Ah mida?!

Oli lõppenud turniiri teine päev ja lossist väljas suurel platsil, kus turniir toimunud olid ja kus võistlejate telgid püsti olid, toimus suur pidustus, mis turniiri lõpetas. Suurem enamus rahvast oli seal. Peale kuninga pere. Remy oli eile õhtul, pärast halva uudise kuulmist nõudnud kohe oma isa näha. Ja ta sai oma nõudmise. Pärast seda istus prints enda toas, ta istus seal ka kogu järgmise päeva, ei käinud turniiri vaatamas. Kuni pidustusteni istus ta oma toas. Fred oli noore printsi uksetagust valvanud, kuni õhtuni, mil teine valvur ta välja vahetas ja Fred enda tuppa sai minna, Valge Vahtkonna tornis. Remy oli aga seni oma toas edasi. Lamas oma voodis ja vaatas aknast välja, kuidas taevasse tähed ja kuu tuli ja kuulas kuidas inimesed õues pidutsesid. Kuidas muusika mängis. Kuidas turniir, mis oli tema auks korraldatud, edukalt lõpetati, sest poolikuks ei saanud ju midagi jätta. Mis sellest, et Remy turniiri lõppugi vaatamas ei käinud. Mingi hetk suutis noormees siiski magama jääda. Ta oli väsinud, emotsionaalselt kurnatud. Ta ei tahtnud mõeldagi, mida ta nüüd kõik ära peaks tegema ja mida kogu riik temalt ootas. Ta oli lausa õnnelik selle üle, et kõik selle lollaka turniiriga nii ametis olid ja ta ei pidanud nüüd kohe kõigele mõtlema. Kell oli kõvasti üle südaöö kui Remy halva une peale võpatades ärkas. Ta ei suutnud enam uuesti uinuda, sestap ajas ta end voodist välja ja tõmbas selga mustad püksid, musta särgi ja musta kuue, mille peale läks pikk must keep, suure musta kapuutsiga. Väga must ühesõnaga. Ka nahast saapad olid mustad. Oma toa ust vaikselt paotades märkas ta, et valvur tema ukse taga magas. Hästi! Ja ta peaks siis valvatud olema jah. Remy hiilis oma toast välja, sulges ukse, kõndis vaikselt koridori mööda edasi. Valvurid koridori otsas olid siiski täiesti ärkvel, nii et neist mööda hiilimiseks pidi Remy veidi kavalust kasutama, aga ta sai hakkama ja peagi kõndiski ta üle lossihoovi, must kapuuts nägu varjamas. Valge Vahtkonna torni juurde jõudes palus ta, et teda sisse lastaks ja ütles, et on Fredi sõber, kuid ei öelnud, kes ta on. Ta lasti sisse, ükski assasin ei hiiliks siia torni sisse, see oleks enesetapp, sestap teda usaldatigi, olgugi, et ta neile oma nime ei öelnud. Jõudnud õige ukse juurde, koputas üks vahtkonna liige tungivalt mitu korda Fredi toa uksele ja teatas siis ust avamata, et mehe juurde on sõber tulnud. Valvur lahkus ja Remy jäi ootama, et Fred ukse avaks. Kapuuts endiselt nägu varjamas loomulikult.

Frederick oli terve selle aja olnud valves Remy ukse taga, aga ei tundnud, et oleks turniirilt puududes midagi kaotanud. Ta on neid palju näinud ja palju oli kindlasti veel tulemas. Õhtu saabudes aga vahetati ta välja ning mees suundus torni, kus tema eluruumid asusid. Ta oli endiselt Remy pärast mures, kuid teadis, et ei saa teda ööpäevläbi seal valvata, vaid pidi ise ka puhkama. Peagi mees läkski magama, tundes, kuidas uni väga kiirelt tema üle võimust võttis, sest ta oli tõesti kurnatud. Lihtsalt ukse taga seismine oli tunduvalt kurnavam tema jaoks, kui koos printsiga ringi liikumine ja millegi tegemine, sest siis ta pidi alati mõtlema, aga ukse taga polnud tal isegi midagi eriti vaadata, ainult teenijaid sai kahtlustavalt silmitseda, aga ilmselgelt nemad ei tee midagi halba. Ehk.
Eriti kaua mehel magada ei lastud, sest tema uksele koputati tugevalt ja teatati, et talle on külaline. Keset ööd? Kes talle keset ööd külla tuleks? Tal polnud nende aastatega keegi külas käinud. Frederick tõusis voodist ning tõmbas lihtsad valgest linasest püksid ja särgi selga, vaevalt tal kohe tuvist vaja läheb, ning selle selga panemine oli nagunii tüütu, mis siis, et kergemat sai ta ise selga. Fred avas ukse ning silmitses endast lühemat musta riietatud kogu, kelle nägu ta ei näinud, kahtlevalt. "Kuidas ma teid aidata saan?" küsis mees. Ta võis unine välja näha, aga üldiselt oli ta toon puhanud ning pilk selge.

