Kihluspidu, obviously

Kuna kõik viimasel ajal nii kiiresti toimus ja nii Tyleri kui Rosalindi isad asju tagant kiirustasid, korraldati kihluspidu juba paar päeva pärast seda kui noortele oli teatatud, et nad abielluma peavad. Tyler oli selle aja jooksul vaevalt mõne korra oma kihlatut näinud. Igaljuhul, nüüd tehti see ametlikult teatavaks ja igasugused tähtsad ninad olid kohale kutsutud suurele õhtusöögile. Tyler kandis kreemjat vammust, millel oli kuldse niidiga tikitud lõvi. Vammuse peal oli tugevast nahast tume vöö, millel omakorda noormehe valüüria terasest mõõk, mille käepide oli lõvi peaga kaunistatud. Võta nüüd kinni kui palju see mõõk relvana kasutuses oli ja kui palju aksessuaarina. Ka püksid olid heledad. Ainult nahast saapad olid sama tumedat tooni kui vöö. Tõrvikuvalgus andis Tyleri juustele kuldse läike.
Õhtusöögi ametlikum osa oli läbi. Nüüd istusid kõik kenasti laua ääres ja sõid või vestelsid omavahel. Tyler istus oma kihlatu kõrval nagu kombeks. Rüütel viis oma rohelised silmad Rosalindile. "Te näete täna väga kaunis välja," tegi mees komplimendi ja naeratas.

Peale seda, kui Thomas ühel päeval talle Lannisteri kohta küsimuse oli esitanud, oli Rosalind pisut kahtlustav õhtu otsa olnud, kuid õnneks unustas järgmiseks hommikuks asja ära. Seda muidugi päevase ajani, mil talle reaalselt teatati, et ta peab Tyler Lannisteriga abielluma. Esialgu võttis see ta tummaks, seejärel suutis ta oma isa peale mõnda aega karjuda ning lõpuks jäi ta uuesti vait ja lihtsalt marssis majast välja, olles ääretult tige. Ta oli alateadvuses alati teadnud, et mingil hetkel ta siiski mehele pannakse ja tema ei saa sinna midagi parata. Kuid tal seisis sees ikka lootus, et ta saab omale kellegi, kes ta südame kiirelt põksuma paneb iga kord, kui ta teda näeb. Keegi, keda ta tõepoolest armastas. Keegi, keda ta sai ise valida. Aga see oli üks mõttetu mõte ja nagu selgeks sai, siis nii asjad siiski ei läinud.

Kihlusepeo ajaks ei olnud ta jõudnud oma seesmist pahameelt endiselt kustutada, kuid ta suutis selle nii enam-vähem siiski pealiskihi all peidus hoida. Vähemalt nii palju, et ta ei nähvanud iga asja peale, vaid istus rahulikult ja oli kõigiga viisakas. Samuti ka oma tulevase abikaasaga, kelle kõrval ta istus. Juba see sõna tahtis ta panna oma õlgu judistama. Kuuldes komplimenti, viis Rose oma silmad Tylerile, naeratades korra vastu. "Ma tänan. Ka teie olete täna väga nägus," lausus ta, kui siis silmad tagasi ümbrusele viis. Seekord oli ta ennast riietanud kollasesse.

Kas ta mitte polnud alati? Nägus see tähendab. Lannister ju siiski. "Kas miski vaevab mu leedit?" küsis Tyler. Või peaks ta ütlema, mu kihlatut? Või tulevast naist. Seitse põrgut! Ta peaks isa käest küsima, kuidas oma tulevase naise poole pöörduda. Üks oli kindel. Sõna 'mu' või 'minu' omas nüüd palju sügavamat tähendust kui varem. Enam polnud see lihtsalt viisakus.

Paistab väga välja? oleks Rosalind tahtnud turtsatades küsida, kuid ilmselgelt ei teinud ta seda. Kihlatu või mitte, millegipärast tundus talle, et peab mingi viisakuse siiski endiselt säilitama. "Ei, kõik on absoluutselt suurepärane," lausus neidis. Oih, ega sealt kibestumisnoote ei kostunud? Ah, las see olla. Ta pööras pilgu Tylerile, naeratades talle. "Õhtu on siiamaani väga hästi sujunud," lisas ta, hääle pisut pehmemaks muutes. Katsu olla nüüd, neiu!

