Eelviimane päev

Neiu oli turniiriks tulnud King's Landingusse. Naine arvas, et teda üritati kellegagi paari panna, kuid ühtegi kohtumist ei olnud kokku lepitud. Kuna kuningas suri ja tekkis pingelisem õhkkond, pidi Ann juba päeva pärast lahkuma. Neiu seisis mere ääres ja vaatas enda sügavsiniste silmadega tumedat vett. Isegi loodus oleks justkui kurvast uudisest teada saanud ja mäslema hakanud.
OT:Julian

Ka Julian oli saabunud turniirile, kuid tänane päev erines tavalistest. Täna ta e i võidelnud. Rüütel saadeti pealinna hoopis ühel teisel põhjusel. Nimelt pidi ta täna nägema järjekordset pruudikandidaati, kelle vanemad noormehe jaoks välja olid valinud. Tegemist polnud mingi ametliku kohtumisega, vaid Julian pidi "juhuslikult" sattuma neiu vaatevälja. Mis seal siis ikka... Sõnakuuleliku pojana ei hakanud ta oma vanemate soovile vastu. Noormees jalutas mere ääres ja lähenes aegamisi kohale, kus pidi väidetavalt olema Ryhannon Tully - tema tulevane kaasa?

Rhyannon kuulis vaikseid samme ja pööras pea hääle poole. Üks noormees kõndis tema poole. "Kas te üritate mind ehmatada?" küsis naine ja kergitas kulmu. Ta ei saanud aru, miks peaks keegi nii tasaselt lähenema...Ahjaa, keegi võis soovida Ann'ile liiga ka teha, viimasel ajal polnud siiski põhjust mitte kellelgi välja arvatud noormal vennal, kellega nad kisklesid.

"Ei, kindlasti mitte. Ma vabandan, kui teile minust vale mulje jäi," lausus Julian kohmetu naeratusega. Noormees jäi vait, kuna ta ei osanud midagi rohkemat praegu öelda, vaid otsustas naise vastuse ära oodata. Julian polnud suurem asi rääkija, kuid praegu oli ta sunnitud siin täiesti võõra naisega koos aega veetma. Vanemate rõõmuks ju ikkagi. Samas ei tahtnud ta veel abielu peale mõelda.

Naine naeratas enesekindlalt ja hoidis silmi mehel. Maad polnud ju kuigi tore jõllitada. "Pole hullu," vastas naine seejärel ja jälgis uuesti merd. Vähemalt ei sadanud vihma käes ligunemine oli Rhyannoni meelest kohutav asi. Vett ta jällegi armastas.

Ei tea, kas neiu juba aimas, mis nende mõlema perekondadel praegu kavas oli? Arvatavasti siiski teadis. Järjekordne kokkulepitud liit, milles asjaosalistel endil erilist sõnaõigust pole. "Ser Julian Florent," tutvustas noormees ennast pärast mõningast vaikusehetke. Teadis siis Tully tema nime või mitte... ega suurt vahet polnudki. Julian ei tundnud end kuigi mugavalt, hoopis vastupidi. Võõra seltsis tekib alati teatud ebakindlus. Siis veel eriti, kui on teada, et neile võib olla määratud ühine tulevik.

Naine ei aimanud veel hetkel midagi. "Meeldiv tutvuda. Rhyannon Tully," vastas naine. Võõras paistis olevat tagasihoidlik või...Rhy üritas välja nuputada, kas tegemist oli ainult iseloomuga või oli seotud midagi muud asjaga. Ei, isa ei saaks ju selline olla, et ei ütle plaanitud liidust mitte midagi. Ei. Ann'i enesekindlus langes kõvasti, ta ei saadetudki siia ainult turniiri vaatama vaid uue kandidaadiga kohtuma. Tore lugu.

Enne Tullyga kohtumist olid Julianile sõnad peale loetud, mida ta kõike rääkima pidi, aga kõik see paistis olevat hetkega ununenud. Kohe pärast seda, kui rüütel esimest korda Rhyannonile otsa vaatas, oli kõik kadunud. Äkki on see mingi enne? Julian surus ohke alla. Ei, ta ei tahtnud sunniviisiliselt abielluda. Oli ju mees alati unistanud sellest, et ta leiab ise endale sobiva naise, keda ka vanemad aksepteeriksid. "Mul on au teiega tutvuda," lausus Julian. "Te olete... väga ilus."

