Trick or treat

Frederick jälgis, kuidas Remy endale turvise selga ajas ning suunas pilgu kiivrile, mis niisama jäetud oli. "Kiiver?" küsis ta pisut kulmu kergitades. Üks hoop pea pihta ja tüüp on surnud, mis siis, Fred teda tappa ei kavatsenud. Fredile oli ka tema kiiver toodud, muud tal vaja polnud, sest ta ei kavatsenud oma kerget turvist raske vastu vahetada.

Remy raputas pead. "Sa nagunii ei löö mind vastu pead," sõnas kutt kindlalt. Ta usaldas siiski Fredi, mis siis, et ta seda alati välja ei näidanud. Nüüd kippus tähelepanu neile kogunema, sest nooh, millal enne prints õigete mõõkadega ja veel tõelise rüütli vastu võidelnud oli.

"Ja miks sa selles nii kindel oled?" küsis Frederick natukene õelalt muiates. Virutab jah kutil pea lõhki, indeed. Ta ei tahtnud üldsegi talle viga teha, rääkimata siis ära tapmisest. "Pane kiiver pähe." Fredericku pilk püsis kindlalt ning muutumatult jahedana printsi silmis. Tegelikult teeb ta halva otsuse tema vastu võidelda, sest Valvkonna rüütlid... noh, ühe vastu seitsmest parimast võitlejast Westerosel võidelda on kerge egolangus.

Remy vihastas. "Anna see neetud kiiver!" kamandas ta teenrit, kes talle tema tumesinise kiivri andis. Remy tõmas selle endale pähe. Enam kauem ta oodata ei kannatanud vaid ründas Fredericku. Samm oli kindel, käsi, mis mõõka hoidis oli kindel. Kõik oleks väga hea olnud, aga Remy oli liiga tormakas, jättes sedasi liiga palju kohti kaitseta ja tormates uisa-päisa võitlusesse.

Kuigi Frederick pani alles kiivrit pähe ja ta mõõk oli üldse siiani tupes, kohtus Remy mõõk tema omaga, kui kutt ründas. Fred teadis lugematutest kordadest, kui ta kutti võitlemas jälginud oli, kuidas ta võitles, ning ründas nüüd tugevalt, ning ka tema hoobid olid tugevad, kuigi mitte surmavad, nagu ta lahingutes harjunud oli. Nõrgema vastase käe võtaks värisema mõõkade pidev kohtumine. Fredericku pilk püsis kindlalt Remyl, kui ta edasi astus ning noormeest kindlameelselt ründas. Ta ei kavatsenudki alla jääda... see polnud võimalik ka, ning Remy teadis seda... kui ta just liiga palju endast ei arvanud.

Nii palju siis rünnakust. Nüüd taganes kutt ja tõrjus Fredi lööke, nii mis jaksas. Peagi taipas ta, et ainult taganemisest kasu pole, sest Fred liikus kindlalt ja ründavalt talle järgi. Sestap tegi Remy kiire sammu kõrvale ja lõi nüüd Fredile vastu õlga. Või vähemalt üritas lüüa, ta oli enda meelest nii kiire ja kaval, aga näis, et Fred oli teda päris pikalt jälginud ja teadis iga tema liigutust ette.

Frederick muigas mõrult, kui Remy löögi eest lihtsalt eemale astus ning veel kiiremini ja tugevamalt lüües talle lähemale liikus, pooleteisekäe mõõk kindlalt liikumas, kui ta praegu vaid ühe käega sellest kinni hoidis. Ta ilme püsis isegi kiivri varjus kindlalt jahedana, kuigi pilk muutus aeg-ajalt murelikuks, kui ta liiga tugevalt või ootamatult lõi, sest no.. ta tõesti väga ei tahtnud Remyt haavata.

Tõttöelda valutasid Remy käed juba. Aga seda ta tunnistama küll ei hakka. Tema hoidis oma mõõgast kahe käega, et Fredi lööke tõrjuda. Nüüd püüdis ta mõelda, kuidas seda lõpetada nii, et ta väga viga ei saaks ja kaotajaks ei jääks. Hoovist kostus mõõkade vihast laulu. Jälle oli Remy kuidagi selle taganeja rolli sattunud. Ta astus uuesti eemale ning püüdis Fredile vastu külge lüüa.

Frederick astus taaskord kuti hoobi eest kõrvale, ning virutas siis peaaegu täiest jõust, mis ta ühe käega saavutab, allapoole, kuid mitte nii, et ta poisil mõõgakäe maha raiuks, aga valüüra terasest mõõgatera läbistas Remy rõngassärgi osa tema käsivarrel, jättes sealt koheselt välja tungima pisikesed verepiisad, mis turvist punaseks värvisid. Fred astus koheselt sammu tagasi, mõõgatera printsi verest punaselt helklemas. Yeaah, tema, kaitsja, haavab poissi, well done.