"Soovite äkki tantsida?" pakkus Tyler. Neidise halb tuju oli miilide taha näha ju. Jaah, see liit oli sunnitud, mitte armastusest, aga kas nüüd siis pidi selle raskemaks tegema, kui see niigi oli? Tyler silmitses oma kihlatut naeratades. Neidis oli ilus. Ja tugev. Sünnitab talle kindlasti palju tugevaid poegi.

Rosalind ohkas kergelt ning viis enne pilgu saalis olevatele inimestele, kui Tyleri küsimusele vastas. "Jah, sooviksin küll," lausus ta, kui siis pilgu enda kihlatule viis. Ongi parem veidi liikuda, mitte ühe koha peal istuda. Ja ta teadis seda väga hästi, et ta ei saanud sinna kihlusesse midagi parata ja et ta muutis oma süngete mõtetega selle ainult hullemaks, kuid mis seal ikka. Ta lihtsalt ei saanud selle vastu mitte kuidagi. Vähemalt hetkel, kui asi oli veel nii värske.

OT: Mul pole aimugi, mis nüüd saab, sest peotantsu kui sellist seal nagu ei tantsitud.
Ma eeldan, et see peaks olema midagi sellist: https://www.youtube.com/watch?v=L8HI_amy0yQ

Tyler tõusis oma kohalt, ning ulatas viisakalt Rosalindile käe. Kui neiu selle vastu võttis, liikus ta temaga tantsuplatsile, kus nii mõnigi juba tantsis. Nad ühinesid teistega ja Tyler tegi neidise ees kummarduse, samal ajal kui Rosalind talle kniksu vastu tegi. Seejärel võttis ta õrnalt tüdruku käest ja nad keerutasid. "Kas te olete närvis mu leedi?" küsis Tyler endiselt võluvalt naeratades. "Pulmade pärast," lisas ta selgituseks.

Rosalind kõndis Tyleriga koos tantsuplatsile, tundes ja nähes samal ajal, kuidas nii mõningadki pilgud neile lendasid. Tal oli hea meel, et juba väikesest saadik talle õiget tantsimist õpetatud oldi, sest muidu oleks praegu vägagi ebamugav olla olnud. Kuuldes küsimust, mõtles ta hetkeks, mida vastata. Ilmselgelt ei olnud 'närvis' tema jaoks õige sõna. "Eks veidi ikka," sõnas ta lõpuks. "Kas te ootate pulmi, ser Tyler?" küsis ta seejärel, kui pilku oma tulevasel abikaasal hoidis.

Naeratus Tyleri huulilt ei kadunud. "Ootan," vastas ta kergelt noogutades, tantsides siis edasi. "Teist saab imeline naine," vastas Tyler enesekindlalt. "Juba praegu panete te oma iluga teisi naisi ahhetama ja mehi mind kadestama. Ma olen ka kuulnud, et te olete väga arukas," kiitis Lannister oma tulevast kaasat. Ja loodetavasti on ta ka viljakas naine, sest kui ta pole võimeline poegi sünnitama siis.. Noh, siis nad on mõlemad väga halvas valguses.

Nojah, vähemalt temagi ootas seda. Ei olnudki mõlemad need kibestunud. Rosalind kuulas Tyleri kiitusi, suudmata tagasi hoida kerget puna, mis ta põskedele tuli, kui ta siis pilgu korra eemale viis. Ja mõelda vaid - just mõned päevad tagasi oli ta nähvanud enda vennale, et juusiis on ta liiga inetu, et keegi oma poega talle paari panna ei taha. Muidugi, eks see oli ka kergelt emotsiooniajel öeldud. Fred ärritas teda lihtsalt sel hetkel. "Te panete mu punastama, ser Tyler," lausus ta, kui kergelt muigega pilgu mehele viis.

