In times of great distress

Remy pööritas silmi. "Mina tahan vande anda," sõnas ta siis ning tõusis. Ta kõndis oma hobuse juurde ja võttis sadulakotist riidetüki, millega ta mõõga ära kuivatas ja selle siis tuppe lükkas. Riidetüki sadulakotti tagasi pannud, tõusis Remy sadulasse. "Ma võiks trooni jätta Cody'le. Ta peab küll veel kõvasti kasvama, aga ma tean, et see rõõmustaks teda kui ta piisavalt vanaks saab," ja kui ei rõõmusta siis? Kindlasti rõõmustab.

Frederick kortsutas õrnalt kulmu. "Valvkonda saamiseks peaksid sa üsna kaua ootama ja treenima... ning teine võimalus oleks Müür, aga ma ei usu, et sa sinna minna soovid." Valvkonda kaua, sest Remy polnud kaugeltki rüütel veel, ta polnud lahinguski olnud, ja kõik Valvkonna liikmed olid täiesti täiejõulised mehed. Keegi polnud suremas.

Remy nautis seda, kuidas ta hobuse seljas Fredile ülevalt alla sai vaadata. "Ja kui soovin?" küsis Remy üleolevalt. "Äkki just sinna ma minna tahangi ja peakskingi," sõnas nooruk külmalt. "Tee nüüd kiiremini, mu õde võib pärlite ja helmeste järele hull olla, aga tema väsib," mainis nooruk. Ja mis siis kui keegi märkas neid eemale sõitmas?

Aeeh. "Eks see ole teie valida..." vastas Frederick õlgu kehitades, kui enam sellel teemal vaielda ei viitsinud, kasutades armast viisakusväljendit. Fred lükkas kuivatatud mõõga tuppe ning ronis sadulasse ja kui Remy enda hobuse liikuma suunas, järgnes Fred talle.

Remy surus oma hambad vihaselt kokku ning kannustas hobust. Ta vihkas kui Fred viisakust kasutas. Ta vihkas seda üle kõige. Ja olgugi, et ta hakkas turtsuma ja plärtsuma kui Fred talle vastu hakkas oli just see see, mida ta tahtis. Mitte see viisakus ja aupaklikus ja kõik see "kuidas prints soovib" käitumine. See ajas teda närvi. Remy galopeeris vaikuses tagasi pealinna poole, kuni nad viimaks linnaväravateni jõudsid ja Remy ning Fred sisenesid. Nüüd juhtis ta hobust kõnnis turu poole.

Aga Frederick võis ju mõne hetke vastu vaielda, aga lõpuks tüdineb temagi ära, ja polnud lihtsamat moodust Remyga vaidluse lõpetamiseks, kui järjekindla ja jäise viisakuse kasutamine. Talle tegi haiget Remy niimoodi kohelda, aga ta oli ka inimene. Frederick suunas enda hobuse samuti turu poole, käsi vahepeal tõusmas ja enda kaela hõõrumas. Natukene andis vahepeal ikka tunda, et Remy mõõga sinna surunud oli.

Remy ratsutas tõsisel ilmel kuni kohani, kuhu ta õde ja õe valvur oma hobused olid jätnud. Kutt sidus ka enda hobuse sinna kui oli sadulast maha roninud ja suundus siis turule, Frediga sõnagi vahetamata. Ta kavatses teda nüüd nii valusalt vältida kui võimalik, aga talle tundus, et mees ei hooli sellest ja see ainult ärritas teda rohkem. Ta polekski rahva seest oma õde vist leidnud, kui tal valgesse riietatud rüütlit kaasas poleks olnud. Remy suundus nende juurde. "Mis sa kokku oled ostnud siis juba?" küsis Remy ja ignoreeris ühe kaupmehe tütre armunud pilku.

Frederick sidus oma hobuse kinni ning järgnes Remyle, püsides kindlalt tema kannul, sõrmed mõõga käepidemele toetumas. Ta vaatas jäise pilguga seda tüdrukut, kes Remyt jõllitas, kui nad poisi õeni jõudsid, aga suunas siis pilgu eemale, rahvale, et olla kindel, et mingit ohtu pole.

Maya ei olnud üldse tähele pannud, et vend kuskile kaugele läinud oli. Tema arvates olid nad Vapra Frediga koguaeg kusagil turuplatsil kolamas. Nii et kui vennas ta kõrvale ilmus, saatis ta tolle poole vaid ühe kiire naeratuse, süvenedes siis uuesti nukkude valikusse. Mis sest, et tal selles hiiglaslikus korvis, mida tema ihukaitsja kandis, juba lisaks muule üle ääre trügivale nännile kaks nukku istusid. Kolm oli kohtu seadus või miskit. "Mis sa arvad, kas võtta see pruunide silmadega või see rohelistega. Mul üks rohelistega juba on, aga samas tema juuksed on ju pruunid, aga sellel siin on heledad," arutles Maya. Väikestviisi kollektsioneerija juba.

