Kena kena

"Oh ei, muidugi mitte, ma igapäevaselt lasen endal pead maha lüüa," ütles Frederick sarkastiliselt tüdruku poole vaadates. Indeed. Amfissa küsimusi kuuldes kehitas ta õlgu. "Kui sa sisse saad," arvas ta. Tema aitama ei hakka, aga tüdruk on nagunii ise ka osav sissepääsude leidja.

"Sa ei aitagi mind sisse? Pärast kõike seda, mida ma sinu heaks teinud olen?" ahastas Amfissa ja vaatas suurte silmadega Ser Frederick Tyrelli poole, huuled pruntis ning kulmud kergitatud. "Sa oled tõeline sõber," nähvas ta järsku, kuid manas näole kerge muige. See oli veel üks väljakutse, olgugi, et see ei pakkunud erilisi pingeid enam. Amfissa oli professionaal. Ta sai edasi liikuda ilma, et teda keegi märkaks ja ta armastas mööda katuseid või seinu edasi turnida.

"Sa saad ise ka sisse," muigas Frederick kätt tõstes ning mänglevalt tüdruku juukseid sasides. Amfissa oli tore sõber tegelikult, ning usaldusväärne, mis siis, et Fred talle väga midagi ei öelnud. See, kas tal on tundeid Remy kohta või ei, selle võib-olla on tüdruk ise välja oletanud, aga Fred seda ütlema küll ei hakka.

Jah, sai küll, kuid ta oleks soovinud kordki elus lossi sisse jalutada lihtsalt, ilma, et ta peaks ennast varjama või midagi muud tegema. Ah, savi. Ta saab sellega hakkama!
See, kas Fredil Remy vastu tunded olid, ei olnud Amfissa veel oma oletustes kindel. Ta pidi neid mõlemaid koos nägema selleks, et vastuseid saada. Ja isegi kui see nii oli, siis mis neist mõlemast saaks, kui keegi veel teada saab? Remy jääks vist troonist ilma, Fred aga hukataks?

Nad olid jõudnud turuplatsi äärele, kui Frederick peatus. "Kas sa lähed nüüd koju?" küsis mees Amfissa poole pöördudes, sõrmed mõõgapeale toetumas. Tema pidi Punasesse Kantsi naasma, lähiajal.

Ka Amfissa peatus ning ta vaatas Fredericki poole. "Ma peaksin veel liha ostma. Muus osas mul siin asja ei ole." Natuke kummaline oli tavainimeste igapäevaseid asju teha. Käia poodlemas jne. Aga olgem ausad, vähemalt iga teine inimene, kes neist möödus, oli kas kunagi varastanud midagi või kellegi isegi ära tapnud. Nii aus oligi nende keskkond. Auväärne.

Jah, ka Fred oli tapnud... rohkem inimesi, kui ta kokku lugeda suutis, kahjuks. Noh, ta lihtsalt ei pidanud arvet, tegelikult, sest ta ei tahtnud teada, kui palju inimesi olid oma elu kaotanud just selle sama mõõga läbi, mis tal praegugi vööl rippus. Sellega oli ta tapnud esimese inimese, Targaryenide poja, kelle tapmise eest ta rüütliks sai.. ning ülejäänuid ta mäletada ei soovinud. See Targaryengi kummitas teda. "Kas soovid seniks mu seltskonda? Mul vist väga kiire ei ole, aga varsti pean ma tagasi jõudma."

Amfissa naeratas:"See oleks sinust väga lahke," vastas ta ausalt. Tal nagunii ei olnud midagi paremat teha ja tal oli liigagi palju aega. Kodus oli ta kõik juba ammu korda teinud, kõik toad läbi kamminud ja nõud puhtaks küürinud. Ainuke asi, mida ta tegema pidi, oligi nüüd koogi valmistamine, liha ja kartuli praadimine ja isa kojuootamine. Kuigi kindlasti tuleb too tagasi alles siis, kui Amfissa magab.

Frederick muigas õrnalt ning astus siis sinnapoole, kus ta teadis, et leidub head liha. "Kuidas sul muidu tööga lood on? Aega ikka jagub?" Küsib, sest liikvel olid jutud uuest neiust, keda Remyle abikaasaks sooviti saada. Fred ei saanud seda lubada.

Neidis järgnes sõnatult Fredile. "Jagub," vastas Amfissa tõsinedes juba mitmevõrra. Ta teadis, kuhu ta oma jutuga sihib. Temani ei olnud aga jõudnud kuulujutud sellest, et printsile saadetakse uus abikaasa siia. Üleüldse üritas Amfissa ennast poliitikast eemal hoida. Vahel lihtsalt lasi ta ennast kurssi viia igasuguste kuulujuttudega, kuid ei uskunud neid.

See naise asi ei olnud kindel veel. Seega Fred ei tahtnud kindlalt teda kusagile saata. "Võib-olla lähiajal võiksid sa ühe väiksema reisi jälle ette võtta... asi ei ole kindel veel muidugi," sõnas Frederick mõtlikult lettidel asuvaid lihatükke silmitsedes. Rahvamassis oli sellistest asjadest hea rääkida, kõrvalised isikud ei kuulnud nii väga.

Amfissa hingas sügavalt sisse ja ta vaatas korraks Fredile otsa enne kui ta lihakäntsakaid uurima hakkas. Ta osutas sõrmega ühe poole ning müüja võttis selle välja ning hakkas ühe materjali sisse pistma. "Kuhu täpsemalt?" küsis ta vaikselt, otsides samal ajal oma rahakukru välja.

