Trick or treat

Oli keskpäev. Remy oli parasjagu Frederickust lahti saanud ja ta eest kuidagi ära jooksnud, jalutades nüüd mööda lossi koridore tähtsalt. Njaa, ta ei tohiks tegelikult sedasi oma ihukaitsjat tüssata ja tema eest ära joosta, aga tal oli igav päevad läbi seal lossis konutada ja meistriga maha istuda, et mingit jura õppida ta ka ei viitsinud. Pigem tüssab oma kaitsjat. Remy kandis sügavsinist pikka vammust, millele oli kuldsega tikitud Baratheonide kroonhirv, üle Remy parema õla rippus tumesinine keep, tema püksid olid musta värvi, nagu ka tema nahast saapad. Kui Remy lossist välja läks, kandis ta oma vööl ka mõõka, mille oli nimetanud Valgeks Hirvesarveks. Valgeks, sest mõõga tera oli samasugusest valgest metallist nagu Valge Vahtkonna rüüd. Aga lossi siseruumides Remy oma mõõka ei kandnud, seda enam kui tal oli tema ustav ihukaitsja kohe kuskil läheduses. Mitte hetkel muidugi. Sest Rem oli ta koridorides 'ära kaotanud'.

Frederick ohkas sügavalt, kui Remy taaskord minema jooksis ning liikus sõrmi mõõga käepidemele toetades sinnapoole, kuhu prints kadunud oli ja küsis vahepeal, kuhu Remy läinud oli, kes teda näinud oli. Lõpuks jõudiski valgesse riietatud mees sinna, kus Remy oli ning seisatas temast mõned meetrid eespool, pilk tähelepanelikult kutil. "Ja kui sinuga midagi juhtunud oleks?" küsis ta pisut kulmu kergitades, käed nüüd ristatud. Ta oli ääretult kaitsev, kui asi Remysse puutus ning ta ei tahtnud, et prints üksinda mööda lossi ringi jalutaks, sest kusagil ei olnud nii turvaline, et Fred teda üksinda sinna lasta tahaks. Rüütel ei pööranud tähelepanu inimestele, kes neist möödusid, vaid vaatas ainiti Remyt, temalt vastust oodates.

"Aga ei juhtunud ju," naeris Remy. Ta astus rüütli juurde. "Ole natuke vabam nüüd. Mis minuga siin ikka juhtuma peaks?" küsis kutt kavalalt muiates. Ta vaatas rüütlile silma. "Teeme parem midagi, et mul igav ei hakkaks siin. Lähme linna näiteks," sõnas prints otsustavalt ja pööras pilgu mööduvatele inimestele. Lossis oli millegi pärast pidevalt palju inimesi. Eriti nüüd, kus kuningas haige oli. Palju õpetlasi ja arste ja muid tähtsaid inimesi.

"Me ei lähe linna ja sa ei jookse enam minu eest ära. Seda enam, et siin on terve kari võõraid inimesi, ükskõik kes neist võib tahta sind tappa," ütles Fred natukene liiga karmilt, aga hammustas pisut huulde, kui poisile otsa vaatas. "Ma võin su vibulaskmist harjutama viia." Seda öeldes liikus rüütli pilk allapoole ning ta kortsutas kulmu, kui mõõka märkas. "Miks sul mõõk kaasas on?" Remy ei kandnud tavaliselt mõõka kaasas, seda enam, et ta ei osanud seda nagunii piisavalt hästi kasutada, et ennast reaalse ohu eest kaitsta.

Remy kortsutas kulme. Ja veelgi sügavamalt, kui rüütel ta mõõka mainis. Nooruk tõstis oma käe mõõga käepidemele. "Mina olen siin prints ja mina jagan käske. Mitte sina," teatas ta ülbelt. "Ma kannan oma mõõka siis kui tahan." Talle meeldis ta ilus mõõk ja talle meeldis seda kanda. Isegi kui sellel erilist otstarvet polnud. "Ma ei taha praegu vibulaskmist harjutada. Ma tahan linna minna," teatas prints konkreetselt ning astus tähtsalt mööda lossi koridori edasi.

Remy oli kõik need aastad täiesti võimatu olnud, ning Fredile tundus, et mida vanemaks ta sai, seda võimatumaks ta muutus. "Ja mina olen määratud sind kaitsma ning sa ei lähe linna, sest see on ohtlik." Frederick liikus Remyga kaasa, kui too edasi läks, pilk ette suunatud, sõrmed mõõga käepidemel. Ega nagunii valvurid ei tohtinud printsi välja lasta, sest kuningas oli vastavad korraldused andnud, aga paistis, et Remy oli need unustanud.

