Kena kena

Frederick oli turule saadetud rääkima ühe mehega, kelle juures ta nüüdseks ära oli käinud ning suundus tagasi Punase Kantsi poole, kui märkas tuttavat tütarlast. Ta kortsutas õrnalt kulmu, Fred polnud Amfissat juba ammu näinud. "Veider sind siin näha," ütles valgesse riietunud rüütel tüdruku kõrval peatudes. Viis minutit jutuajamist ei tapa kedagi, nagunii teda väga lähiajal tagasi ei oodatud ja Remy oli samuti turvaliselt teiste Valvkonna liikmete hoole all. Fredi pilk oli tüdruku näole suunatud, aga peagi eksles see puuviljadele. Müüja vaatas teda natukene kahtlevalt, aga mis seal ikka.

Välimuselt ei erinenud Amfissa sugugi teistest linnakodanikest. Tavalised tumepruunid, peaaegu mustad hilbud, mille all oli seelik ja tavaline pluus ning nende peale oli tõmmatud pikk, peaaegu maani ulatuv must keep. Selle kapuuts rippus lõdvalt õlgadel.
Ta arutas parajasti müüjaga sellest, kui palju maksaksid umbes kümme punakat õuna, kui ta kuulis tuttavat häält enda juurest. Koheselt suunas ta pilgu mehele ning muigas:"Veel veidram on mul sind siin kohata," vastas ta rahulikult ja maksis mitme kuldmündiga müüjale. Senikaua kuni ta raha tagasi andma hakkas, pööras neidis ennast täiesti Fredericki poole. "Äriajamised?" pakkus ta. Vaevalt, et too niisama linna ära eksis.

Frederick muigas hästi natukene ning noogutas. Tema pilk liikus nüüd ümbritseval rahvamassil, sest paranoiline, nagu ta oli, otsis ta kogu aeg ohtu, mis siis, et praegu oli ta üksi ja ei pidanud kedagi kaitsma. "Jah.." Fred silmitses müüjat, kes Amfissale raha tagasi maksis ja pööras pilgu tagasi naisele endale. "Ja sina?" Noh, toitu ostmas, ilmselgelt, aga ta ei näinud tüdrukut just eriti tihti linnas.

Amfissa pani õunad kotti ning vaatas taas Frederickile otsa. Ta muigas, kui märkas, kuidas too rahvamassi vaatas. Ainus, keda ta vist karta võis, tol hetkel, oligi Amfissa. Väike mõrd, kes kandis nuge enda seelikuvoltide vahel. Aga keegi seda ei kahtlustanud. Keegi isegi ei arvanud, et temasugune võiks väga hästi võitluskunsti osata.
Kuid sellegi poolest ei olnud Amfissa nii ohtlik. Tüdruk teadis, keda tuli tappa ja keda mitte ning Frederick oli isegi väga hea seltsiline, et tal kohe kõri läbi lõigata. "Ma kavatsen oma isale rikkaliku õhtusöögi teha," teatas ta vaikselt ning astus müüja juurest eemale. Ta juba vaatas neid mõlemaid väga veidralt. "Ta on pidevalt masenduses. Kui ma ei teaks, siis pakuksin, et töö koormab ta üle..." Amfissa tõi kuuldavale vaikse ja nukra ohke. Ta oli tõesti Grigoriuse pärast mures.

Frederick ei kartnud sellist pisikest tüdrukut, nagu Amfissa. Ta oli siiski Valvkonnas ning see, kes Valvkonna rüütlit ründama hakkab, peab ikka väga idioot olema. Lisaks kandsid nad igapäevaselt kerget turvist oma pealmiste riiete all. "Miks ta masenduses on?" küsis Fred pilku Amfissale suunates, kui nad edasi liikusid. Ta kas ei teadnud põhjust või ei mäletanud, mõlemad on võimalikud, sest suurema osa ajast oli mehe tähelepanu Remyle suunatud.

