Kui ma oleks teenijanna

Alessandra oli ikkagi elusolend, kes vajas D-vitamiini. Salakäikudes ringi kekseldes seda just üleliia palju ei saanud. Pealegi kuulis köögis lõpmata palju kuulujutte. Alessal oli lihtne selgeks teha, kas neil ka tõepõhi all on. Tüdruk puges ühest kahe tugisamba vahele peidetud sissekäigust välja. Koridor oli hetkel inimtühi. Neiu kloppis oma riietelt kerge tolmukorra maha. Miks keegi tunneleid ei koristanud? Alessandra sammus mööda kõhedatest kiviseintest mööda ning pööras ümber nurga. Tegelikult polnud teenijatel siia kindluseossa asja, kuid ta oli uudishimulik. Ehk püüab ka teel kööki mõne kasuliku jutukatke kinni.

Frederick tuli just kuninga eluruumidest, peale Remy sinna viimist, ning ta oli saadetud võitlusplatsile. Koridorides märkas ta aga kedagi võõrast ringi silkamas ning suundus hoopis võõrale järele. "Kes sa oled?" küsis Frederick tüdrukut, keda ta varem näinud polnud, peatades. Ta teadis peaaegu kõiki teenijaid nägupidi vähemalt, ja see siin oli täiesti tundmatu. Fredericku mõõgakäsi oli tema mõõgapeale toetatud.

Jama. Alessa pöördus ringi ning vaatas teda peatanud rüütlile otsa. Kena lugu küll, printsi sabarakk isiklikult. Ime, et teda ennast Fredericku selja tagant piilumas polnud. Tüdrukul polnud vähimatki aimu, mida teha. See oli üks hetki, mil ta soovis, et rääkida saaks. Tegelikult neid hetki, kui ta seda ei soovinud, polnudki. Alessandra hammustas kergelt oma alahuult. Mõtle nüüd, mõtle. Kui tal keelt poleks, siis ta saaks vähemalt näidata, et ta kõnelda ei suuda. Neiu silmad tõmbusid vesiseks. Ehk nutu teesklemine aitaks?

Frederick kortsutas õrnalt kulmu, kui tüdruk talle ei vastanud ning tema silmad vesiseks tõmbusid. Niimoodi hakka või arvama, et palgamõrvar, nagu üks tema lähedasemaid sõpru oli. Paranoiline, nagu Fred oli, ei usaldanud ta kedagi võõrast, aga samas Amfissat usaldas. "Vasta mulle," ütles Frederick lähemale astudes. Mis värk on, ei saa rääkida või midagi?

Alessa maigutas suud. Pagan, ta oli roostes. Peaks rohkem kindlusest väljas käima ja oma näitlejaoskusi tänaval harjutama. Samas, nii võiks nii mitmestki mahlasest saladusest ilma jääda. Neiule ei meeldinud dilemmad. Praegu oli aga tõsine situatsioon. Kuidas abitu välja näha? Tüdruk osutas näpuga oma poikvel huultele ja raputas pead. Kas niimoodi saadakse aru?

Rüütel kortsutas taaskord kulmu. "Sa ei saa rääkida?" oletas ta hetke pärast, olles aru saanud, mida tüdruk öelda tahtis."Kirjutada oskad?" esitas ta siis ka uue küsimuse. Häälest saab valet välja lugeda, aga kirjast mitte, aga ta tahtis vastuseid.

Alessandra raputas pead. Ta oli lihtne teenija. Ta tegi, mis kästi. Ta ei kirjutanud. Ta ei lugenud. Lihtne ja loogiline. Kui Frederickul tuleks idee võrrelda tema käekirja hiljuti saadud kirjas olevaga, siis... noh, ühesõnaga oleks jama. Alessat huvitas, mis mees temaga nüüd peale hakkab. Ta küll kartis, kuid oli kindel, et pääseb eluga. Igast vangikongist oli võimalik pääseda. Neiu ei uskunud, et keegi teda trellide taha pistaks, mida nii halba ta ikka teinud oleks võinud. Kõige tõenäolisem oleks peapesu ja lossist välja heitmine.

Kui Fred teaks, kellega tegemist, siis ilmselgelt oleks tüdruk peagi trellide taga, sest ta teadis liiga palju. Lihtne. Kirjutada ei osanud... prsh. "Sa oled teenijanna siin? Alles tulnud?" Jah või ei küsimusi küsides saab ta ikka midagi teada, sest tüdruk ju kuulis, kui armas temast, et ta midagigi suutis.