Remy pööritas silmi. "Enne kukun ma siin mõnest lõputust trepist alla end surnuks, kui saan linnas surma. Eriti kui mul sina ka kaasas oled," lausus Remy. Ta seisatas ning ohkas. "Mul kõrini siin vahtimisest. Kõik koridorid on mul peas. Iga viimane kui aste siin lossis on mulle pähe kulunud. Kopitan ära siin," seletas prints. Ta vaatas rüütlile otsa. Ilmselgelt polnud neil muud võimalust, kui tõesti minna kuskile mõõgavõitlust või vibulaskmist harjutama.

Kukub trepist alla... indeed. "Ma tean, et sul on siin igav, aga ma ei saa sind linna lasta," ütles Frederick kindlalt, kui samuti seisatas, kui Remy seda tegi. Temasugusel noorel püsimatul inimesel otseloomulikult on ühes lossis igav, aga Fred ei saanud käske eirata. Kui need on kõrgemalt tulnud, kui Remy koht on. Mõõgavõitlus, vibulaskmine, mis iganes, aga Punase Kantsi müüride vahel.

Remy ohkas lootusetult ja vaatas Fredist mööda. "Ja kui ma ikkagi lähen välja? Sa ei saa mind peatada," oli kutt kindel. Ta raputaks rüütli enda sabast maha ja jookseks talli, aga hobuse saduldamine võtaks aega. Mitte, et Remy pikalt selle asja peale mõtleks. Ta pistis järsku jooksu ja tormas mööda koridori edasi, möödudes inimestest, kes talle vastu jalutasid. Peaks juba mehe tegusid tegema, mitte poisikeste mänge mängima, aga ometi oli nii vahva rüütlit tüssata. Remy tõttas kiirelt treppidest alla, tema plussiks oli see, et erinevalt Fredist polnud printsil rasket turvist, mis teda aeglustaks. Ta jõudiski üsna pea talli, kus käskis oma hobuse saduldada, ta armastas ratsutamist. Tallipoisid küll tõrkusid ja raiskasid mõttetult aega, aga viimaks asusid nad printsi lumivalget täkku saduldama. Remy ise seisis hobuse latri juurde, käsi mõõga käepidemel ja lootis, et hobune seatakse valmis enne kui rüütel sinna jõuab.

Aaaah! Frederick vandus valjuhäälselt, teenides mõned kõõrdpilgud, aga järgnes siis Remyle. Ta jõudis talli täpselt selleks ajaks, kui hobune saduldatud sai ning enne, kui Remy sinna ronida suutis, võttis raudnaastudega kaetud kinnastatud käega kuti käsivarrest kinni ja tõmbas ta sealt eemale. "Kas sa tõsiselt ei suuda enam kedagi kuulata?" küsis ta tõsiselt, hääl tasane, mis siis, et neid jälgiti. Samas suurem osa lossi juba teadis, et Remy on selline võimatu, kes ainult jooksekski enda kaitsja eest ära. Äkki peaks kaitsja välja vahetama.

Just hetk, mil Remy saduldatud hobune välja juhatati ja kutt hobuse poole pöördus, et talle selga roniga, haaras Frederick kuti käest ja tõmbas ta eemale. "Ma ei pea sind kuulama," urises Remy püüdes enda kätt lahti väänata, aga tegi nii vaid endale haiget. "Ma olen su prints!" käskis Remy. "Sa pead mulle alluma. Sa pead. Ja kui ma ütlen, et sa pead mu lahti laskma ja mul linna minna lubama, siis sa pead," kamandas kutt vihasemalt.

Frederick turtsatas rõõmutult. "Sa teed ainult iseendale haiget," ütles mees poisist lahti laskmata ja vaatas tallipoiste poole. "Viige hobune tagasi, auväärt prints ei lähe täna kusagile," ütles ta neile, kes printsi ja teda kahtlevalt vaatasid, aga hobuse tagasi viisid ning teda sadulast päästma asusid. "Lähme nüüd lossi tagasi ja sa ei tee mingeid lollusi. Sa tead küll, et su isa ei luba sul kusagile minna," sõnas Frederick Remyt endaga kaasa juhatades.