Tütarlaps kehitas õlgu. Kui ta teaks, siis ta üritaks seda kuidagi muuta, isa tuju parandada, kuid Grigorius ei öelnud talle midagi. Viimasel ajal ta isegi ei rääkinud eriti temaga. Amfissale tundus, et töö oligi tema jaoks põhiliseks muutunud.
Või elukoha muutmisega oli lein siiski sügavamaks muutunud. Tema isa igatses endiselt neidise kadunud ema ju. "Räägi mulle parem, kuidas sul läinud on? Millega sa vahepeal tegelenud oled ja kas midagi uut on juhtunud?" uuris ta.

Mjah. "Mul on kõik nii, nagu tavaliselt, ei midagi märkimisväärset..." Remy on järjest kangekaelsem ning Fred peab teda ikka päevas korra otsima, sest kutt jookseb lihtsalt minema. Täiesti võimatu laps. Aga armas.. "Kas sa lähed nüüd koju tagasi?" Eks Frederick pidi ka varsti minema hakkama, aga natukene tal ikka aega oli.

"Ja kuidas printsiga lood on?" tundis Amfissa endiselt huvi. Ta kujutas ette, et prints võib olla samuti kergelt masendunud. Ainult nelja seina vahel istuda ja mitte kusagile minna ka ei tohi. Kuid vähemalt oli ta rikas ning prints võis lubada omale kõike. Kui soovis, võis ta korraldada balli, kuid isegi see oli tema jaoks ohtlik. Vajaduse korral võis ta omale narrid kokku kutsuda või raamatukogus päevade kaupa istuda ja huvitavaid teoseid lugeda.
Raamatuid Amfissa hindaski väga kõrgelt. Ei olnud just väga palju neid, kellel oli piisavalt hea haridus ja lugemis- ning kirjutamisoskus.

Frederick ohkas Remyle mõeldes tasa. "Täiesti võimatu..." muigas ta virilalt. "Talle väga meeldib eest ära joosta, ehk siis umbes päevas korra vähemalt ma pean teda otsima, sest ta on jälle mingi mõtte pähe võtnud," selgitas ta tasa, pilk jälle ümbrust uurimas. "Ja ta tahab linna tulla, aga nüüd, kui kuningas haige on, ei tohi keegi teda välja lasta ning see paneb teda veel rohkem mässama." Noor, nagu ta oli.

Amfissa huultele ilmus kerge muie ja ta vangutas endamisi pead. Kõik noored olid mingis mõttes võimatud. Eriti veel siis, kui nende kätes oli raha ja võim ja nad võisid sellega teha mida hing ihaldas. "Võib-olla peaksid sa omale mõne abilise muretsema, kes aitaks tal seinte vahel püsida. Lapsehoidjad näiteks. Las õpetavad teda malet mängima või joonistama, laulma või mida iganes tegema, et sinu närvid ka vahel puhata saaksid." pakkus ta välja, üritades nii nalja teha. Samas, arvatavasti ei püsiks Remy isegi siis lossis kuigi kaua.

"Ta juba oskab seda kõike," vastas Frederick muiates. "Kui ta ka mõne uue asja saab, siis ta huvitub sellest täpselt viis minutit ja jookseb juba järgmise asja juurde." Aga ikkagi arvas Frederick, et ta polnud armsamat inimest veel kunagi näinud, mis siis, et Remy kindlameelselt iga päev tema närvidel tallus. Meelega.

Nojah, mida muud siis oodata kuninga võsukeselt? Ta muigas kergelt, kui printsi ette kujutas, kuidas too ühest nurgast teise jookseb nagu mingisugune labradori kutsikas, kes üritab mingisugust huvitavat tegevust omale leida. "Aga miks sa siis teda kusagile välja ei vii? Mitte just linna, aga ma ei tea... Näiteks maale? Kindlasti on kuningaperel mingisugune villa või muu mõis olemas, mis asub kusagil looduses. Ma võin kaasa tulla ja ihukaitsja rolli mängida," tasandas ta häält. Frederick teadis ju, kui hea Amfissa enda tööd tehes on ja et ta ei vea kunagi alt. Ent iseenesest see plaan hea ei olnud. Mitte keegi neist ei teadnud ju, kes ühel ilusal hetkel siiski printsi tappa tahavad. Mingisuguse suure armee vastu Amfissa üksinda ei saaks.

