Eelviimane päev

"Te siis käitute kogu aeg sedasi?" vastas Julian küsimusega. Salamisi talle muidugi meeldis naise käitumine, aga tunnistada seda ei tasuks. Mine tea, äkki veel räägib kellelegi. Jätaks Julianist kahtlase mulje... samas iseendast ka muidugi. Mees oleks hea meelega praegu Rhyannonit vastu õrritanud ning naist suudelnud, aga ta ei saanud seda lihtsalt põhimõtte pärast teha. Nii ei ole viisakas. Kui aga naine teda ise suudleks...mmm... oleks vist teine asi?

"Ei, ainult erilistega," vastas naine ja pilgutas silma, millele järgnes õrn muie. Rhyannoni käed leidsid tee mehe õlgadele, sealt neid paar korda alla ja jällegi üles libistanud, jäi Ann mehe silmi vaatama. "Kas teile ei meeldi see?" küsis naine väljakutsuvalt. Naine taipas alles nüüd, et tuul oli tugevnenud, oh well, pole hullu.

Või kohe erilistega? Päris eriline tunne tekkis nüüd. Isegi. "Ma pole väitnud, et ei meeldi," vastas Julian, kuid ei öelnud ka, et meeldib. Temagi polnud veel pilku naise silmadelt pööranud. Ega ei kavatsenud ka. "See on teil mingi uus ja moodne flirtimistehnika, mida 'eriliste' meeste peal kasutada?" küsis ta järgmisena.

"Järelikult meeldib?" küsis neiu kulmukergituse saatel. "Võib-olla, öelge seda ise, kas toimib?" tahtis naine järgmisena teada. Ann liikus mehele veel pisut lähemale ja nüüd oli kõik Juliani kätes. Mees oli tüdrukust päris korralikult pikem. Rhyannoni käed olid nüüd üsna kindlalt mehe õlgadel.

"Olgu pealegi. Tunnistan üles. Jah, mulle meeldib see," vastas Julian. Mis mõttega ta ikka tagasi ajaks? Pealegi ei jääks naine teda mingil juhul uskuma. "Toimib küll. Vähemalt minu puhul kindlasti. Te lummate mind," lausus mees. Ehk oli see jälle natuke liiga mesikeelne, aga siiski täiesti puhas tõde. Nüüd pidi aga mõtlema, mida edasi teha.

Naine naeratas :"Seda ma arvasingi." Ta ajas end kikivarvule ja suudles meest. Pagan, pikkusevahe andis ikka tunda. Oli ka võimalus tõmmata lihtsalt meest kuklast pisut alla tõmmata. Neidis ei mõelnud hetkel üldse sellele, kuidas keegi võib reageerida. Ta ei muretsenud ka selle pärast, et keegi võiks neid jälgida.

Julian ei suutnud ikka midagi tarka välja mõelda, aga mehe õnneks tegi Rhyannon seda tema eest. Ootamatu oli see küll, aga ootamatused ongi alati huvitavad. Jules suudles Rhyannonit muidugi vastu ja samal ajal libistas ka oma käed ümber neiu puusade. Kui keegi peakski vahtima, siis lasku aga käia. Praegu oli Julianil nagunii kõigest suva. See siin oli ikkagi esimene pruudikandidaat, kellega ta nii kaugele oli jõudnud.

Neiu oli täiesti unustanud asjaolu, et Julian oli üks kandidaatidest. Ta üritas varem sõlmitud abielud ära jätta, aga see ei tundunudki nii väga kohustusena. Mmm, tegelikult oli see rohkem nauding. Rhyannoni üks käsi liikus mehe juusteni, mida tuul niigi sasis. Oli tunda juba peenikest vihma.

Kas tõesti võisid kohutused vahel ka meeldivateks osutuda? Eelmistest kandidaatidest üritas Julian kohe alguses võimalikult kiiresti lahti saada. Oli ju tema mõte ikkagi ise omale naine leida, mitte sunniviisiliselt 'soodsate tingimustega' abieluga nõustuda. Julian kallutas oma pead natuke allapoole, et Rhyannonil oleks mugavam teda suudelda. Nende pikkuste vahe andis siiski tunda, kuigi häirivaks seda küll pidada ei saanud.

