Trick or treat

Remy liibus Fredile lähemale ja nautis iga suudlust, mis rüütel ta kaelale kinkis. Mõni ime ka, et nad nii kiindunud olid, kui Fred printsi nii kaua juba kaitsnud oli. "Aaah!" ahhetas Rem, kui mõnusad külmavärinad üle ta keha jooksid.

Jaah, aga Fred ei oleks tohtinud lasta enda tunnetel välja paista. Kuningal olid ju ka pikaajalised ihukaitsjad, ega nad selle pärast armunud polnud. Aga samas, Remy oli noor ja armas, Fred oli veel küllaltki noor... rüütel naeratas Remy reaktsiooni kuuldes ning hammustas tema nahka hästi-hästi õrnalt. Nom time!

"Mmmh!" mõmises Remy mõnust ja liibus taas lähemale, tõustes nüüd koguni kikivarvukile. Kuid see hammustus tuli ootamatult ja oli samas nii hea, et lõi ta põlvist nõrgaks, mis pani Remy kahe käega Fredi kaela ümbert kinni võtma, et end püsti hoida. Prints hammustas enda alahuult. Kuidas sai midagi nii head üldse võimalik olla?

Frederick itsitas tasa, kui see Remy lausa jalust nõrgaks võttis ning põimis käe tugevamalt ümber tema piha, et ta ikka püsti seisaks. Kuigi tal oli rõngassärk all, siis särk selle peal oli pehmem ja turvist polnud eriti tunda. Ta suudles printsi kaela tsipa nõudlikumalt, kui talle taas lähemale kummardus.

Remy ahhetas jälle tasa. Ta unustas täielikult kõik, mis teda tüütas või häiris või talle muret valmistas. Ta lihtsalt nautis seda hetke. Värinad ja mõnulained läbisid vaheldumisi printsi keha. Turvis Fredi särgi all oli küll ebamugav, aga prints oli sellega üsna harjunud. Pealegi panid need suudlused teda ka seda ebamugavustunned unustama.

Frederick muigas taas kuti värisemist tundes. Varsti kukubki niimoodi see vaene väikseke kokku tal sinna kätevahele. Sellele mõeldes taganes Fred natukene koos Remyga ning istus tagasi diivanile, tõmmates poisi endale sülle ning hammustas taas õrnalt tema nahka. Niimoodi olla oli palju parem, kui vaielda ja kakelda.

Remi järgnes Fredile, kuniks diivanile, täpsemalt rüütlile sülle, istuma maandus. "Aah!" ahhetas ta jälle, valjemalt ning andus Fredile ja tema hammustustele ja suudlustele. Sel hetkel oli ta täiesti Fredi käsutuses, mitte vastupidi nagu tavaliselt. Fred lihtsalt teadis, kuidas printsi suud kinni panna ja teda kuskile muinasjutumaale koos endaga viia.

Frederick naeratas põgusalt ning peale veel tema kaela ahistamist liikus ta suudlustega poisi huultele, et neid nõudlikult suudelda. Remy oli nagu narkootikum talle. Ja uks oli samuti kindlalt kinni, seega ootamatuid külalisi ka oodata polnud.

Remy vastas suudlusele ahnelt, libistades käe Fredi põsele. Ta oli asjade käiguga väga rahul. Ja uks ju riivis polnud, aga loodame siis, et keegi ei tule neid segama. Miks peakski?

Välimise ukse oli Fred riivi lükanud, sest treener oli välja näinud, nagu kavatseb neile järgi tulla, aga magamistoa uks oli jah lahti. Mees suudles Remyt järjest nõudlikumalt, kui sõrmed poisi juustesse libistas ning samas talle lähemale liikus. Remy oli nii talumatult armas tal seal süles.

Ja taas ei saanud Remy aru, miks see keelatud oli? Miks ta pidi naise võtma, et pärijaid saada? Palju parem oleks rüütliks minna ja Frediga olla. Aga nii et keegi teada ei saaks. See saladus kogu asja juures tegi selle eriti ahvatlevaks.

Frederick tõmbus peagi suudlusest natukene eemale ning toetas silmi avades oma lauba Remy lauba vastu ja vaatas talle tähelepanelikult otsa. Tema Remy... või ta tahaks, et Remy oleks rohkem tema oma, kui ta oli.

Remy hingeldas mõne aja silmad suletult. Seejärel avas ta oma silmad ja vaatas Fredile otsa. Prints naeratas. "Kas sa võitled minuga kunagi veel?" küsis nooruk.

Heh. "Õpetamise mõttes ehk kindlasti... aga sa tead, et ma ei lase sul viisakusest võita," muigas Frederick pisut kulmu kergitades. Ta ei olnud üks neist.

"Selle pärast ma sinuga võidelda tahangi," sõnas Remy. Ta mõtles veidi ja tõmbus siis eemale, silitades sõrmedega Fredi põske ning näojooni. "Mis siis kui ma pean ükskord sõtta marssima?" küsis Remy veidi murelikult. Tal polnud ju lahingukogemust.

Aww. Kui armas temast. "Mis siis saab? Kuningas ei lähe kunagi eesleeris. Üldiselt püsib kuningas tagaväes ning ülejäänud teevad töö ära. Ja Valvkond on sul alati ümber." Kui kuningas läheb reaalselt võitlema, on Valvkond alati tema läheduses.

"Ma ei taha ega kavatse selline kuningas olla, kes oma vägede varju peidab," sõnas Remy täiesti kindlalt. "Minust saab väejuht," teatas ta siis. "Mitte ainult mingi paks kuningas," lisas noormees.

Jälle ta oma paksusega. "Sa oledkski väejuht, sinu korraldused on täitsaimad, aga kuningas ei lähe eesliinis." ISegi siis, kui Remy isa Targaryeneid vallutas, polnud ta eesliinis.

Remy kortsutas kulme. "Mina olen selline väejuht, nagu mina ise tahan," sõnas ta tähtsalt ja ajas oma nina püsti. "Ma olen väga hea ratsutaja, sa tead seda. Lihtsalt ma olen... tormakas," pomises Remy, viimane lausejupp jäi kuidagi eriti vaikseks. Jeah, ta oli rahutu ja tormakas. Mis teha. Ta tegeles sellega. Vist.

Frederick muigas pisut. "Sulle seisaks väga suur osa su armeest vastu, seega... vaevalt," muigas Fred. Kuninga koht ei olnud eesliinis, kus ta kergelt surra võis.

"Ei seisaks," oli Remy endiselt kangekaelne. Siis kõlas aga koputus uksele. Remy hüppas Fredi sülest maha ja astus mitu sammu eemale.
"Mu prints," sõnas üks teine vahtkonna liige. "Teme vanemad tahavad teiega rääkida," teatas mees, saates pilgu mõlemale ruumis viibijale.
Remy noogutas selle peale ning viis korraks pilgu taas Fredile. Tahaks kaissu ju. "Eks ma siis pean minema," pomises nooruk ja väljus toast.

Frederick noogutas pisut. Ta tõusis samuti püsti ning väljus kuti järel toast, aga ei läinud talle järgi, vaid jäi ukse taha teda tagasi ootama, nagu tavaliselt.

OT: Teema läbi.