Remy karjatas valust, pillates mõõga maha. Jeah, suur võitleja enda meelest. Ta kiskus oma kiivri peast ja virutas selle vastu maad. Nüüd vaatas ta oma käsivart, kust rõngassärk punaseks värvus. Teener tormas kohe printsi juurde, täiesti paanikas. Kui ta verd nägu, minestast noor teener. Suuremad ja vanemad mehed oleks ilmselt Remy ja tema käitumise ning peksa saamise üle naernud, aga kuna tegu oli printsiga, jalutasid nad lihtsalt eemale.
"Ma eskordin teid teie kambritesse," pakkus treener, kes samuti haava silmitsema asus, aga juba haaras Remy oma käsivarrest, et verejooksu peatada. Ta vaid raputas pead. "Fred viib mind," pomises prints. Ta oli šokis, ta polnud veel kunagi nii raskelt haavata saanud. Ja ta poleks uskunud, et ta selle peale mõõga käest viskab. Treener korjas printsi mõõga maast ja Remy lasi oma käsivarrest lahti, võttes oma mõõga ja torkas selle vaevaliselt tuppe oma vööl. Seejärel hakkas ta vaikides mööda koridori edasi astuma, oma ruumide poole, rõngassärk päris punane.

Fred ulatas endagi kiivri treenerile, et see selle edasi annaks, ära viimiseks, ning järgnes mõõka talle antud lapiga puhastades Remyle. Ta ei jätnud oma mõõka kunagi mustaks. Frederick avas Remyle tema kambritesse jõudes tema toa ukse, ning alles siis lükkas puhta mõõga tagasi tuppe ja pöördus Remy poole, ning endiselt vaikides aitas tal turvisest lahti saada. Mida ta tegema peakski, vabandama ta ka ei hakka.

Kui turvis ja rõngassärk eemaldatud olid, tõmbas Remy ka oma alussärgi seljast ja silmitses nüüd haava, mis polnudki nii hull kui tundus. Puhastamist vajas see küll. Remy tõstis enda pilgu Fredile. "Mis nüüd saab?" küsis ta kergelt segaduses olles. Jeah, ta polnud varem nii raskelt viga saanud. Ja ta käed, eriti randmed, valutasid mõõga hoidmisest. Prints avas oma mõõgavöö ja tõstis enda mõõga kuskile ära. Kutt silmitses taas haava. Käsi oli selle ümbert valus.

"Oh sind küll," pomises Frederick lõplikult enda jahedast olekust loobudes, selleks ajaks, ning tõmbas endal kindad käest ning otsis meistri poolt sinna jäetud hädavajalikud ravivahendid üles. Ta sättis Remy toolile istuma ning asus tema haava kiirelt puhastama ja peagi sidus haava sidemega kinni. Tegelikult polnud see üldse midagi hullu, ainult pindmine ja pisike. Arvestades armidega, mida Fredi kehalt leida võis, oli see pisike torge, aga no, printsi jaoks oli ju kõik suur. "Käed ka valutavad?" Tõenäoliselt, Fred teadis, kui tugevad tema hoobid olid, ja nende tõrjumine oli raske.

Remy ohkas ja jälgis Fredi tegutsemist. Kui ta käsi oli kinni seotud, tundis ta koguni uhkust, et haavata oli saanud. Siis polnud see niisama vehklemine vaid ikka asja eest. "Mhmh," tunnistas kutt noogutades oma pead. Valutasid küll. Homme on ilmselt hullem kui täna. Remy vaikis mõne hetke, siis tõstis ta pilgu ja vaatas Fredile otsa. "Kas sa õpetad mind sama hästi võitlema kui sina?" küsis prints viimaks. Vaata, et koguni alandlikult.

"Tahad uneveini?" küsis Frederick selle peale. Natukene sellest võtab valu ära, ilma, et ta magama jääma peaks. Poisi küsimust kuuldes kergitas Fred pisut üllatunult kulmu. Tema toon ja kõik. Üldse mitte Remy moodi. "See on sinu võitlusõpetaja ülesanne, mitte minu," ütles Frederick vaikselt, kui mõne hetke printsile otsa vaatas, ning siis püsti tõusis ning kapi juurde läks, et sidemed ja asjad ära panna. Pealegi, Frederick polnud ju ka ise õppinud, ta oli ikka õpetajat omanud. Ja sul kas on annet või ei ole. Fredil on.

