Kui ma oleks teenijanna

Raskemalt viga saada indeed. See oli vaevu kriimustus. "Mida ma kannatlikkusest rääkisin?" küsis Fred muiates ning kummardus kergelt, et poissi õrnalt suudelda. Remy pidi natuke ootamisoskust ka omama, mitte kohe saama seda, mida tahab.

"Mmh," mõmises Remy kannatamatult. Mida ta siis teeb seni? Aga kui Fred teda suudles näis ootamine täitsa võimalikuna. Huvitav, kas ta saab alati musi, kui natuke kannatamatuks muutub? Ja selle vigastuse kohta, ta polnud ju varem pea üldse vigastada saanud. Nii palju hoiti teda vati sees, et printsiga jumala eest midagi ei juhtuks.

Tegelikult peaks Fred tal laskma nende toredate musidega ka oodata, aga ta ise tahtis seda... ta oli ka kannatamatu. Prsh. Frederick tõmbus varsti natukene eemale ja muigas õrnalt. "Siis paned turvise ka selga," ütles ta vaikselt. Rõngassärk oli juba parandatud, nagu ta kuulnud oli.

"Jah, panen turvise," nõustus Remy ja sasis üsna rahulikult Fredi juukseid. Loomulikult paneb turvise. Fred raiub tal muidu käe otsast. Näis, et noorukile hakkas vaikselt mõistus koju tulema. Vaikselt vaikselt.

Frederick naeratas pisut. "Aga lähme siis," arvas ta, vajutas veel kiire suudluse kuti huultele ning tõmbus temast eemale ja avas tema toa ukse. Noh, loodame, et keegi teda selle eest karistada ei taha... sest noh, ainus võimalus oleks ta tappa, sest vallandada kui nii teda ei saanud. Valvkonna rüütel ollakse eluajaks.

Remy kortsutas kergelt kulme, kui Fred temast eemale tõmbus, aga kõigest ohkas, kui taipas, et see on paratamatus. Nad väljusid printsi toast ja suundusid harjutamisplatsile, kus prints endale turvise selja pani ja harjutusmõõga kätte võttis. Ta treener tahtis teda kohe õpetama hakata, aga Remy käskis tollel kuss olla ning ootas Fredi õpetusi.

Frederick ei käskinud Remyl seekord kiivrit pähe panna, ta ei teinud seda isegi, vaid võttis samuti harjutusmõõga, aga kortsutas tungivalt kulmu, kui selle harjumatu käepidemega hetke harjuda üritas. "Alustuseks lihtsalt... ründa mind, ma tahan näha, mida sa oskad." Kõrvalt vaadates ei saanud ta nii täpselt aru, kuidas Remy võitles, ta pidi seda niimoodi nägema ja selgeks saama kutile juba õpetatud võitlusvõtted.

Remy vaatas hetke hindavalt Fredi ja astus siis tema poole ründavalt. Ta rünnak oli liiga äkiline ja ettevaatamatu. Ühtlasi ei keskendunud Remy üldse kaitsele kui ta ründas. Ta mängis puhtalt selle peale välja, et tema rünnak õnnestub. Nagu võitleks nukuga, mitte inimesega.

Frederick laskis kutil natukene ennast välja elada, samas kõiki ta lööke mänglevalt tõrjudes, ning lõpuks tüdines ära ja näitas kutile lihtsa liigutusega tema mõõka tal käest maha kukutades, kui vähe ta kaitsele mõtleb. "Sa ainult ründad, aga sa peaks kaitsma ka ennast." Fred korjas mõõga ning ulatas tagasi Remyle. "Oskad sa üldse ennast kaitsta ja rünnata samal ajal?"

Alguses läks nagu päris hästi ja siis sai Fred talt nii lihtsalt mõõga käest. "Ikka oskan," pomises kutt kulme kortsutades ning võttis mõõga. "See lihtsalt läheb meelest," pomises ta ning hõõrus veidi oma parema käe rannet.

