Trick or treat

Muidugi ei jookse. "Sa ei peagi ise seal käima, et teada," vastas Frederick tasa. "Sulle räägitakse, need räägivad, kes info kogumiseks linna on saadetud. Ega kuningas ka seal väga palju ju ei käi," seletas rüütel pöidlaga õrnalt printsi käeselga silitades. Talle nii meeldis Remy lähedus, ta oli sellest sõltuvuses.

"Aga ma tahan sinna minna ju," nurus Remy. "Palun, lähme," ja kui palju oli neid kordi, mil prints oleks palunud? Mitte väga palju. Ta vaatas anuvalt Fredile silma. Seejärel liibus ta mehele lähemale, ning vajutas musi tema huultele. "Lähme," sosistas Remy ja vajutas uue musi Fredi huultele, tõmbudes siis taas eemale.

Frederick ohkas vaikselt aga raputas pead. Remy võis ju armas olla, aga Frederick ei tohtinud teda linna lasta. "Kuningas ei luba sul linna minna... ja ma pean tema käske ka täitma," selgitas Fred natukene nukralt. Ta tahtis Remy soove täita, aga ta pidi kuningale rohkem alluma, kui Remyle. Remyt ta pidi kaitsma, mitte ohu keskpunkti viima.

"Aga kui mina kuningaks saan, allud sa täielikult mulle," sõnas Remy siis tähtsalt. Vot nii. Ja millal see veel juhtub? Seda enam, et ta ei tahtnud kuningaks saada. Miks ta pidi see neetud kroonprints olema. "Aga kui ma troonist loobuks?" küsis prints äkki. "Nüüd kohe, teataks, et ma loobun?" ta vaatas lootusrikkamalt Fredile otsa. Jeah, mitte, et ta saaks loobuda. Nii lihtne see polnud, et lihtsalt võtad kätte ja loobud. Seda enam, et talle survet avaldati igalt poolt.

Jah, siis ta alluks täielikult Remyle, aga poiss ei soovinud ju kuningaks saada... "See ei käi nii lihtsalt, et võtad kätte ja loobud. Võib-olla kunagi sa tahad kuningaks saada ka kahetsed. Pealegi sa pead pikalt mõtlema enne seda ja oma otsuses täiesti kindel olema," rääkis Frederick pehmelt naeratades, ning nõjatus poisile lähemale, et tema huultele õrn suudlus vajutada. "Sul on veel aega, sa ei peagi kohe kõike teadma." Remy oli veel noor...

Remy ohkas. Ta tõmbas keelega üle oma huulte ning mõtles veidi. "Vähemalt ma tean, mida ma praegu tahan," muigas kutt kavalalt. Ta nõjatus Fredile lähemale ning suudles teda ahnelt. Ja ta polnud endiselt endale särki selga ajada jõudnud. Eeskujulik prints või asi.

Frederick naeratas õrnalt ning vastas poisi suudlusele rahulikult, sõrmed taas kuti põsele tõusnud. Mees teadis, et see, mida nad teevad, on väga-väga vale, aga ta ei suutnud ju oma tunnetele vastu seista, ning tema tunded Remy vastu... olid tugevad. Ta ei kannatanud ühtegi teist inimest printsi läheduses, välja arvatud ehk nooruki pere.

Remy ei arvanud, et nende tunded valed oleks. Ta ei mõelnud väga sellele, et see, mida nad teevad võiks kuidagi halb olla. Rohkem mõtles kutt sellele, et ta tahab Fredi suudelda ja kõike mida ta tahab ta ka saab. Nii oli kutt harjunud. Prints libistas käe rüütli rüüle. Kahju kohe, et tal turvis seljas oli. See oli kõva ja külm. Aga Remyle meeldis Fredi soe ja pehme nahk, mitte see turvis.

Turvis oli aga igapäevane osa tema riietusest ja ta ei saanud niisama lihtsalt ilma selleta välja minna, teades, et alati võib keegi rünnata ja Remy elu taas ohus olla. Ning printsi kaotust ta lubada ei saanud, ei oma vande pärast ega oma tunnete pärast, mis panevad teda veel enam noormeest kaitsma. Lausa paranoliseks muudavad... aga ta ei osanud muudmoodi.

Remy naeris kergelt ja tõmbus jälle suudlusest eemale, vajutades veel musi rüütli huultele. "Aga kui ma ikkagi tahan, et sa õpetaks mind võitlema?" küsis Remy pilku Fredi silmadel hoides. Ta ju tahtis korralikult võitlema õppida. Hea, et teda vibugi korralikult käsitlema oldi õpetatud. Aga vibu ta hetkel lasta ei saanud, sest ta käsi oli valus ja katki. Olgu neetud see tülikas haav!

Frederick naeratas kergelt aga raputas vaevumärgatavalt pead. "Ma ei tohi.. ja sul on käsi katki," ütles Fred rahulikult. Ta ei tohtinud printsile mõõgavõitlust nii ideaalselt õpetada, sest kuigi kuningad pidid oskama võidelda, tahtis ju Remy üldse krooni loovutada ning täiskohaga rüütliks saada.

"Ma leian viisi. Sa tead seda," sõnas Remy kindlalt. Ta ei jäta seda asja nii. Ta ei lase neil endast paksu kuningat teha. Rem libistas sõrmedega üle Fredi lõuajoone. Mees oli nii ilus mees. Ta nägu oli tugev, aga ilus ja ta juuksed olid kuldpruunid. Just sellised, nagu Remyle meeldis.