Tüdruk teadis tõesti palju, aga vangikongi ei viiks see teda ikka. Pigem kaunistaks Martellide koja pesamuna pea mõnda piiki lossimüüril.
Alessa noogutas innukalt. Tyrellid olid liialt kohusetundlikud. Oleks ta mõne teise valvkonna liikme otsa komistanud, oleks ta juba vaba. Ilmselt veab Frederick ta kuhugi nüüd. Teised teenijad teadsid teda nägupidi. Ta oli neid aidanud nii mõnelgi korral. Mees tahab ilmselt talle töökorraldusi andnud inimesega rääkida või midagi. Näitsik kirus end mõtetes, oleks pidanud sahvri kaudu kööki minema. Uudishimu on pahandust tekitav patt.

Ahhaa. "Oled sa ka mõne koja liige?" Mõned vähemtähtsate kodade liikmed ju täitsa võisid teenijad olla... aga mitte näiteks Tyrellid, Tyrellid olid liiga võimsad ja uhked selle jaoks, et nende võsud mingid lihtlabased teenijad oleks. Fredki oli ju Valvkonnas, mis oli auamet.

Alessandra raputas kiirelt pead. Ta oli oma koja jaoks surnud ja koda oli ka tema jaoks surnud. Olid rasked ajad, olid, aga mismõttes te ei tule isegi oma tütre laipa otsima. Alessale meenusid need paar mälestust ajast, mil ta kodus oli olnud. Soojus ja isa pilk, mis kunagi temal ei peatunud. Ta oli sünnist saadik teistsugune olnud, vigane. Lapsena ei heitnud keegi talle seda ette, kuid nüüd mõistis ta suurepäraselt, miks papa teda vaadata ei suutnud.

Seega lihtinimene... mitte, et Fredil nende vastu midagi oleks. "Kas sul on midagi teha?" küsis Fred järgmise küsimuse, kui talle meenus, et teenijatel on ju tihti mingeid tegemisi, kuigi tal polnud õrna aimugi, mida neidis siinsest koridorist otsida võib.

Alessandra ootas hetke, enne kui vastas. Ta raputas aeglaselt pead. Oletame, et ta oli uitama läinud ja ... Ära eksimine poleks tabu!
Tegelikult oli tore vahetevahel kellegagi suhelda. Ser Frederick tundus täitsa... sõbralikuna. Alessa naeratas areldi, tuleb vaid tubli tüdrukut mängida ja küll ta siis pääseks.

Remy'l said vanemate juures jutud räägitud ja nüüd suundus ta võitlusplatside poole, et Fred leida, sest vähe sellest, et Fred niigi ta varju koguaeg valvas, tahtis Rem ise ka rüütliga aega veeta. Parem ikka kui üksi omale tegevust otsida ja väravas passivad valvurid ei laseks teda välja. Kuigi, kui ta hobusega kihutaks, õnnestuks tal neist mööduda ehk. Prints polnudki koridoris väga kaugele omadega jõudnud, kui nägi Fredi kukalt eemal. Ta astus julgelt lähemale. "Mida sa siin teed? Sa pidid ju võitlusplatsile minema?" küsis prints oma nõudlikul jäälel. Täna kandis ta tumerohelist vammust, tumepruunide kaunistustega ja vammusega samas toonis keepi, mis kattis ta paremat õlga, jalas taas musta tooni püksid ja nahast saapad. Mõõka tal seekord vööl polnud. Noore printsi pilk liikus teenijatüdrukule ja ta ootas, et too tema ees kummardaks. Alamklass siiski.

Frederick võpatas Remy häält kuuldes ja suunas pilgu koheselt sinna. "Ma nägin võõrast..." ütles ta peaga neidise poole kallutades. Küll Remy ise ülejäänu välja loeb. Kaitsmine, oht ja nii edasi. Jama ainult, et kutt oma nõudlikkusega kohe kõik ära ehmatas.

Kui tüdruk tõesti teenija oleks olnud, siisi ta oleks kummardanud ja pilgu maas hoidnud. Alessandra oli aga uudishimulik tütarlaps. Nii lähedalt oli ta printsi ennast näinud vaid öösel. Piiga polnud leidnud paremat hetke, et noormehele kirja nina ette susata. Endal nõudlikku pilku tajudes mõistis näitsik siiski viimaks, mida talt oodati. Ta kummardas kergelt ja veidi vastumeelselt. Kui sa vaid teaks, kes ma olen, mõtles ta ning põrnitses Remy kinganinasid. Ta ei tahtnud jultununa paista, eksole.

Frederick jälgis tüdrukut kahtlevalt. Ta kummardas teenija kohta liiga kangelt ja liiga hilja, kaugelt liiga hilja. "Miks ma ei usu, et sa teenija oled?" küsis ta vaikselt tüdruku poole vaadates. "Ta on tumm," lisas ta Remyle, pilk hetkeks poisile vilksamas ja siis jälle tüdrukule.