Nüüd oli palju parem. Selle kleidiga ju sülle ei hüppa. Neiu suudles aina kirglikumalt ja siis tõmbus kiirelt eemale, näol naeratus. "Sa oleksid kohe võinud öelda, et sul sellised plaanid on," lausus naine muigega. Tegelikult olid tal endal seesugused kavatsused. Nii kenale noormehele ei saa ei öelda.

Küll oli mõni alles kirglik. Ajas niimoodi veel rohkem Juliani hulluks. Aga nad olid siiski avalikus kohas. "Minu plaanid?" muigas ka Julian. "Kes keda suudles?" Tegelikult ju suurt vahet polnudki. Mõlemad olid sama palju "süüdi". Üks flirtis ja teine lasi endaga flirtida. Ei suutnud temagi Rhyannonile ära öelda. Ei tea, mis siis veel saada võinuks, kui nad poleks nii avalikus kohas? Oh, millised keelatud mõtted tiirlesid praegu mehe peas.

Vihmasabin hakkas tugevamaks minema. Neiu aga ei sallinud vihma. "Tule, lähme sinna puude alla, seal on kuivem," ütles naine ja võttis mehe käest ning kõndis kiirelt varjulisemasse kohta. "Nii, kus me olimegi...Ahjaa, sa tuletasid meelde küll," lausus Ann naeratusega. Ta istus maha ja toetas end käetele. "Et siis sa ei suudelnudki mind vastu?" küsis Rhy muigega.

Julianile isegi meeldis vihm. Eriti veel siis, kui parajasti romantika õhus oli. Aga kui Rhy'le ei meeldi, siis võivad nad kenasti ka mujal olla. Ilma märjaks saamata. Jules lasi vastu puiklemata naisel end kättpidi varjulisse kohta talutada. "Suudlesin," vastas Julian. "Nagu ma juba tunnistasin. Võimatu on kellelegi teiesugusele vastu panna. Või oleks nüüd tõesti õigem öelda... sina?" Ka mehe huulile ilmus kaval muie. See teietamine hakkas tõesti tobedaks kiskuma. Eriti veel pärast suudlemist.

"Sinatamine oleks tore küll," arvas naine. Talle meeldis vihm ainult siis, kui see talle lagipähe ei sadanud. Vihma jälgimine oli isegi meeldiv. "Millal sa siit lahkud?" uuris neid. Kas ta pidi koos Julianiga minema? Tüdrukul polnud halli aimugi, sest ta polnud kunagi selle peale mõelnud, et abiellub. Nüüd oli see idee vägagi võrgutav. Ann tänas isegi hetkeks enda isa mõtteis.

"Väga hea. Mina arvan täpselt sama," naeratas Julian. Lahkumise kohta ei teadnud mees isegi midagi. Algselt pidi ta jääma siia turniiri lõpuni ning ära minema üksinda. "Tegelikult pidin jääma turniiri lõpuni, aga võib ka varem ära minna," vastas mees. Kui päris aus olla, siis praegu huvitas teda Rhyannon rohkem kui turniir. "Aga... kas sa ei tahaks äkki minu kodu näha?" pakkus Jules. Nad võiksid ju minna. Isale see meeldiks... ja eriti veel poja märgatav huvi naisekandidaadi vastu.

"Tahaks küll. Räägi mulle enda kodust," palus naine. Ta teadis enam-vähem, kus mees elas, Mägiaia lähistel, jah? Täpsemalt naine midagi ei teadnud. Ta lootis, et seal on mingi vesi olemas, ilma oli liiga võõras. Oli väga tõenäoline, et ta kolib sinna üsna pea.