"Silverhill on hetkel tema asukoht," ütles Frederick pilku ümbritsevale rahvale saates. "Aga miski ei ole kindel, seega ma kas otsin su üles või saadan kirja, kui ma selles kindel olen," lisas ta hetke pärast kergelt huulde hammustades. Yeah. Ja kui ta saab teada, et asi on kindel, too tüdruk sureb.

Neidis sai liha kätte ja ta pistis selle õunte juurde, kotti, ning pööras ennast näoga Fredi poole:"Parem oleks, kui sa otsiksid mu üles." See oleks palju ohutum, kui saata kirju laiali. Need sattusid alati valedesse kätesse ning nii leviski informatsioon laiali. "Silverhill," ta ohkas vaikselt. "See on kaugel." Kuid pole hullu, ta oli kaugemalegi sõitnud.

"Ma arvangi, et pigem otsin üles," ütles Frederick pisut noogutades. Kirjad olid ohtlikud infokandjad. "Mitte eriti." Amfissa oli tema jaoks veelgi kaugemal käinud, kui Silverhill. Kaelast põhjas. Vot see oli kaugel. Frederick saatis jaheda pilgu müüjale, kes neid silmitses ning astus leti juurest eemale.

Ta noogutas aeglaselt ja astus kõrvale, et lasta juurde teised kliendid. Huvitav, kas Fred teeks kunagi tema jaoks midagi niisama hullu nagu Amfissa tema jaoks tegi? Muidugi sai ta selle eest head palka. Mõrtsukas olemine nõudis ikkagi julgust ja oskusi ja ta oli kvalifitseerunud selles. Kuid ikkagi? "Olgu peale," sõnas ta siis ja tõstis koti õlale. "Soovid sa kusagile minna enne, kui oma tööpostile tagasi pöördud?"

Oleneb, mida Amfissa tahab... pealegi, kui Fredil võimalik oleks, tapaks ta need naised ise, ilma kõhklemata. Aga ta ei saanud iga kord, kui uuest naisest juttu oli, linnast lahkuda, see tekitaks ilmselgelt kahtlusi. "Ei, mul on kõik vajalik tehtud," vastas Frederick pead raputades. Jep.

Selles ta isegi ei kahelnud, et Fred tapaks need tüdrukud ise ära. Huvitav, kas Remy nii omale kunagi abikaasa ka leiab, kui kõik, kes talle määratakse, külmavereliselt tapetakse? Amfissa muigas. Keegi ei tuleks talle naiseks. Ning kui just tema vennad troonile ei pääse ja nemad järeltulijaid ilmale ei too. "Mis sa arvad, kaua see veel kestab?" küsis ta, mõeldes seejuures aga kõiki neid mõrvu.

Vaevalt tõesti, et ta leiab, kui just Frederick surma ei saa. "Nii kaua, kuni ma elan.." vastas ta natukene õlgu kehitades. Sest peale surma ei ole tal enam sõnaõigust, aga kui ta sureb loomulikku surma, kõrges eas, siis on Remy ka juba üsna vana.

Amfissa muigas. See ainult tõestas tema teooriat ning tema mõtted peegeldusid tema säravast pilgust, kui ta Fredericku uurivalt vaatas. "Ära nüüd looda, et ma hakkan seitsmekümnesena samamoodi ringi ratsutama ja mööda maju ringi ronima," hoiatas ta, toon muigav.

Frederick pööras oma pilgu ära, kui Amfissa talle säravate silmadega otsa vaatas. Isegi, kui tüdruk teab, ta oli kindel, et ta ei räägi kellelegi. Miks peaks? "Aga miks mitte?" muigas ta lõbustatult. "Mina pean eluaeg lahingutes osalema, saad sa ronimisega ka hakkama." Hoiab vormis.

Ahha!!! Amfissa turtsatas lõbusalt ja kihitas plikalikult naerda. Kuid siis ta muutus taas tõsiseks, kui Fred talle küsimuse esitas. "Sa oled tööl, mina mitte. Ma olen, võtame seda siis nii, poolenisti orb. Minu ainsaks ülesandeks on tegelikult toidu valmistamine, isa eest hoolt kandmine kui ta liiga vanaks saab, et tööl käia ja lapsi ilmale tuua." Ta ei peaks mööda seinu ahvi kombel turnima ja inimesi tapma. Kuid see oli jällegi tema enda lõbuks. Nagu hobi.

Frederick turtsatas. "Aga keegi ei keela sul oma ee... khm. Hobiga? tegeleda," muigas Frederick. Prsh. Nojah. Mida tema ka perest teadis, tal polnud ju peret. Kuigi armunud oli, ja see oli vandevastane.

"Muidugi mitte. Keegi ei tea sellest." Peale Fredi ja isa antud juhul. Viimane oligi teda õpetanud. Ja kas see elu ei käinudki reegliterikkumistega kaasa? Ilma reegliteta oleks kõik igav ja kui inimesed käiksidki mööda seda libedat rada pidevalt, siis ei oleks nende elus ühtegi erinevust. Kõik oleks nii monotoonne ja igav.

Frederick oli reegleid rikkunud, ta rikkus Remy vastu tundeid omades tervet eetikakoodi, ning muidki vandeid oli ta murdnud, aga ta ei saanud seda alati teha. Eriti mitte praegu, kui kuningas, kellele ta truudust oli vandunud, suremas oli. Ei. Ta ei tahtnud viimastel päevadel pettumust valmistada. "Mõned ikka teavad..." Ehk siis tema ja tüdruku isa. "Aga sa võid kindel olla, et ma ei räägi." Kui selleks möödapääsmatut vajadust pole, näiteks kui tüdruk Remyt tappa tahaks.