"Me ei saa ju siin rääkida," vastas Remy vaikselt. "Ehk kutsuksite mu sisse," sõnas ta. Ta oli väga rahul sellega, et Fred teda ära ei tundnud. Et mitte keegi teda ära polnud tundnud. Ta ei tahtnud siin koridoris veel oma isikut paljastada. Ja olgem ausad, see poleks just väga hea lugu kui inimesed kuuleks, et prints käis öösel Fredi juures. Niigi olid nad ninapidi koos koguaeg ja mine tea, mis inimestele pähe lüüa võib.

Frederick ajas silmad suureks, kui vaikse hääle ära tundis ning astus poisi teelt eest ning sulges tema järel siis kindlalt ukse. "Miks sa siin oled?" küsis ta kulmu kortsutades. "Kuidas sa üldse... sealt ära said? Ja siia sisse?" Küsimused-küsimused. Well. Ta oleks viisakamalt riietunud, kui oleks teadnud, et Remy tuleb... aga vähemalt oli hämar tuba, kaminatuli oli ainus, mis seda valgustas, üsnagi korras, ehk miski polnud kusagil laiali. Ainult voodi oli pisut sassis, sest ega ta iga pisema ärkamise peale seda korda ei tee.

Remy muigas kergelt. "Sa olid ainus, kes mu ära tundis," sosistas ta alles siis kui nad juba Fredi tuppa jõudsid. Nooruk tõmbas kapuutsi peast ja vaatas toas ringi. Päris kena. Palju pisem tuba kui tal, aga see oli mõistetav ka. Remy pööras end Fredi poole. "Ma nägin halba und. Ma nägin, et sinuga juhtus midagi kohutavat ja ma ei saanud mitte midagi teha, et sind päästa," pomises nooruk ning astus Fredile lähemale. Mees ei kandnud turvist. See oli... teistmoodi. Noormees põimis oma käed ettevaatlikult ümber Fredi kaela. "See valvur mu ukse taga magas ja teistest oli juba lihtsam mööda hiilida," lisas noor prints veel selgituseks. "Kas sa oled pahane, et ma siia tulin?" küsis Remy kulme kortsutades.

Muidugi Frederick tundis ta ära, ta siiski oli viis aastat tema ihukaitsja olnud ja peaaegu iga päev temaga koos olnud. Fred põimis oma käed ümber Remy, kui too tema juurde astus ning naeratas nukralt. Remy oli viimastel päevadel nii nukker olnud ja temaga üldse mitte rääkinud. See oli veider Fredi jaoks. "Minuga on kõik korras," ütles ta tasa selle unenäokirjelduse peale. Mida halba temaga ikka juhtuda saab... ta oli üks osavamaid mõõgavõitlejaid riigis, oli vähe neid, kes talle vastu saaks, ja praegugi oli tal mõõk läheduses. Ja valvur tema ukse taga magas? "Su valvurid tuleks välja vahetada," pomises ta tasa. Magada, kui printsi on vaja valvata. Millised kombed. Kuti küsimuse peale raputas Fred kohe pead. "Ei, kindlasti mitte." Miks ta peakski? Ta ei saa oma armastatu peale pahane olla.

"Jah, aga siis ma ei saaks sinu juurde hiilida kui nad paremate vastu välja vahetada," nurises Remy. Aga ta sai aru küll, et teda tuli kaitsta ja magav valvur oleks mõnele mõrvarile ideaalne lahendus olnud. Noormees tõusis kikivarvukile ning suudles õrnalt Fredi huuli. Jah, ta polnud mehega viimastel päevadel rääkinud. Ta ei osanud ega julgenud. Tema silme ees oli pilt Harrietist ja sellest, kuidas Fred neidise kõri läbi lõikas ja kuidas neidis tema poole sirutas. Ja kuidas tema, Seitsme Kuningriigi prints ja selle õnnetu neiu kihlatu, mitte midagi ette ei võtnud. Vaid valetas oma ihukaitsja katteks. Ihukaitsja, kes tema kihlatuid tapab. Aga hetkel ei tahtnud prints sellele mõelda. See unenägu oli nii häiriv olnud ja ta ainult tahtis kõike unustada. Et Fred paneks ta kõike unustama.