Naine kallutas pead ühele küljele ja kissitas pisut silmi. "Ma tänan, aga... See kõlas, nagu oleksite seda peegli ees harjutanud," arvas Ann. Ta näol oli ikka veel see õrn naeratus. Julian paistis huvitav olevat, kuid hetkel oli tal justkui mingisugune kindlus ümber ehitatud.

Oli siis Rhyannon tõesti nii läbinägelik? Ei tule vist eriti kasuks. Jules oli tõesti seda lauset harjutanud, aga mitte peegli ees. Kuigi see tegi vist enam-vähem sama välja. Juliani näole ilmus muie. "Ma mõtlen seda tõsiselt. Teil ei tasu minu sõnades kahelda." Mees lootis, et nüüd kõlas tema hääl veenvamalt. Pealegi oli Rhyannon tõepoolest ilus. Isegi väga.

"Kui te nii ütlete," muigas naine. Neiu arvas, et Julian on umbes 18-19. Ehk ka 20. Anne vaatas mehe nooruslikku ja pisut ka lapselikku nägu. Ilmselt oli asi heledates juustes ja sügavates silmades. "Kas teie isa saatis teid minuga suhtlema?" uuris Rhyannon seejärel. Ta tahtis kindel olla, et jõudis välja nuputada, milles asi.

Esiti ei teadnudki Julian, mida nii otsese küsimuse peale öelda. Neiu tundus aimavat rohkem, kui välja paista lasi. Aga mis mõttega ta nüüd keerutama hakkaks? Kõik tundus niigi ilmselge. "Ma ei vajaks selleks isa nõuannet, et pakkuda oma seltskonda kellelegi nii pimestavalt kaunile, nagu olete teie," alustas Julian. "Aga seda olen ma küll kuulnud, et minu ja teie isa... saavad viimasel ajal päris hästi läbi." Otsest vastust Rhyannon küll ei saanud, aga Julian lootis, et sellest neiule piisab.

Rhyannon muigas. "Meelitused, meelitused," lausus naine. "Te olete õige mesise jutuga," lisas Ann ja lähenes mehele. "Ma ei tea, mis kavatsused mu isal olid, kui ta mulle ei maininud, et käib jälle abikaasade jaht, aga ma ei saa ka sellest aru, mis kavatsused teil on. Me kõik teame, et see pole just väga minu otsustada, miks siis komplimente nii lahkelt jagada, kui teil on viimane sõna...Või noh, teie isal," rääkis tüdruk pikemalt, vaadates häbematult mehe silmi.

"Kõik, mis ma seni rääkinud olen, on ka tõsi," lausus Julian. Tegelikult ju suuremalt osalt oligi. Mõned pisiasjad jättis küll mees rääkimata, aga seda ei saanud ilmselt valetamiseks lugeda. "Ning minu kavatsuste pärast ei tasu teil üldse mingit muret tunda," lisas mees. "Mis aga perekondadesse puutub, siis pole mina kõige õigem inimene oma arvamust avaldama."

"Aga kui te kavatsused puudutavad mind, siis olen mina just õige inimene, kes peaks muretsema. Aga miks mitte? Kas teie ei sa enda isaga läbi ja mina olen see karistus?" uuris naine lõbusalt. Ta tuju aina tõusis ja neiu soovis pisut Juliani kiusata. Samm edasi mehe poole, nüüd olid nad väga lähestikku.

"Nagu ma juba ütlesin, siis minu kavatsuste pärast ei maksa teil üldse muret tunda," kordas Julian juba varem öeldud lauset. Ehk ainult natuke teistsuguse sõnastusega. "Ma ei tea, kuidas suhtute sellesse, et otsused tehakse teie eest ära. Siiski pole mina inimene, keda taolistes asjades süüdistada, kui see teile meeldima ei peaks, kuna tundun olevat ise täpselt samasuguses olukorras nagu teie." Jälle vältis Julian liiga otseseid ütlusi. Äkki suunab see pikk ja segane lause neiu mõtted mujale, et ta rohkem sellel teemal küsimusi ei esitaks? Rhyannoni lähedus meest ei häirinud. Neiu käitumine oli küll pisut ootamatu ja ebatavaline, aga Julian ei kavatsenud näidata mingitki märki ebamugavusest. Polnudki tegelikult põhjust.