Frederick naeris pisut kuti sõnade peale. "Aga sa ei tohi seda ära unustada. Kui sa ennast ei kaitse, siis või su vastane igakell su lihtsalt ära tappa." Fred ei võidelnudki temaga ju, ta vaid mängis. Kui ta oleks kindla sihiga poiss tappa, oleks ta selle aja jooksul ta juba mitmeid kordi ära tapnud.

Remy kortsutas kulme. "No ma siis püüan seda mitte unustada," pomises ta ning tõstis jälle mõõga, asudes uuele ründele, aga seekord püüdis ta ka kaitset meeles hoida, aga aeg-ajalt läks see ikka meelest. Samas polnud ta rünne enam nii tormakas, kui ta kaitsele ka mõtles.

Frederick naeratas pisut ning asus taas kaitsele. Varsti hakkas ta ka ise rünnakule ning liikus poisile lähemale, kuigi ei rünnanud teda eriti tugevalt, vaid piisavalt, et Remy saaks teda ühtlasi rünnata ja ennast Fredi löökide eest kaitsta.

Alguses läks Remyl täitsa hästi, aga siis hakkas ta jälle kaitsele liialt keskenduma ja unustas rünnaku ära, jäädes sedasi taganevasse positsiooni ja kaotades igasuguse võimaluse rünnata. Peagi lõi Fred taas talt mõõga käest ja Remy oli täiesti kaitseta. Miks ta juba ei võinud osav olla? Miks ta endiselt mingi koba oli?

Frederick naeratas kergelt ja oleks tahtnud kutti kallistada, aga ei teinud seda, vaid ulatas kutile taas tema mõõga. "Sa pead mõlemale mõtlema..." Frederick viibutas pisut oma mõõka ning ründas noorukit uuesti. "Mida sa oled teinud kahte asja korraga?" küsis ta nii muuseas, pannes Remy lausa kolmele asjale mõtlema.

Remy hakkas uut rünnakut blokkeerima, kui Fred talt midagi küsis. Vastusele mõeldes, kaotas ta oma tähelepanu ja mõõga ning sai Fredilt hoobi vastu käsivart, kus tal juba eelmine lahinguhaav oli. Remy surus hambad kokku, et valukarjatust tagasi hoida. Alles siis kui ta jälle korralikult hingata sai küsis nooruk: "Misasja?" Ta ei suutnud ju kolmele asjale keskenduda. Ta ei suutnud kahelegi keskenduda.

Frederick itsitas ning kõigutas mõõka oma käes. "Kas sa oled varem kahele asjale korraga keskendunud?" küsis ta muigega uuesti, aga ei rünnanud enam, vaid ootas siis reaalselt vastuse ära, sest oligi aimanud, et kutt ei suuda kolmele asjale mõelda.

"Eee. Kindlasti olen," sõnas Remy. "Mulle lihtsalt ei tule ükski muu asi peale selle siin pähe hetkel," selgitas ta. Vibu oli lihtsam lasta, keegi ei peksnud sind samal ajal. Siis suutis Remy vaevata täpselt märklaua keskpunkti sihtida ja samal ajal kellegagi millestki rääkida. Vat siis suutis ta mitmele asjale korraga keskenduda. Aga mõõgavõitluses oldi teda juba praegu lohakaks õpetatud.

Frederick ohkas vaikselt ning ründas siis Remyt uuesti, üsna ootamatult. Kas Remy saab hakkama taaskord kaitsmise ja ise ka ründamisega? Sest Fred ootas ka rünnet taaskord.

Vaevalt sai Remy mõõga korralikult kätte haarata, kui Fred teda taas ründas. Ta tõrjus Fredi löögid ja asus ise rünnakule, samal ajal mehe lööke tõrjudes. Ta ei astunud sammugi tagasi, pigem astus ta sammu edasi. Juba jõudis Remy mõelda, kui hästi tal läheb ning kaotas selle mõttega taas oma tähelepanu ja sai tugeva hoobi vastu parema käe rannet. Aga ta vaid tugevdas haaret mõõga ümber, mitte ei visanud seda maha ning astus Fredi rünnaku eest ära, et end sekundiga koguda ja meest küljelt ise rünnata.