"Pole vaja punastada," lausus Tyler lõbusamalt naeratades, "see kõik on tõde, mis ma ütlesin." Nad tantsisid muusika saatel edasi. "Ma usun, et teile meeldib meie lossis, mu leedi," lausus Tyler endiselt naeratades. Casterly Rock oli võimas kivisse raiutud kindlust. Tylerile loomulikult meeldis seal, see oli ta kodu. Aga Rosalind? Kas talle ka meeldib?

OT: Miks see teema King's Landingu all on, kui te Casterly's olete?

"See on teist väga lahke," naeratas Rosalind. Kuulnud Tyleri järgmist lauset, kehitas ta mõtlikult õlgu selle peale. "Ma loodan väga," sõnas ta ning kortsutas korra kulme. Kogu tema mõtete juurest oli see täielikult ära ununenud, et ta ju pidi lausa täielikult ära kolima. Highgardenist. Oma kodust. Okei, sellega suutis ta vist isegi leppida. Vähemalt rohkem kui mõttega sellest, et ta abiuellub. "Kuid me hakkame ka Highgardenis külas käima, eks, ser Tyler?" küsis ta igaksjuhuks.

Ot: Me oleme Casterly's?

OT: Me pole ju.

Tyleri naeratus ei kadunud, kui neidis külaskäimise kohta küsis. "Kindlasti, kui teie vennad meid vastu võtavad ja.." ta mõtles hetke kuidas sõnu seada. "Ja kui riigis rahulikum on," lisas ta sinna juurde viimaks. Kuningas oli surndu ja juba oli kuulda, et nii mõnigi lord kogub endale sõjaväge. Ilmselt olid rahutused tulemas. Saaks nüüd selle kuningahakatise naisele ja kohe troonile, rahuneks riik ka maha, aga seni kuni riigil pole kuningat, jooksevad kõik ringi nagu peata kanad ja reisimine pole ohutu.

OT: Nevermind..

Miks ta vennad neid vastu ei oleks pidanud. Rosalind avas suu, et selle kohta midagi öelda, kuid siis kuulis ta veel üht lauset Tyleri poolt ning pani oma suu kinni. Praegu oli tõesti riigis ääretult keerulised ajad. Kuigi ta ei oleks veel niikuinii minema sõitnud - turniir ei olnud ju veel täiesti läbi ja üldse ajas kihlumine kõik täiesti sassi -, tekitas siiski mõte, et ta King's Landingust koheselt ära sõita ei saa, masendust. "Ma loodan, et kõik rahuneb kiirelt," lausus ta pehmelt.

"Ma loodan samuti," sõnas Tyler ja nad tantsisid veel mõne aja. "Soovite tagasi lauda minna?" küsis rüütel viisakalt kui lugu vahetus. "Või ehk soovite hoopis välja jalutama minna? Ma oleks meeleldi teile seltsiks, mu leedi," pakkus noormees välja. Talle meeldis see kuidas 'mu leedi' nüüd hoopis teisiti kõlas.

Kui lugu lõppes, tegi Rosalind kombekohaselt niksu ning vaatas seejärel laua poole ja sealt edasi eistele inimestele, kui Tyler välja pakkus, et nad võiksid tagasi istuma minna. Millegipärast oli tal tunne, et kohe, kui nad end kohale sätivad, tullakse nendega rääkima. Üldse oli seal ruumis kuidagi palavaks läinud. Seetõttu talle teine pakkumine rohkem meeldiski. "Kui see teile tüli ei tee, ser Tyler, läheksin ma meeleldi teiega koos välja jalutama," lausus ta. Muidugi oleks ta kõige rohkem tahtnud üksi minna, et pisutki sellest igavesti viisakast näost vabaneda, kuid see ei oleks hästi välja paistnud.

"Loomulikult ei tee see mulle tüli, mu leedi," noogutas Tyler. Kahekesi olles võiksidki nad ehk selle viisakuse kõrvale jätta, aga Tyler ei osanud peaaegu võõra inimesega vabalt rääkida. Niivõrd harjunud oli ta selle viisakusega. Pealegi arvas ta, et solvaks neidist, kui nüüd vabalt rääkima hakkaks. Ta võttis naise käevangu ja juhtis ta saalist välja, märgates veel oma isa tunnustavat pilku. Nad suundusid mööda lossi koridore sisehoovi poole. "Ma polegi teilt küsinud, et kuidas teile pealinnas meeldib?" uuris rüütel viisakalt.