Rüütel ohkas sügavalt ja vaatas Remyle otsa, pilk pisut nukker. "Sa tead, et sulle on põhjusega antud natukene nõrgem õpetaja, kui su vendadele," ütles Frederick vaikselt, kui enda sõrmed Remy vaba käe sõrmedega põimis. Ning Fred ei saanud talle mõõgavõitlust õpetada, sest ka tema nögi Remys tulevast kuningat... lisaks kõigele muule, millesse ta armunud oli.

"Ma leian võimaluse," sõnas Remy. "Kas sa arvad, et minu isa võitis selle trooni oma vastaste eest õlut ära juues?" küsis Rem täiesti tõsiselt. Ta tõusis ja sammus kapi juurde, kust ta endale jälle särki ja vammust otsima asus. "Ma räägin isaga. Kuningas p e a b ka oskama võidelda. Kui sina mind ei õpeta, siis teeb seda keegi teine ja kui ise ikka nõus pole, hakkan ma rüütlite võitlusi pealt vaatama, kuni ise õpin, kuidas võitlema peab. Ma ei anna alla," seletas prints kangekaelselt. Kangekaelsus oli printsi puhul ühtaegu hea ja samas kohutav omadus.

Frederick ohkas vaikselt ning saatis noormeest pilguga, kuid jäi omakohale, sõrmed mõõgapidet trummeldamas. "Vaadates sa ei õpi midagi. Ning sa oskad võidelda. Keegi ei eeldagi sinult, et sa mulle vastu saaksid," sõnas Frederick. Utoopiline oli oodata noorest printsist seda, et ta Valvkonna rüütlist paremini võitleb.

"Mina ootan," pomises Remy. "Mina ootan, et ma oskaks hästi võidelda. Nad kõik naersid mu üle seal," nähvas Remy, ning krahmas endale särgi, mida ta siis ropsakalt selga tiris, tehes nii oma käele haiget. "Mu vend on juba praegu osavam kui mina," nähvas prints uuesti ja kiskus endale kapist uue tumesinise kuue, mille nooruk endale selga tõmbas. Nüüd hakkas ta peegli ees end sättima.

"Keegi ei naernud sinu üle," ütles Frederick. "Ma olen Valvkonnas, sina oled alles noor prints. Sa ei peagi minust üle olema. Su treenergi ei ole. Isegi su venna treener ei ole." Need olid teada faktid, ta oli nende kahega võidelnud. Fred tõusis püsti ning astus Remy juurde, et teda lohutavalt kallistada. "Ma võin sulle põhilist õpetada, aga osavus, tugevus ja kiirus ei ole õpetatav." Ta peaks lihtsalt... meh... kannatlikkust õpetama talle alustuseks.

Remy viis pilgu Fredile. "Nüüd sa oled nõus mind õpetama?" küsis prints. "Ja nad naersid. Ma olen koba ju," noor prints pani oma käed rüütli kätele ja vaatas talle silma. Nooruk muigas kavalalt. "Ja ma juba olin oma isa juurde minemas, et talle selgeks, teha, et mul on korraliku õpetajat vaja."

Frederick kehitas pisut õlgu ning kummardus, et Remy kaelale õrn musi vajutada. "Keegi ei naernud sinu üle." Ei naernudki, Remy kujutas seda endale ette. See on ilmselge, et Fred kui Valvkonna liige võidab. "Ma olen nõus, kui sa alustuseks õpid kannatlik olema..."

Remy kallutas oma pead veidi. "Ma ei saa ju siin vaielda sinuga kui sa sedasi teed," muigas prints. Suudleb ta kaela ja paneb teda oma sõnades kahtlema. Ta oli kindel, et nad naersid ta üle. Või vähemalt tahtsid naerda. Ta sai viga ja viskas mõõga maha. Milline prints oma mõõga maha viskab?

Frederick naeris tasa poisi kaela vastas ning suudles seda uuesti. "Siis ära vaidle?" pakkus ta muiates. Keegi ei käsi tal ju vaielda, ta lihtsalt on natukene liiga palju kangekaelne ja tahab kindlasti, et kõik, mida ta ütleb, tõde oleks. Prsh.

"Mmmh," mõmises Remy ning sulges silmad. "Sa oled... võimatu," pomises ta vaikselt ning tõstis enda käed Fredi õlgadele. "Tee veel," muigas Rem. Talle ju tegelikult meeldis. Iga Fredi puudutus oli kohutavalt hea. Loomulikult talle meeldis.

Frederick naeris jälle ning kummardus taas lähemale, et huuled printsi kaelale vajutada ja seda pehmelt suudelda. Talle meeldis Remy lähedus ja see, kui poisil hea olla oli, ja kui tal oli niimoodi hea, siis muidugi ta ei keeldunud sellest, pealegi ta ise tahtis seda teha...

"Mmh," mõmises Remy mõnust ja naeratas, silmad ikka kinni. "Ma armastan su huuli," lausus prints. Ja kuidas sai midagi sellist vale olla? See oli ju nii hea. Kuidas sai miski, mis oli nii hea vale olla? Miks see vale oli? Miks oli õigem abielluda naisega, keda sa ei tunne, et ta saaks sulle sünnitada lapsi.

Frederick muigas õrnalt, aga ei öelnud midagi. Ta niigi oli liiga lähedane Remyga... aga ta ei kavatsenud seda kõike head lõpetada ka. Temagi ei saanud aru, miks see vale on, aga ta teadis, et see on vale. Aga selel lõpetamine tähendaks uut kaitsjat Remyle ja seda ta ei tahaks.