Frederick naeratas jälle pisut ning ründas ise uuesti Remyt. Ta ei saagi vist muudmoodi võitlemist õppida, kui harjutamisega, sest no teooria... oligi vaid see, et tal peab kannatlikkust olema ja võimet sajale asjale korraga keskenduda.

Ja siis jooksis platsile Remy isiklik teener. "Mu prints, mida te teete?!" ahhetas see noor mees, kes oli ise Remy'st vaid mõned aastad vanem. Ta astus üsna mõtlematult võitlusele vahele, et neid takistada. "Te ei tohiks sedasi rahmeldada kui teie isa.."
Remy ei lubanud tal lõpetada vaid tõstis tömbi harjutusmõõga teenri kõrile. "Jäta mu isa sellest välja," pomises nooruk ähvardavalt. "Ma teen, mida ma tahan, kao mu silmist nüüd!" kamandas prints. Ta juba hakkas asjale palju paremini pihta saama ja suutis oma tähelepanu kahe asja vahel jagada.
"Aga mu prints, teie ema, kuninganna ei luba teil sedasi siin..." teener vaatas ringi ja tosis sobivat sõna. Samal ajal tõstis Remy pilgu. Ta ema seisis teisel korruse rinnatise juures ja vaatas alla hoovi. Tema pilk oli kõike muud kui lahke.
"Ser Frederick," kostus kuninganna hääl, mis pani kõiki hoovis oma mõõku peatama. "Te peaks mu poega kaitsma, mitte talle neid.. rumalusi õpetama," lausus naine.

Frederick peatus, kui teener neile vahele segas ning ohkas vaikselt. Kõik on tõesti väga vastu sellele, et Remy midagi õpiks ka. Siis kuulis ta kuninganna häält. Frederick hammustas pisut huulde aga kinkis naise suunas kerge kummarduse, nagu kombeks. "Mu emand. Prints soovis, et ma teda õpetaksin ning ma täidan vaid käsku... ning tulevane kuningas peaks oskama võidelda," vastas Fred, vihjates pisut ka sellele, et praegune treener ei õpeta Remyle midagi. Meelega küll, aga vahet ei ole. Frederick vaatas hetkeks treeneri poole ja siis taas kuninganna poole. Ta ei kartnud seda naist, kinni nad teda ikka ei pane selle eest. Ainus võimalus teda karistada oleks ta tapmine. Ja vaevalt seda tehakse.

OT: Teener jooksis vahele, mitte treener

"Remy," kostus naise etteheitev hääl, kui ta oli Fredi jutu ära kuulanud.
Rem silmitses hetke oma ema. "Jah, ma palusin, et ser Frederick mind õpetaks, sest keegi teine siin lossis ei julge mind ju korralikult õpetada, ema," vastas prints.
"Tule ära sealt," vastas naine karmilt.
"Ei!" vastas Remy, hääl tõusmas.
"See koht pole sulle," sõnas kuninganna karmilt. "Ser Frederick, palun juhatage mu poeg oma ruumidesse," käskis kuninganna ning lahkus siis.
Remy tõstis oma mõõga ähvardavalt Fredi poole. "Sa ei vii mind kuskile," lausus noor prints ähvardavalt.

OT: Oih. XD

Fred ohkas tasa nende sõnavahetust kuulates. Ta oleks pidanud naise sõna kuulama, aga samas oli Remy talle rohkem käskija, kui naine, ka sellega, et kuninganna ei olnud valitseja, aga Remy saab selleks üsna varsti... "Lähme tänaseks ja võib-olla suudad sa talle rääkida, et sul on vaja mõõgavõitluse oskust ja ta lubab sul õppida?" arvas Frederick vaikselt, kui kutile otsa vaatas, panemata tähele seda mõõka nende vahel.