Kui ma oleks teenijanna

Linna saamine. Päh! Käkitegu. Alessa noogutas kõhklematult. Lossist oli lõputult teid, kust kaudu minna, ilma et keegi neid takistaks. Samas, see polnud eriti mõistlik. Tüdruk oli kuningale truudust vandunud, et ta tegutseb riigi heaolu nimel. Kui tema mõtlematuse tagajärjel Remyga linnas midagi juhtuma peaks... Neiu oleks neetud, muud midagi. Seitse teda hoidku! Kroonprintsil polnud aimugi, et ta neid salakäike teab, ta võib lihtsalt Remy enda plaaniga kaasa minna. Parem oleks, kui see ebaõnnestuks.

Aga Remyl polnud mõõka vööl ja ilma mõõgata ta väga linna minna ei tahtnud. "Mul oleks vaja, et sa valvurid väravast eemale juhataks selleks ajaks kui ma hobusega tallist välja kihutan," selgitas Remy. Okei, see polnud kõige geniaalsem plaan, aga üks geniaalsemaid, mille peale Remy tuli. Ja ta saaks linna ja mööda tänavaid ratsutada ja mitte keegi ei takista teda. Sellele, et ta linnas raudselt mingi jama korda saadab, noor prints ei mõelnud. Nüüd ootas ta neidise nõusolekut.

Eriti mõistlik plaan see küll polnud. Alessa kortsutas kulmu ja vaatas küsiva näoga Remyle otsa. Andku too täpsemad juhtnöörid. Neiu elas juhmi teenijatüdruku rolli üsna hästi sisse. Ta kavatses täpselt seda teha, mida talle öeldi ja ei rohkem ega vähem. Mida rohkem ta mõtles, seda halvemaks muutus plaan prints ilma kaitseta linna peale saata.

No viimane kord selline põgenemine peaaegu õnnestus. Nüüd ei jookseks Fred talle enam järgi ka. Aga kuramus, äkki need tallipoisid ei saduldaks seekord ta hobust. Neetud. "Oota, ei, see plaan ei kõlba," pomises Remy. Ta peab midagi paremat välja mõtlema. "Kõik tunnevad mu ära ja kõik, kes mind tunnevad, keelavad mul välja minna," pomises Remy. "Mul oleks vaja maskeeruda," arvas kutt nüüd. Ta mõõtis teenijaplikat pilguga. "Pead sa siis naine olema," ohkas Remy. Tal oleks mõne teenijapoisi riideid vaja.

Nohjah, iseendaga oli ka tore rääkida. Jälle üks tegevus, mida Alessa kunagi proovida ei saa. Äkki ta oleks selles osav olnud.
Maskeerumises oli neiu kuningas, aga parem oleks, et Remy seda ei teaks. Õigus, ta ei teadnudki. Oma kleidist Alessandra küll loobuda ei tahtnud. Ta oli sellega nii mitmeidki katsumusi läbinud. Uut oleks raske hankida ka. Pesunööril hoiti nüüd palju hoolsamini silma peal.

"Mul on vaja, et sa tooks mulle mõne teenijapoisi riided," nõudis Remy. "Ja mõned sellised riided, mis mulle selga ka sobiks," lisas ta sinna juurde. "Ja tee kähku," nõudis prints veel. Nüüd oli ta kindel, et teab, mida teeb. Vist. Kuidas lihtrahvas käitub üldse?

Nüüd oleks paras aeg kaduda. Alessandra astus areldi mööda koridori edasi. Samas oli uudishimu suur ning tüdruk soovis teada, mis edasi saab. Ta seadis sammud õue poole, kus riideid kuivatati. Sealt oli alati kõige parem vaadata.
Mitmed üle pisikese platsi veetud nöörid olid päikse käes kuivavate riideesemete all lookas. Neiu valis välja riided, mis printsile enam-vähem sobima peaks. Tagasiteel lipsas ta oma urkast läbi ning pistis pluusi varrukasse kirjakese. Parem oleks, kui mul üllatuse teesklemine hästi välja tuleb. Alessa oli varemgi kirju riiete vahele pistnud või mujale väga ettearvamatusse kohta. Parim trikk oli keset õhtusööki kuninga veinipeekrisse kirja suskamine. Alessandra oli taaskord teenijarollis, roogi juurde kandmas. Kui kõigi tähelepanu laulikul oli, sai ta kirja vaikselt tühjenenud klaasi pista. Ära rohkem joo, sa ei pruugi ellu jääda- seisis seal ja järjekordne atentaat nurjus.
Seekord seisis pärgamenditükikesel - Linnas on nii mitmeidki mõõku, mis su kõril lõpetada võivad. Otsesele käsule poleks kangekaelne Remy küll järele andnud, kuid see võiks talle veidi rohkem aru pähe tuua.