Seegi tõsi... Frederick naeratas õrnalt ning vastas pehmelt noormehe suudlusele. Ta oli Remyt igatsenud, kuigi sai aru, et poisil oli muule mõelda, et ta isegi ehk kartis Fredi. Rüütel oli siiski tema enda silme all ta kihlatu kõri läbi lõiganud, ja kuigi oli printsi märganud veel ajal, kui Harrieti oleks saanud päästa, ei olnud ta peatunud, vaid veel tugevamalt surunud ning tüdruku tapnud. Sest ta ei suutnud seda taluda. Mõtet Remyst koos kellegi teisega. Frederick tõmbas Remyt endale õrnalt lähemale ja süvendas suudlust pisut, nautides asjaolu, et nende vahel ei olnud häirivat turvist. See turvis oli temagi närvidel tallunud ning sellistel armsatel hetkedel talle ees olnud. Praegu aga polnud tal isegi mitte kõige kergemat rõngassärki seljas, ja see sobis Fredile väga hästi.

Remy liibus meelsasti Fredile lähemale. Ka tema nautis olukorda, et Fred seda tülikat turvist ei kandnud. Noor prints lasi enda käel mööda mehe rinda alla libiseda. Ta silitas linast särki ja tundis selle all rüütli lihaseid. Huvitav, kas ta julgeks oma kätt mehe särgi alla lükata. Ja oligi Fred suutnud panna teda neid õudseid unenägusid unustama. Täpselt sama moodi nagu mees pani teda reaalsust unustama. Parim rohi kogu maal.

Frederick naeratas õrnalt suudlusesse ning peagi suundus pehmete suudlustega printsi kaelale, vabastades ta samas tema keebist, mis talle ette jäi. Ta laskis tumedal keebil võib-olla natukene lohakalt maha libiseda, aga tal polnud aega minna seda kusagile kombekalt rippuma panema. Ja ta teadis, et kael oli tal selline armsalt tundlik koht...

"Aah!" ahhetas Remy ja viskas pea kuklasse, kui Fred ta kaela kallale asus. Noormees lasi keebil maha libiseda. Jeah, suva see. Hetkel olid tema riided viimane asi, millele mõelda. Mõnuvärinad läbisid Remy keha ja ta oleks nagu täiesti halvatud olnud Fredi käte vahel. Mehe suudlused olid nii head. Ta ei suutnud teha muud kui taas mõnust ahhetada ning Fredile lähemale liibudes, andes mehele mõista, et ta on täiesti tema valduses.

Frederick naeratas õrnalt, hea oli teada, et Remyle meeldib. Ta hammustas noormehe kaela hästi õrnalt, tahtmata talle jätta mingeid märke, või pigem tahtis, aga see polnud just parim idee ju. Küsimused polnud need, mida Remy vajas, sellel teemal. Mees suudles mõne hetke tungivamalt tema kaela, aga siis vajutas sinna veel pehme musi ning liikus suudlustega tagasi poisi huultele.

"Mmmh!" mõmises Remy endiselt rahulolevalt, kui Fredi hambad ta kaela hammustasid. See oli nii mõnus ja naudingut tekitav ühteaegu. Remy andus täielikult Fredile ja siis liikus mees suudlustega tagasi tema huultele. Remy vastas suudlusele ahnelt ja kuidagi kogemata libises ta käsi Fredi särgi alla. See kuum nahk ta sõrmede all oli nii mõnus ja samas erutas kutti kergelt. Ta hammustas läbi suudluse tugevalt Fredi alahuult.

Frederick tundis kergeid külmavärinaid ennast läbimas, kui Remy käsi tema särgi alla libises ning see hammustus oli hea... mees süvendas suudlust, muutes seda ahnemaks, ning tema sõrmed olid leidnud kuti kuueääre, mida ta nüüd noormehel seljast ära võtma hakkas. Ta ei mõelnud sellele, kuhu see kõik viima hakkas, ta tegutses hetke ajel ja praegu ta tahtis sellest kuuest lahti saada.

Kui Remy oma käed Fredist eemale pidi tõmbama ja tema kuub maha vajus ning suudlus katkes, tõstis Remy pilgu Fredi silmadele. Mees oli siin hämaras toas, valgust andmaks vaid kamina tuli, nii ilus. Remy asetas oma käe Fredi põsele ja jäi rüütli nägu imetlema. Tema rüütel! Nad ei peaks tegelikult siin teineteisega sehkendama, vaid pigem kumbki omale mõne daami leidma. Isegi kui Fred selle daami kuskilt bordellist otsima peaks, sest Valvkonna rüütlitel ju naisi olla ei tohtinud. Igal juhul ei tohiks nad siin teineteisega sehkendada ja Remy ei tohiks siin üldse olla. "Ma peaks vist minema," pomises prints. Mis ta üldse sinna tuli siis?