"Ei!" käratas Remy. "Hobune jääb!" karjus ta vihaselt. Tallipoisid kahtlesid hetkeks, aga kui Fred printsi tallist välja vedas, jätkasid nad hobuse sadula ära võtmist. "Sul ei ole õigust!" käratas Remy kannad vastu maad surudes, et rüütlil teda raskem välja oleks viia. Õigupoolest selleks, et rüütel teda üldse endaga kaasa vedada ei jaksaks, aga Fred oli ilmselgelt väga tugev. Viimaks loobus prints vastu puiklemast ja järgnes rüütlile, jalgu vastu maad trampides. Tal oli täiesti ükskõik, kuidas ühele printsile tegelikult õige oleks käituda. "Ma tahan siis vähemalt võidelda," pomises Rem viimaks. Kui välja ei saa, las nad siis vähemalt harjutavad või midagi.

Frederick oleks naerda tahtnud ja samas ta oleks tahtnud kutti lüüa ning ka ta kusagile kinni panna. "Sinul ei ole ka õigusi nii palju, kui sa arvad." Ning Frederick kaitsjana tegi kõike, mis käis kaitsmise alla, ehk kutt ei läinud linna. Kuulnud poisi pominat, Fred ohkas. "Olgu, lähme võitlusplatsile," ütles ta lõpuks. Vähemalt ta teeb siis midagi asjalikku ja õpib, mitte ei lähe ennast tapmiseks näitusele panema.

Remy järgnes nüüd juba täitsa rahulikult Fredile. "Lase mind lahti nüüd," pomises prints. Rüütel hoidis ju endiselt ta käest. Nad olid peagi taas lossis ja suundusid võitlusplatsi poole. Ta oli prints. Ta oli üks väga ninakas ja ülbe prints, kellel oli väga kuramuse igav. Ta vihkas seda, et ta troonipärija oli. See oleks pidanud talle andma mingid lisaõigused ja rohkem võimu, aga selle asemel hoiti teda sunniviisiliselt lossis kinni ega lastud tal midagi teha, kus ta viga võiks saada. Ainult võitlusplatsil võis ta võidelda. Ja juba see oli mõnele siin närvidele käiv, et ta oma mõõka endaga kaasas kandis.

Käsivarrest, kui täpsem olla. Frederick vabastas kuti käe enda haardest, aga jälgis teda ja ümbrust üheaegselt, nagu ta harjunud oli. Ta ei saanud lasta kutil taaskord minema joosta. Või noh, kui ta selle endale pähe võtab, siis ega Fred isegi kerge turvisega, mida igapäevaselt kandma pidi, eriti kiire ei olnud. Aga peagi jõudsidki nad võitlusplatsile. "Oma mõõgaga ei võitle," ütles Frederick pilku kuti vööl olevale mõõgale suunates. Tapab ära ka veel kellegi.

Remy viis oma protestist vihased silmad Fredile. "Mis mõttes ei võitle sellega?" küsis ta. "Millega siis?!" Remy hakkas jälle ärrituma. "Puumõõkadega nagu mõni laps?" küsis ta ning viis pilgu teistele harjutajatele, kelle seas ka ta vend oli. Too harjutas puumõõgaga. Remy't ajas juba see närvi, kuidas ta venda võitluses kiideti. Kõik olid kindlat, et temast tuleb kunagi üks tugev rüütel. Remy tahtis ise rüütel olla. Päris mõõgaga, mitte mingi puust kaikaga.

"Harjutusmõõgaga, nagu tavaliselt," ütles Frederick, üritudes hoidida silmi pööritamast. Harjutusmõõgad olid sama rasked, kui õiged mõõgad, noh, olenevalt suurusest, aga nüride servadega. Ja juba astuski treener lähemale, temaga prints harjutaski. Fred astus eemale, sõrmed mõõgapeal, kui ta pilk endiselt tähelepanelikult Remyt jälgis. Ta ei tahtnud kellelegi jalgu jääda, aga samas pidi ta printsi valvama. Poisi venna läheduses seisis üks teine Valvkonnakaaslane.

Remy avas oma mõõgavöö ja ulatas selle vastumeelselt rüütlile. Aah, õige jah, harjutusmõõgad olid ka, mis olid oma nüride servadega sama head kui puumõõgad. Remy võttis ka oma keebi lahti ja ulatas selle Fredile. "Säh, tee end kasulikuks," nähvas ta ning läks võttis omale harjutusmõõga. Treener seletas, et prints peaks siiski turvist vast ka kandma, aga prints nähvas, et need turvised on koledad ja ta on liiga osav, et neid kanda. Mõõgavõitlus võis alata.