"Ma ei süüdista kedagi," vastas neiu. Ta ju ei süüdistanud, oli lihtsalt uudishimulik. "Olgu," sõnas Rhyannon mõttepausi järel. "Teile ei paista see teema meeldivat," järeldas Ann. Naine imestas, et mees ei taganenud, ta paistis jutu alguses olevat üsnagi tagasihoidlik.

"Ehk ma sain lihtsalt valesti aru," muigas Julian. Nüüd oli mehel juba mõnevõrra kergem tema ise olla. Neiu paistis teda ootamatult hästi mõistvat. See teema ei kuulunud tõesti Juliani lemmikute hulka. "Teil on vist õigus," lausus mees. Ta lootis, et ei tundu liiga ebaviisakas, kui üht kindlat teemat vältida üritab. Ei, rüütel juba ei tagane, kui naine talle läheneb. Mõningase läheduse vastu polnud tal midagi.

"Millest te siis rääkida soovite?" uuris naine ja hakkas sõrmedega mööda mehe ülakeha kõrgemale kõndima. Isa oleks ilmselt šoki saanud, kui oleks neiu käitumist näinud. Ei, veel parem, kommete õpetaja, selline käitumine polnud ju üldsegi taunitav tema poolt. Veidrad inimesed mõlemad. Tegelikult oligi hea, et Julian ei taganenud, Rhyannonil oli seda lihtsam meest mugavustsoonist välja tirida.

"Ma... ei tea vist. Miski takistab mul selgelt mõtlemast," vastas Julian. Olukord hakkas vägagi kahtlaseks muutuma. Rhyannoniga rääkima minnes oli ta enda arvates valmis kõigeks. Aga midagi sellist poleks mees osanud isegi unes näha. Ja sellist siis tahetaksegi temale naiseks?! Julian surus muige alla ning jälgis ainiti neiu silmi. Praegune olukord oli küll kõlvatu, aga see ikkagi meeldis talle.

Neiu hakkas vaikselt naerma. "Et siis ma olen miski...Kahju," lausus naine, naeratus näol mänglemas. Ta oligi ootamatu inimene, kes üllatas pidevalt. Vahel halvas mõttes, vahel heas. Rhyannon jõudis mehe kaelani enda sõrmedega ja hakkas siis mehe torso peale sõrmega mingisugust mustrit vedama. Kahju, et tal sütt või midagi ei olnud käepärast, oleks saanud mehe näole midagi nähtavat teha.

"Jah, vale sõnastus, ma tean," muigas ka Julian. "Te ajate mind segadusse." Rhyannon käitus vägagi julgelt. Kui mees nii kindlalt ei teaks, et tegemist on tõesti Tullyga, siis oleks Julian arvanud, et too on mingi lõbutüdruk. Ainult sellised naised julgeksid meest niimoodi... katsuda. Mida see Tully siis õigupoolest tegi?

Ei Rhyannon ei olnud mitte mingi lõbutüdruk. Tal lasi lapsena lihtsalt kõrini sellest jutust, et Tully peab enda tulevase abikaasa eest igatpidi hoolt kandma, temaga kõiges nõustuma. Kõige rohkem häiris naist see, et ta oli justkui see, keda ära kasutatakse, seepärast talle meeldiski mehi kiusata ja nendega pisut mängida. Järsku lõpetas neiu enda tegevuse ja pööras Julianile selja.

No mida nüüd? Just siis, kui tõeliselt huvitavaks hakkas minema, pööras naine talle selja. See polnud üldse aus. "Mida see tähendama pidi?" küsis Julian. "Mingi mäng?" Julianile ei meeldinud, kui naised temaga mängisid. Mitte et varem midagi taolist oleks juhtunud. Ta ei teadnud, mida Rhyannonist nüüd mõtlema peaks. Ikkagi enneolematu olukord ju.

Rhyannon muigas ja vaatas siis üle õla mehe poole. "Ei, see on väga tõsine asi," vastas naine. Ta pööras end jälle Juliani poole. "Kas Julianile ei meeldi siis mängud?" küsis Ann seejärel lõbusal hääletoonil. Oi, kuidas ta nautis sellist kiusamismängu. Kahju ainult, et Jules selles sama hea ei olnud. Rhy oli ühel korral sellise mänguga enda tulevase minema hirmutanud. Isa luges sõnad peale, et järgmisega nii ei teeks, aga vaata, millega Rhyannon oli juba hakkama saanud.