis pisut naeratades. Aga tal polnud turniiri vaatamise vastu midagi, peaasi, et Thomas viga ei saa..

"Ma ei suuda pidevalt Mägiaias olla, turniir oli hea vaheldus," vastas mees. Ta üritas vähemalt paar korda aastas sealt minema saada, sest pidev viibimine samas kohas mõjus üsna väsitavalt. Tom ise ei kartnud eriti vigastuste poole pealt, turvised olid tugevad ja turniir polnud koht, kus valati väga palju verd.

"Jaah, vaheldus on hea," muigas Eleyna kergelt. Kuigi tema eelistas vaheldust kui see oli nagu... noh, mere äärde ikkagi, mitte sisemaale. Sest meri oli tema sõber. "Aga mitte liiga pikaks."