Frederick hammustas kergelt huulde, kui mõeldes sõrmed ümber mõõga käepideme põimis. Mõte oli iseenesest hea. "Jaah, aga ta tüdineks seal ka ära, ning kui ta kusagile metsa eksiks, siis ma ei leiaks teda vist kunagi üles." Ja ükskõik, kui palju halba ta ka praegu Remy kohta öelda võis, et ta on püsimatu, ei tahtnud ta, et ta poisist päris ilma jääks. Aastatega tekib kiindumus... mis Fredericki puhul on juba liiga suur.

Ikka ja jälle leidus mõni probleem. Amfissa muigas. See oli nagu mingisugune äraarvamismäng. Ainult põhines päriselule. "Sa võid väga vabalt mõned rüütlid ümber hoone paigutada ja neile käsu anda, et nad ei laseks printsi mitte kusagilt välja. Samas... Kui sa ta isegi ära viiksid, peaksid sa talle natuke vabadust andma. Võib-olla jalutaksite te koos kusagil... pargis, kui tal on see koht? Või lihtsalt aias?" pakkus ta välja. Ta juba kujutas silme ees pilti, kuidas Frederick mingisuguses suures lilleaias ringi jalutab, väike ja kiuslik prints tema kõrval.
"Või siis... Selleks, et ta pisut maha rahuneks, me võiksime ta tüdrukuks ümber maskeerida, mingisuguse vana keebi selga tõmmata ja temaga linnas ringi jalutada... Või siis, tead küll, paneme talle mõne teenijanna riided selga. See alandaks teda, aga samal ajal rahuldaks tema uudishimu."

"Keegi ei tohigi teda välja lasta lossist," ütles Frederick. Ja Remy ei olnud lihtsalt jalutaja tüüpi, ennem hakkab ta mööda puid ronima ja niisama ringi jooksma. Jooksmine poisile meeldis, jaah. "Tüdrukuks maskeerida?" Frederick naeris vaikselt ja raputas pead. "Mina ei saaks ikkagi välja. Enne põgeneb ta ise välja, aga siis ta oleks kaitseta." Fred pidi kandma valget, ning ainult valget.

Ah, õigus! Fred oli ju valge valvkonna liige! Valge oli püha värv nagu kõik nende vanded. Amfissa eelistas elada neutraalselt, iseenda reeglite järgi, kuid praegustel aegadel oli see võimatu. Oli vaja ikkagi kellegi poolel olla, kuid isegi siis ei saanud kindel olla enda ohutuses. Igaüks võis noa selga lüüa. Poliitiline jama ühesõnaga.
"Aga mina saaksin," ütles Amfissa mõne hetke pärast ja ta peatus, et vaadata lihakäntsakaid, mida üks eideke müüs. Kui need tema silmis sobivaks ei osutunud, astus neidis edasi ja ta vaatas Frederickule taas otsa:"Minu kõrval ta ei oleks kaitseta, sa tead seda väga hästi... Kuid ta ei kuulaks minu sõna isegi siis, kui teda vist kalju ääres kasvava puu oksa külge riputada ja teda niiviisi ähvardada." Sellise pildi ta oligi prints Remyst saanud. Väga virila, vinguja poisipätaka, kes ei astu kunagi tagasi. Kunagi saaks temast vist hea valitseja. Ta vähemalt teadis, mida ta saavutada soovis.

Aga Remy ei tahtnud valitseda... ja Fred ei tahtnud, et ta naise võtaks, nagu valitsejatest oodatakse. "Ta ei kuula vist kedagi peale oma isa." Omavahel olles suutis Fred kuti vaikima panna, aga kui nad on keset avalikkust, ei saanud ta midagi teha. Ning Remy oli ikkagi ääretult kangekaelne, ja Amfissa oli printsile võõras, see, et Fred teda usaldas, ei tähendanud, et poiss seda teeks.