Rosalind naeratas korra, kõndides Tyleri käevangus saalist välja, viies veel korra pilgu inimestele. Talle ei jäänud märkamata ka lord Lannister, kes oma pojale silmadega justkui "tubli poiss" oleks öelnud. Millegipärast häiris see teda veidi, kuid ta ei näidanud muidugi midagi välja. "Mulle väga meeldib siin. Eriti veel see, et tegu on merelähedase alaga," vastas ta. Muidugi meeldis talle enda kodu rohkem.. "Ja kuidas teile?"

"Siin on liiga palju rahvast," sõnas Tyler mõtlikult. Samas oli Lannisport samuti üsna rahvarohke, aga Casterly Rock oli siiski võimsam koht. Pealegi asus ka see mere ääres. Nad jõudsid sisehoovi ja Tyler lasi enda kätt veidi lõdvemaks, et kui Rosalind soovinud oleks, saanuks ta eemale tõmbuda. Kui tal vaid see soov oleks. Oli juba hilisõhtu, aga kuu valgustas suurepäraselt. Tyler naeratas, kui jälgis kuidas kuuvalgus Rosalindi näole varje heidab.

Noh, rahvarohkus ei olnud Rosalindi kunagi eriti häirinud. Saigi massi ära kaduda. Jõudnud hoovi, hingas neidis sügavalt sisse, olles värske õhu peale äärmiselt tänulik. Hea meelega viskaks ennast ka pikali sinna samasse, aga see oleks ilmselt liiga veidier välja näinud. Pealegi oli tal ju ilus ja hele kleit ka seljas. Ta viis pilgu Tylerile, märgates naeratust tema näol. "Te naeratate tihti, ser Tyler," pidi ta mainima. Ta oli seda juba saalis märganud.

"Ma ei saa sinna midagi parata, kui te nii kaunis olete, mu leedi," vastas Tyler. "Ma olen väga õnnelik mees, ma loodan, et teie olete niisama õnnelik," lausu Tyler ning astus naisele lähemale, vajutades huuled korraks tema põsele. "Ma loodan, et see polnud ebasobiv," lisas rüütel kui ta eemale tõmbus ja naise silmi vaatama jäi. Tegelikult huvitas teda hoopis, kuidas võiks Rosalindi huuled mekkida, aga aega oli sellega. Või mis.

Rosalind naeratas korra, kui Tyleri komplimenti kuulis, kuid see kustus, kui järgmine lause tuli. Õnnelik.. Kui ta enda koja huvides mõtlenuks, siis ta pidanuks ilmselt jah õnnelik olema, aga isiklikul tasandil.. Jah, päris nii see siiski ei olnud. Ta ei jõudnud aga midagi öelda, sest järgmisel hetkel sai ta mehelt põsemusi, mis ta ilme hetkeks üllatunuks muutis, kui ta siis Tylerile otsa vaatas. Teda ei tohtinuks sellised asjad ehmatada, eriti veel, kui tegemist on tema enda kihlatuga. Seetõttu kaotas ta selle ilme kiirelt, lüües pilgu korra maha. "Ei, ei, kõik on korras," sõnas ta, kui siis silmad tagasi Tylerile viis.

Nüüd kadus naeratus mehe huulilt ja ta kortsutas kulme. Jah, kõik oli korras, näha oli. "Sa ei taha minuga abielluda," sõnas mees ning vabastas naise enda käevangust. Kõik siin elus ei läinudki libedalt. Seda kindlasti. Aga mitte tahta Lannisteriga abielluda? "Sa armastad kedagi?" küsis Tyler, mitte, et sel vahet oleks. Või noh, oli. Sest see tegi asjad ainult raskemakt. Aga kihlust nad tühistada nagunii ei saanud ja pidid ikka abielluma. Tüdruku ena jaoks võis see vaid asja keeruliseks teha ja tegelikult polnud seegi Tyleri mure. Teda pani hoopis see muretsema, et Rosalind ei tahtnud temaga abielluda. Te m a g a!