Remy ei pannud aga seda nii väga tähele, et teenijaplika kummardamisega aega võttis. Ta arvas lihtsalt, et näitsik on veidi juhm. Või midagi. "Tumm," kordas Remy ja silmitses tüdrukut uudishimulikult. Remy andis oma sõrmedega märku, et neidis võib tõusta. "Aga ta kuuleb?" küsis prints siis, silmad tas Fredile. Teda ajas kergelt naerma, et mees kõiki kahtlustas. "Kuule, vaevalt ta mingi palgamõrvar on eks ole," sõnas noor prints kergelt naerdes.

Veri ja tuhk! Alessa vaatas üles. Sellele küsimusele oli väga raske vastata. Tegelikult vastus oli lihtne: ta ei olnudki teenija. Seda ta aga öelda ei saanud. Kui mees nüüd kahtlema hakkas, siis ilmselt varsti ei usu ta ka enam seda, et ta tumm on. See oli üsna hea vabandus ju. Neiu kippus ülemõtlema, kahtlustamine ja kahtlemine oli ka tema loomuses. Alessandra kehitas õlgu. "Ma ei tea" oleks ju hea vastus olnud, eks. Vähemalt prints ei pidanud teda potentsiaalseks ohuks.

"Jah, ta kuuleb..." Frederick vidutas Remy poole silmi, kui too naerma hakkas. "Seda ütle mulle siis, kui ta öösel sulle tuppa ronib," ütles ta natukene liiga pahaselt. Remy suutis ta alati tigedaks ajada, kuigi Fred polnud kunagi reaalselt tema peale pahane. See oli veider.

Remy pööritas silmi. "Ta ei roni mulle öösel tuppa. See rumal ei leia köökigi üles ju," sõnas prints kõrgilt. "Kuhu sa teel olid üldse, et siia eksisisd?" küsis noormees. "Aah, ta ei saa rääkida ju," ohkas kutt tüdinult. "Kust siuksed kasutud tulevad üldse?" pööritas ta jälle silmi. Mis teed sellisega? Ta silmitses neidu mõtlikult. "Ta oleks kasulik saatja tegelikult, ei lobiseks üleliia," muigas Rem ja silmitses nüüd igavusest koridori.

"Kas kõik printsid on nii ebaviisakad?" küsis Frederick veel rohkem ärritudes. Talle ei meeldinud viis, kuidas Remy endast madalamal olevaid isikuid alati alla tegi. "Teie lahkel loal ma lahkuksin," lisas ta kangelt kummardades ning saatis neiule õrna sõbraliku naeratuse, kui pöördus, et reaalselt treeningväljakule minna. Sinna ta siiski saadeti.

Alessandra surus raske vaevaga näole tekkiva irve alla. Ta oleks turtsatanud, kui see võimalik oleks olnud. Ta oli printsi toas käinud, ojaa, mitmeid kordi. Kui Frederick nüüd Remyga vestlema jääks, siis saaks ta ehk vaikselt minema hiilida. Sissepääs turvalisusesse oli siin samas ju.
Printsi loba viis mõtted põgenemisplaanilt kõrvale. Ma tunnen lossi paremini kui sina, mõtles Alessa. Ja kasu on sul minust olnud rohkem kui tollest pudulojusest su kõrval. Frederick oli hoolas, tõsi, aga ilma Punase Kantsi Fantoomita oleks printsi elu nii mõnelgi korral väga suures ohus olnud. Hetk tagasi oli rüütel teda ma ei tea milles kahtlustanud ja nüüd pöördus minekule? Alessandra pidi järjekordse muige alla suruma. Printsi juurest oleks palju lihtsam pageda.

"Jah!" käratas Remy. "Eriti sinu prints!" nähvas ta vihaselt Fredile järele. Mis mõttes ta temaga sedasi rääkida julges? Ah? Remy pilk liikus tagasi tütarlapsele tema ees. "Vähemalt ei nähvitse sina mulle vastu nagu viimasel ajal kõik siin neetud lossis oma neetud kommete puudumisega," torises prints. Ja oma neetud käitumisega, et kroonprintsi peab vati sees hoidma, et temast ikka kuningas saaks. Mingi ninnunännu. "Sa aitaks mul linna saada?" küsis Remy pilku endiselt tüdrukul hoides. Too oli tumm, aga võis tegelikult kasulikuks osutuda.

Frederick turtsatas rõõmutult Remy sõnade peale. Ta ei pidanud praegu poissi kaitsma. Ta ei saanudki aru, kuidas kutt üksinda ära lastud oli. Aga poisi õnneks ta printsi küsimust ei kuulnud, vaid läks tigedalt treeningväljakule, kus ta leidis õnneks Valvkonnakaaslase, kes oli valmis temaga harjutama, päris mõõkadega, ning sai enda viha välja valada.