"The Reach, see on kõige suurem ala peale Põhja. Täpsemalt siis Brightwater Keep. Me elame üsnagi Tyrellide koja lähedal. Väga viljakad maad on ja kena koht, minu arvates," rääkis Julian. Selline lühike ja üldine jutt. Kui Rhyannon tahab midagi rohkemat teada, siis võib ta ju alati küsida. "Varsti näed oma silmaga ka. Ma loodan, et sulle meeldib," lisas Jules.

"Ja kas seal mingeid suuremaid jõgesid ka lähedal on?" uuris naine. "Aga esialgse kirjelduse järgi tundub see koht olevat täiesti elamiskõlbulik," lisas Rhy muigega. Ta lasi end täiesti pikali ja vaatas puulatvu, lehed kahisesid vihma käes, kuid väga vähe vett tilkus läbi.

"Või siis veeinimene," muigas Julian. Nojah, peaks Tullyde koja sümboli meelde tuletama. "Jõgesid leidub ikka," vastas mees. Tema ise väga ujuma ei kippunud, aga mõnikord võis käia ka, kui parajasti midagi muud teha pole. Ujuda ju Jules ikkagi oskas. "Rõõm kuulda. Ma loodan, et sa räägid ka siis sama juttu, kui me kohale jõudnud oleme."

"Ei tead, põgenen sealt hobusega ära," muigas neiu. Ta sulges silmad ja lihtsalt oleskles. Nii mõnus oli kuulata vihmasabinat, teada, et keegi on su juures ja muretult lamada. Perfecto. Asjaolu, et mehe kodu juures eksisteeris ka jõgesid, tegi Juliani veelgi huvitavamaks.

"Kui sa seda üritama peaksid, siis ma järgnen sulle," muigas ka Julian. Ei, ta ei laseks Rhyannonil põgeneda. Mitte mingil juhul. Esimest korda oli tekkinud tõsiselt võetav kandidaat, kellega abielluda. Isa oli juba viis aastat üritanud Julianile igasuguseid eitesid pähe määrida, kes kõik olid mingid mõttetud lambukesed. Noogutasid iga Juliani sõna peale ja näitasid sellega, et neil pole mingit oma arvamust. Aga sellised Julesile ei meeldinud. Rhyannon aga... tundus sobiv.

Naise huulile ilmus naeratus ja ta avas enda silmad. Tüdruk ajas end maast pisut üles ja toetas enda pea siis mehe sülle. Much better. "Järgned mulle valgel hobusel...Vaata kui kiirelt sa enda tagasihoidlikkusest üle said," vahetas Ann teemat. "Üks suudlus ja voila," lisas Rhyannon.

Julian suunas oma pilgu uuesti Rhyannonile. Kuhu mujale enne ka vaatas, nüüdseks oli see juba unustuse hõlma vajunud. "Tänu sinu abile," muigas Jules. Kui Rhy poleks temaga flirtima hakanud, siis jah... kõik läinukd hoopis teisiti. Kes teab, kas sel juhul oleks Jules temast üldse huvitunud. "Mulle meeldib sinu iseloom. See vabameelsus," lausus mees.

"Sa oled esimene, kes seda ütleb. Mu vanem õde pidevalt hurjutas minu kallal, et nii pole ühele leedile sobiv ja ma ei leia kunagi endale abikaasat. Isast ja õpetajast ei hakka rääkimagi," muigas neiu. Ta jäi mehe silmi jälgima ja sirutas ühe käe välja, et Juliani heledaid juukseid pisut sasida.

"Minu kohta tegelikult tavapäratu ütlus," tunnistas Julian. Talle just meeldis Rhyannoni käitumine. Ikkagi selline täiesti teistsugune ja uudne suhtumine, mida ta polnud varem mitte ühegi noore neiu juures kohanud. "Aga mulle tõesti meeldib nii. Sa oled nii erinev kõigist teistest. Ja ligitõmbav..." lisas mees. Nüüd rääkis ta vist natuke liiga palju, aga metsa kah. Rhy mõistab teda. Vähemalt seda Julian lootis.