Remy jäi aga seniks koridori ootama. Ta sammus edasi tagasi, kannatamatu nagu ta oli. Vähemasti sa ta peas enda plaani läbi käia. Kui viimaks teenijaplika tagasi oli tulnud ja talle ta riided toonud, võttis prints need vägagi rahulolevalt vastu. "Sul läks nii kaua," nurises ta ja lappas riideid läbi. Kohe kindlasti polnud need tema maitse jaoks, aga kui ta peab maskeeruma alamklassi, pole tal ilmselt valikut. Riideid lapates kukkus sealt välja kiri. Remy kortsutas kulme, ta kummardus ja võttis maast kirjakese. Sellele kirjutatud sõnu lugedes kortsutas ta kulme ja vaatas ringi. Selle asemel, et kohe teenijaplikat kahtlustada. Alles siis kui printsi pilk tüdruku leidis, näitas ta talle kirjakest, aga mitte seda, mis seal kirjas oli. "Kust sa selle said?" nõudis Remy.

Alessandra silmad läksid imestusest suureks nagu tõllarattad. Ei, ta polnud seda paberitükki varem näinud. Ta astus lähemale nagu tahaks lugeda, mis seal kirjas. Teenijad on uudishimulik rahvas, sellest saaks paraja kuulujutu, kui ta vaid rääkida suudaks. Kahjuks Alessa aga kõnelda ei saanud ja seega ei olnud tal võimalik Remy küsimuse peale ei musta ega valget kosta.

Remy tõmbas paberi ära ega näidanud neidisele seda rohkem. Pole vaja mingitele teenijatele näidata, mis kiri talle anti. "Ma ei vaja sind enam. Mine ja tee oma tegemisi nüüd," sõnas Remy. Ta pööras end ümber ja võttis suuna enda ruumide poole, heites veel pilgu kirjakesele enda käes. Aga kas see peatas teda? Ei, kindlasti mitte. Kui ta end kerjuseks riietab ei tea ju keegi et ta prints on, seega pole ta elu ohus. Selline oli Remy loogika.

Alessandra jälgis printsi, kuni too silmist kadus ning lipsas siis lähima varjatud salakäigu juurde. Ta järgnes seina sees noorukile, suunda sammude kaja järgi seades. Parem silma peal hoida, mis Remyl plaanis. Poiss võis tõelise segaduse tekitada. Tüdruk, pea meeles, et sa ei sekkuks lossi tegemistesse rohkem, kui vaja! Seitse sind hoidku!

Remy astus oma magamistuppa ja asetas riided diivanile, silmitsedes siis taas kirja. Ta viskas selle lillevaasi ning hakkas nüüd end ümber riietama. Printsist kerjuseks. Et siis linna hiilida. Ta veel mõtles, kuidas seda täpselt teha. Peagi olid särgid vahetuses. Nüüd uuet püksid kulunud pükste vastu.

Ja Frederickul ei läinud väga kaua, kuni ta lossi tagasi pöördus ning printsi tubade poole suundus, eeldades, et nüüdseks on kutt sinna läinud. Ta koputas ning mõne hetke pärast avas ukse, nagu tal kombeks oli alati, ning kergitas hämmastunult kulmu. "Sind ei tohi vist kunagi üksinda kusagile jätta," ütles mees edasi astudes ja käsi ristates. Mis mõttes ta enda riideid vahetab?

Prints oli just selleks hetkeks kulunud riided selga saanud ja vaatas end nüüd peeglist. Särki vist püksi ei tohiks toppida ja juuksed tuleb sassi ajada. Just siis kõlas koputus ja nooruk sattus hetkeks paanikasse, kuni nägi, et sisenejaks oli Fred. Noor prints põrnitses teda pahaselt. "Miks sa pidid tulema?" küsis kutt kurjalt. Tõsiselt noh, tal oleks plaan juba õnnestunud. Ta oleks linna saanud.