"Veel üks olukord, kus tundub, et väljapääsu ei ole," ohkas Amfissa vaikselt ning muigas. Tal oli Fredist kohutavalt kahju. Pidi kannatama väikest pubekat, kelle käske ta täitma pidi. Tore oli tavainimene olla. Ei mingeid erilisi vastutusi ega midagi. Lihtsalt töö, päeval käis korraks turul läbi ning kokkamine ja muud kodused ülesanded, mis ei nõudnud erilisi pingutusi. "Ole nüüd. Sa oled tugev ja enesekindel mees. Sa võid ta ju väga vabalt endale kuuletuma panna," lohutas Amfissa noormeest.

Jaah... väljapääs on selline kaugel ja kaheldav. Frederick muigas kergelt tüdruku sõnade peale. "Ma ei saa suurt midagi teha, kui me oleme keset linna, kus on liiga palju rahvast. Muidu ma saan temaga hakkama, aga avalikkuses just meeldib tal igasuguseid rumalusi teha." Sadly. Ja siis ta ei saanud kui midagi teha peale kas käskude täitmise või vaikse vastuvaidlemise.

"Issand jumal!" ahhetas ta silmi pööritades. "Sa räägid nii, nagu sa ei saaks ühest väikesest jõmpsikast jagu! Too ta linna, ausalt, vahetame ta riided ära ja las ta jookseb ringi. Sa võid temaga jalutada ning mina jälgin teid kõrvalt, et keegi midagi ära ei rikuks." Muidugi kõlas plaan toredalt. Teine asi oli selle idee teostamine. Arvatavasti kaoks Remy minema niipea, kui Fred korrakski kusagile kõrvale vaatab. Võib-olla peaks talle mingisuguse tembu mängima? Meelega poissi hirmutama, et ta teaks, mis talle endale parem on?

"Ma ei tohi ju talle midagi teha, sa tead seda väga hästi," ütles Frederick natukene karmimalt, kui kavatsetud. Ja ega ta ei tahakski, Remy oli siiski ju selline armas väikseke. "Ja mul on kuninga käsk teda mitte välja lasta... ma ei saa tema sõnu eirata, eriti mitte nüüd." Eriti mitte nüüd, kui kuningas suremas on.Tal pole vaja Remyga mehele probleeme juurde tekitada.

Amfissa ohkas vaikselt. "Sa oled nii igavaks muutunud. Mis see üks reegli rikkumine teha võib?" Eriti veel siis, kui mitte keegi ei saa sellest teada? Veel vähem kuningas. Amfissa jaoks reeglid olidki rikkumiseks. Idee poolest peaks ta juba ammu hukatud olema, kuid siiamaani oli tal õnnestunud kuidagi ellu jääda ja rõõmsalt edasi elada. "Võib-olla peaksid sa talle mõne üllatuspeo korraldama? Tead küll... nagu sünnipäeva jaoks? Aga mitte sünnipäeva puhul?"

"Ma ei tea, mu peast ilma jätta?" turtsatas Frederick lõbustatult, pilk lettidele liikumas. Süüa tahaks. "Varsti korraldatakse tema auks turniir.." Turniir, kus Frederick osaleda ei tohtinud, Remy enda palvel. That's so cute. Aga noh, ega ta midagi kasu ikka sellest ei saaks, kui osaleks.

Amfissa kallutas pea kergelt küljele:"See polegi nii hull ju." Millegipärast ta üldse kahtlustas, et Remy laseks sel juhtuda. Fred oli talle arvatavasti nagu sõbra eest. "Kas tõesti? Mina võin ka seda vaatama tulla?" kergitas tütarlaps kulme ja vaatas säravate silmadega Fredericki poole. Turniirid olid tema jaoks väga haruldased üritused. Ta oli alati soovinud mõnda vaatama minna ja isa kaasa võtta. Oleks tore isegi mõnest osa võtta ja sealsete hobustega ratsutada ning teisi nende pealt maha lüüa.