"Ei taha seda," pomises nooruk. "Ma tahan midagi muud. Ja ma ei hakka sind ju paluma," nõudis prints. Ta ajas end püsti. Prints astus Fredi juurde ning asetas oma terve käe mehe seljale. "Ma tahan, et sina mind õpetaks. See vana mees ei jaksa enam mõõkagi käes hoida. Pluss, ta võitleb minuga nagu printsiga. Mul pole seda vaja, mul on vaja kedagi, kes ei kohtle mind nagu kuningapoega ja troonipärijat," rääkis Remy.

Frederick tõmbus pingule, kui Remy kätt enda seljal tundis, aga pani asjad ära ja alles siis pöördus tasa neelatades ümber ja vaatas poisile otsa. "Mina kohtlen sind ka nagu kuningapoega ja troonipärijat," ütles ta sügavalt sisse hingates. Ta ei saa kutti õpetama hakata, see ei ole tema kohustus ning pealegi ta ei osanud kedagi õpetada. Võitlusõpetajad seevastu teadsid, kuidas teisi juhendada.

Remy võttis oma käe ära kui Fred ümber pööras end. "Ma tahan, et sina mind õpetaks!" nõudis prints. "Ja ma saan, mida ma tahan," lisas Remy. Ta astus tagasi tooli juurde ja vajus sellele istuma. "Kui mina ütlen, et sa hakkad mind õpetama, siis sa hakkad mind õpetama," lausus kutt konkreetselt. Ta libistas sõrmedega üle tooli käetugede. Peaks uue särgi selga panema ja uue jaki ja jälle jalutama minema lossi peale.

Rüütel jälgis printsi tähelepanelikult, pilk aeg-ajalt tema näolt allapoole ekslemas, kuigi ta üritas end hoida talle otsa vaatamas. "Ma ei hakka sind õpetama," ütles ta aeglaselt, aga kindlalt. Pealegi miks polnud poisi vanemad talle paremat õpetajat otsinud, kuigi teadsid, et Remy huvitub mõõgavõitlusest? Just selle pärast, et poiss ei tunneks reaalset ahvatlust trooni hüljata. Kui Fred teda treeniks, ja ta heaks võitlejaks saaks... oleks see vastupidine efekt vanemate tahtmisele.

Remy lõi rusikaga vastu tooli käetuge. "Mis kasu on kroonprintsiks olemisest, kui keegi mu sõna ei kuula?!" käratas Remy. "Põlvita mu ees rüütel!" kamandas noor prints. Ta tahtis end võimsana tunda, aga ta ei tundud viimasel ajal seda võimu üldse. Kõik keelasid talle asju, mitte ei lubanud kõike nagu varem. Ta vihkas seda, et ta isa haige oli.

Keegi ärritub ikka väga palju. Frederick täitis selle käsu, sättides end täielikult tuima ilmega Remy ette põlvitama. Ta pilk oli kusagile kaugele aknast välja suunatud. Mees ei olnud harjunud eriti palju kellegi ees põlvitama, kuigi oli seda piisavalt tihti tegema pidanud. Ning seda printsi käsku ta eirata ei saanud, kahjuks.

Remy naeratas rahulolevalt, kui Fred tema ees põlvitas. "Võid tõusta," lausus Remy siis rahulolevalt. Ta oli isegi valu unustanud. Aga kui ta seal mõne hetke sedasi edasi istus ja toas ringi vaatas, hakkas tal igav ja valu tuletas talle end meelde. "Mul on igav," kurtis Remy.

Frederick tõusis, kui lõpuks talle luba anti, aga hoidis pilku ikka kaugel eemal. "Ja mida teie kõrgeausus teha soovib?" küsis Fred kangelt ametlikul toonil, kui samas käe sirutas ning enda naastudega kindad võttis ja need aeglaselt kätte tõmbas. Linna Remy ei saanud, ning nüüd ta oli vigastatud, mis tõmbas tegevuste ringi veel enam koomale.

"Ma tahan ratsutama minna," teatas Remy. Selline ametlikkus talle meeldis. Talle meeldis kui ta sai Fredi kamandada ja kui Fred ta sõna ka kuulas. Aga ilmselt ei lase ta tal endiselt ratsutama minna. Samas, ehk nüüd lubab. "Ja vaata mulle otsa!" kamandas Remy.

Ratsutama. Muidugi. Oma katkise käega. Frederick sundis end Remyle otsa vaatama, kui too seda nõudis, kuid täiuslik pokerface oli naasnud. "Kas ma tohiksin tähelepanu juhtida Teie katkisele käele, mis ei võimalda hobuse juhtimist?" sõnas Frederick pilku kindlalt poisi silmis hoides. Tal oli raske ametlik olla, aga kui Remy seda tahtis... mis siis, et Fred oleks tahtnud olla temaga lähedasem, kui lihtsalt sõber ja kaitsja, mida ta tegelikult on.