Frederick vidutas pahaselt silmi. "Kas sa tõesti arvad, et sa saaksid üksinda seal linnas hakkama? Sa ei tea, kuidas käitudagi!" Fred ei vastanud kuti küsimusele, aga rääkides ei tõstnud ka eriti häält, vaid lihtsalt nägi väga etteheitev välja. Ta oli pettunud, et prints ei suutnud natukestki oodata... kuni tal on luba taas linna külastada.

Remy heitis oma vihase pilgu peeglisse. "Ma saaks hakkama!" nähvas nooruk. "Küll ma oskaks käituda," lisas kutt tigedalt. "Ja see pole sinu asi. Sa ära topi oma nina igale poole," kamandas kutt. Seejärel hakkas ta oma juukseid sassi ajama. Ta ei kavatsenud oma plaanist veel loobuda ja see, et Fred nii etteheitev oli muutis ta ainult trotslikumaks.

"Käituksid samamoodi nagu praegu? Nõuaksid kõigilt teed ja kummardamist, sest sa ei oska muudmoodi?" küsis Frederick poisi toa uksele lihtsalt riivi ette lükates ning ise samuti seal ees seistes. Ta ei lähe kusagile. Pealegi on ta valvuritele ikka äratuntav.

Aga tal oli juba plaan, kuidas neist mööda pääseda. Remy viis oma tigeda pilgu Fredile, kui too ta uksele riivi ette lükkas. "Ma teesklen tumma, nagu see tüdruk," nähvas Remy. Ta võis nüüd küll linna peale minna. Mis sellest, et ta liiga puhas oli. Remy ei pööranud erilist tähelepanu sellele. Kust pidi tema teadma, et lihtrahvas end palju ei kasi? "Tule eest!" käskis Remy.

"Ja sa tõesti arvad, et sa suudad vait püsida? Oh muidugi," ütles Frederick natukene pilkavalt. "Sa ei lähe kusagile." Olgu õnnelik, et ta ühes toas ainult kinni polnud, vaid lossi ümbruses ringi käia sai.

Prints trapis vihaselt jalgu. "Sa ei saa mind keelata!" karjus ta. "Ma saan küll hakkama kui te laseks mul hakkama saada!" karjus Remy tigedalt. Ta vaatas toas ringi. "Siis ma ronin aknast," ähvardas nooruk ning astus akna alla, et seda lahti kangutada ja sealt välja ronida.

Frederick ohkas kannatamatult ning astus siis edasi ja põimis turvises käe kindlalt ümber Remy piha ja tõmbas ta aknast eemale. "Sa lähed linna, kui sul on vastav luba antud. Kas sa tõesti tahad enda isa veel murelikumaks teha praegusel ajal, sellega, et sa ei suuda oodata linnaminekuga?" küsis Fred tõsiselt Remyle otsa vaadates. Vaevalt.

Remy virutas rusikatega vastu rüütli rinnaturvist, lüües sedasi oma rusikad ära, aga noo, mis sellest. "Miks sa pead nii tegema?" karjus Remy ning toetas siis oma käed vastu Fredi rinda, et end eemale tõugata. "Miks ma ei või teha seda mida ma tahan? Ma tahan nüüd minna!" nõudis prints ja ta vihkas seda kui nad talle korrutasid, et ta ei tohi oma isa pärast minna. Isa ei pidanud ju teadagi saama.

Printsi kahjuks oli Frederick vägagi tugev ning ei lasknud poisist lahti. Küll aga hakkas ta ärrituma, kuidas sai keegi nii kangekaelne olla? Fred ei vastanud enam, vaid lihtsalt vajutas huuled tungivalt kuti omadele, et ta kasvõi kaheks sekundiks vait jääks. "Ole mõistlik nüüd," ütles ta tõsiselt, kui hetke pärast eemale tõmbus, pilk kindlalt poisi silmis.

Remy vakatas kui Fred teda suudles. Jälle ta teeb nii. Paneb teda unustama ja hajutab ta viha. Prints avas viimaks oma silmad, mis ta suudluse ajal sulgenud oli, ning silmitses Fredi. Ta hingas sügavalt sisse ning peagi uuesti välja. "Ma ju püüan olla," pomises Remy allaandvalt.

Frederick ohkas vaikselt ning tõstis käe, et juukseid tema näo eest ära lükata. "Ma tean..." ütles ta nukralt naeratades. "Aga kui sa tahad ka rüütliks saada, siis kannatlikkust pead sa kindlasti valdama. Ja sellise tempo juures sa seda niipea küll ei suuda omada." Kannatlikkust, that is.