Frederick ohkas tasa, kui printsi tujutsemist jälgis, ning asetas tema keebi enda kõrvale pingile. Tal pidid siiski käed vabad olema, et enda mõõka tõmmata, kui vaja. Ta sõrmed olidki taas harjumuspäraselt leidnud tee mõõgapidemele, kui ta jälgis, kuidas noormees ilma turviseta võitlema hakkas. Oeh. Turvist peaks kandma... sest ilma võib viga saada. Ning ega treener Remyle ei halastanud. Fred ka ei halastaks, aga noh, kui ta võitlema hakkaks, oleks Remy paar nädalakest vigastatuna voodis kah.

Remy oli oma vanuse kohta tegelikult väga osav, aga tema võimetest ja oskustest ei tohtinud suurt rääkida. Kuningas ja kuninganna kartsid, et siis ta võtabki selle endale pähe ja loobub troonist. Praegustel segastel aegadel oli see aga viimane asi, mida neil vaja oli. Treener ja Remy võitlesid tükk aega, selle käigus sai Remy mitu korda nüri mõõgaga hoope vastu oma õlgu ja isegi külgi. Aga noor prints sai ka ise päris mitme eduka rünnakuga hakkama. Võitlus jätkus, kuni Remy vennal tunduvalt paremini läks ja talle kaasa hakati elama, ning tänu sellele kroonprintsi tähelepanu hajus ja ta muutus vihasemaks. "Aitab!" kamandas ta. "Ma tahan päris mõõgaga võidelda," teatas Remy ja viis pilgu Fredile. "Ja sinuga," osuta ta tömbi mõõgaga rüütlile. Treener kohkus sellest koledasti ära ja seletas, et nii ikka ei saa ja ei tohi. "Ole vait!" käratas Remy talle. "Ma tahan oma mõõgaga võidelda ja Ser Frederickuga!" nõudis prints.

Frederick oli ka vahepeal hoopis poisi venda jälgima jäänud, aga kui Remy kisama pistis, arvas ta, et peaks silmad tagasi talle suunama. Kuti tahtmiste peale kortsutas ta tungivalt kulmu. Temaga võidelda ei olnud üldse hea idee, eriti veel päris mõõkadega. Pealegi on Fredi mõõk valüüria terasest... mis tähendas, et Remy saab täiega viga juba pisema torke pealegi. "Ma ei võitle sinuga," ütles Fred pead raputades. Kohe kindlasti ei hakka ta kroonprintsiga võitlema.

Khmm, Remy enda mõõk oli ka valüüria terasest. Nimepäevakink isalt. Täiesti mõttetu kink Remy sugusele tegelikult, aga just selle ta saanud oli ja nüüd tahtis ta just sellega võidelda. Rem viskas oma treeningmõõga maha ja astus rüütli juurde. Kutt tõmbas enda mõõga tupest ning tõstis selle tera Fredericku lõua alla. "Sa võitled minuga, kui ma seda käsin!" nõudis kroonprints ähvardavalt. Treener ei osanud midagi öelda ega teha. Ilmselt lootis ta, et kuninganna nüüd sinna tuleks või midagi.

Frederick ohkas tasa ning astus sammukese tahapoole. Õigus, samuti valüüria terasest mõõk. "Ma soovitaks siis auväärt printsil turvise selga panna," ütles rüütel jäise rahulikkusega, pilk kindlalt kutile kinnitunud. "Muidugi, kui te leiate, et selle soovituse järgimine teile ikka sobib." Kuradima kahju, et ta printsi solvata ei saanud, aga temasse jäiselt suhtumine käis kah.

"Tooge mulle minu turvis," nõudis prints ühelt teenrilt, kes seal teisi varem assisteerinud oli. Too jooksis minema ja Remy langetas oma mõõga. Ta oli väga rahul, et saab õige rüütli kombel võidelda. Kui ta turvis toodi, aitas teener selle talle selga. Tumesinine turvis, rinnal ilutses must Baratheonide kroonhirv. Väga kallis ja peen töö. Remy oli seda varem ainult korra kandnud ja mitte rohkem. Ja siis ka ainult näitamiseks, mitte võitluseks. Väga korralik ja tugev, kindel see. Iseasi, kas see selle kandjat ikka kaitsta suudab, arvestades milline tuisupea Remy oli. Kiivrit ta loomulikult pähe ei pannud. Las see olla. Nüüd haaras Remy taas oma mõõga ja jälgis Fredi, tema ihukaitsjat.