Mkmm... Frederick ohkas tasakesi, pilk nukraks muutumas. Daami leidma... ta ei kavatsenudki näha Remy kõrval mõnda naist, kellest ta teadis, et Remyga koos magab, ei. "Ära mine," ütles Fred tasakesi, kuigi tõmbas oma käed Remyst eemale, justkui lubadusena, et ei tee midagi rohkemat, kui poiss vaid ära ei lähe, aga samas lubades ka Remyl minna, sest poiss ei olnud enam tema käte vahel. Ta ei tahtnud, et Remy ära läheks...

Remy kortsutas kulme, kui Fred enda käed ära võttis. Mida ta sellest siis nüüd välja peaks lugema? Et mees ei taha teda sinna? Samas ta ütles, et Remy ei läheks. "Miks sa mind ei hoia?" küsis prints viimaks, kulm endiselt kortsus. Vaata, et tõstab kohe käed puusa või ristab need rinnal. Nõnda etteheitev oli ta toon.

Aww.. saa nüüd siis temast aru. Frederick muigas õrnalt, aga libistas oma käed tagasi ümber Remy ning vajutas tema laubale pehme musi. "Ma ei taha, et sa ära läheks," ütles mees hästi tasa, kui oma pilgu poisi silmadesse suunas. Ei tahtnud. Ta tahtis, et Remy sinna jääks, tema juures oleks.

"Siis näita seda välja ka kui väga sa mind siia tahad, mitte ära astu minust eemale," lausus Remy veidi etteheitvalt ning põimis siis oma käed ümber Fredi. Ta ohkas tasa. "Ma tahan siin olla," sosistas nooruk. Ta ei tahtnud ära minna. Aga äkki oleks pidanud? Samas, paljugi, mida oleks pidanud, ta tahtis ja see oli oluline.

Frederick noogutas pisut ning tugevdas oma haaret ümber Remy. "Siis ära mine," ütles Fred tasa, kui Remy ütles, et ta tahab seal olla. Jah, see oli... keeruline. Ta siiski oli keset ööd oma ihukaitsja magamistoas. Ihukaitsja, kellega tema suhted olid hoopis teistsugusemad, kui nad tohiksid olla. Aga Fredi jaoks oli see õige, mis siis, et kõigi teiste jaoks oli see vale.

"Ei lähe," naeratas Remy, ning tõusis taas kikivarvukile, et Fredi suudelda. Ta libistas oma sõrmed mehe juustesse ning sikutas neid veidi, liibudes ise Fredile lähemale.

Frederick naeratas taaskord kergelt ning vastas noormehe suudlusele, kui too taas teda suudles. Fred kummardus ka pisut, et Remy ennast väga pingutama ei peaks, sest pikkusevahe oli üsnagi märkimisväärne. Ta muigas suudlusesse, kui prints tema juukseid sikutas, ja süvendas suudlust hästi natukene.

Remy liibus Fredile lähemale, toetudes sedasi põhimõtteliselt mehele peale. Ta suudles teda veelgi ahnemalt ja sasis mehe juukseid, et neid siis kohe jälle natuke sikutada. Talle meeldisid Fredi huuled. Need olid nii mõnusad ja pehmed ja andsid kindlustunnet.

Frederick vastas suudlusele võrdväärse ahnusega, sõrmed aeglaselt noormehe seljale mustreid joonistamas. See juuste sikutamine ei olnud ka üldse valus, vaid pigem tuttavlik, ning hea. Talle meeldis. Fred hoidis Remyt kindlalt püsti, käsi tugevalt tema ümber põimunud. Isegi äsja ärganuna polnud ta unisusest hoolimata nõrk.

Remy kaalus, kas loobuda oma särgist, nagu ta tol korral oli ilma särgita olnud kui Fred talle kätte oli lõiganud, või siiski mitte. Ja tol korral oli ta selle haavakese pärast põdenud. Nüüd oli ta kaelal juba peaaegu paranenud pikk jutt tolle mehe musta habemega pistodast ja sellest veidi kõrgemal kriim Thomase mõõgast. Ja neid kriime ning jutte tuleb ilmselt juurde. Vähemalt ütles Remy sisetunne talle, et need ei jää tema viimasteks vigastusteks. Aga hetkel keskendus nooruk pigem Fredi suudlusele, kui mõtles neile haavadele.