Remy silmitses nukke vähimagi huvita. "Mõtle, kummast sul vähem kahju on, kui Cody selle ära kaotab või sööb," pakkus Remy. Ta silmitses hetke nukke ja siis õde. Nii noor ja nii süütuke alles. Mõelda vaid, et Remy oli mõned tunnid tagasi tapnud mehe. Ta hingas sügavalt sisse ning ohkas, suutmata näole naeratust venitada.

Selle peale turtsatas Maya lõbusalt naerma ja valiski pärast hetkelist mõttetööd pruunisilmse nuku välja, lastes rüütlil taas rahaasjadega tegeleda. Tüdrukul endal polnud selleks püsivust lihtsalt. Ta tahtis juba järgmise leti juurde kiirustada. "Ohh, tule ma näitan sulle, mis ma enne leidsin!!" sõnas Maya siis elevile minnes, haarates venna käest ja tirides ta eemale ühe leti juurde, kus igasugu ehteid oli. "Näe, vaata.. Ei tea, kas see on päris?" lausus ta siis üht ehet kätte võttes. Tegu oli lihtsa kaelakeega, kus ümber pealtnäha draakonihamba oli mähitud nahariba, mille abil sai ehte siis kaela ka riputada. Sildid väitsid küll, et tegu oli õige asjaga..

Remy järgnes õega ja silmitses siis ehet. "See on võlts," teatas Remy. "Draakonitel on suuremad hambad. Palju palju suuremad. Ja igaüks Seitsmes Kuningriigis teab, et draakoneid pole juba sajaneid enam olemas olnud," lisas prints. Aga kaupmees sekkus nende vestlusesse ja kinnitas, et see on ehtne. Remy saatis talle külma ja hoiatava pilgu, käsi mõõga käepidemel. "Kas sa tahad väita, et mina, Seitsme Kuningriigi kroonprints valetan?" küsis nooruk kaupmehelt ja too raputas ehmunult pead. "Ma võin selle printsessile kinkida. Ilusate silmade eest," lubas kaupmees, ning ulatas ehte Maya kätte. Remy, aga ärritus. Niigi oli ta pinges. "Mu õde peaks selle saama sinu valelikkuse eest, mitte odavate meelituste. Ma võiks selle eest lasta sul keele välja lõigata," urises Remy ja tema sõrmed tugevnesid mõõga käepideme ümber.

"Nähh.." pomises Maya kurvalt. Ta juba nii lootis ju. Ja siis hakkas kaupmees miskit seletama ja Remy ärritus. Kohe silmnähtavalt ärritus. Tüdrukuke lootis, et kaelakee talle kinkimisega on kõik juba korras - ütles oma tänusõnadki kaupmehele ja muutus hetkeks üsna rõõmsaks, poetades ehte hellalt korvi. Kuid Remy oli ikkagi ärevil. "Remy!" sõnas Maya etteheitval toonil, saatis kaupmehele vabandava pilgu ja pani käe venna omale. Just nimelt sellele, mis mõõka haarama kippus. "Sinu õde oskab ise ka enda eest seista. Kaelakee on kena ja head sõnad tänuväärsed," manitses tüdruk. Pisike küll, aga tarkust täis.

Kaupmees näis väga ehmunudja eksinud välja. Loomulikult. Mida sa teed, kui kroonprints isiklikult su peale ärritub ja sul keele suust ähvardab rebida. Aga õe sõnad rahustasid Remy. Ta isegi ei teadnud, miks ta nii pinges oli ja nii kergelt ärritus. Või tegelikult teadis küll. Vabandama või midagi ta siiski ei hakanud vaid võttis käe mõõga käepidemelt ja saatnud kaupmehele veel ühe hoiatava pilgu, astus ta leti juurest koos oma õega eemale. Remy ohkas kergelt ja rahvas turul tegi neile veidi teed. "Tahad sa veel midagi?" küsis Remy. Ta ei tahnud seal väga olla, aga pigem oli ta turul, inimeste keskel kui lossi punaste müüride vahel.

"Üht kotitäit neid häid rosinakomme," vastas Maya lõbusa muigega, sammudes venna kõrval. Magusa ostmise oli ta viimaseks jäänud, et ta šokolaadiste kätega seal nukke näppima ei hakkaks. Ja aega neil ju oli, nii et tüdruk sai enda kommid võtta ja siis nad said kuskile jalutada või miskit. "Kus sa käisid üldse vahepeal?" uuris Maya nüüd. Mine tea, äkki nägi Remy ka miskit põnevat turul. Ostnud polnud vend küll midagi.. Vähemalt polnud näha, et tal miskit kaasas oleks.

Remy noogutas. Kui rosinakomme tahab tema õde, siis neid ta ka saab. Nad astusid mööda tänavat edasi, mööda lettidest, kus iga kaupmees just oma kaupa kõige paremaks kiitles. Neidise järgmine küsimus pani Remy aga pingesse tõmbuma ja raske oli end rahustada. "Ma.. Ratsutasin ringi. Käisime korraks turniiriplatsil," vastas nooruk. See oli tõde, aga mitte täielik ja täielikku tõde polnudki tüdrukul vaja teada. Mitte keegi ei pidanud seda teadma.