Kihluspidu, obviously

Kui Tyler püsti tõusis ja ettepaneku tegi, noogutas Rosalind, tõustes isegi. "Jah, ma arvan ka," sõnas ta, sättides end seejärel ise enda kihlatu käevangu, et seejärel edasi liikuda. Noh, kui nad nii läksid, siis ilmselgelt peaksid tagasi ka minema. Aga ta pidi tõdema, et tal oli hea meel, et sai mehega omaette rääkida. Kuidagi.. kergem oli olla. Ta ei olnud küll muidugi rahul endiselt selle üle, et ta üldse abielluma peab, kuid ta mõtles, et neist kahest võivad isegi head sõbrad saada. Vähemalt.

Ka Tyleril oli mitmes mõttes parem olla. Ta teadis Rosalindist rohkem ja oli hea teada, et ta ei pea altari ees võhivõõra õlgade ümber oma koja mantlit panema. Samas näris teda sisimas see, et neidis temaga abielluda siiski ei taha. Kuid Tyler lohutas end sellega, et see läheb üle. See tunne ja pulmade ajal ei näri teda enam miski.