In times of great distress

Maya istus suures saalis, Raudsel Troonil, olles end kõvale istmele võimalikult tihedalt kerra keeranud. Jalad olid tal helerohelise kleidi seeliku alla peidetud, käed ümber põlvede sätitud ja tüdruku pea toetus vastu Trooni seljatuge. Ta teadis küll, et Troonil polnud lubatud istuda ja üldse oli see ruum teatud mõttes püha, aga Maya isa tervis oli nii halvaks läinud, et tüdrukukest isa juurde ei lastud ja Troon oli ainus koht, kus ta tundis, et ta natukenegi isale lähemal on. Türuku ilme oli harjumatult tõsine, kui ta endamisi mõtteis arutles, mis inimestest pärast surma saab.


OT: Prints

Remy oli terve tänase hommiku oma toas oma voodis veetnud, kuni viimaks tal põhimõtteliselt kästi voodist üles tõusta ja ilma tervitama minna. Mis prints ta on kui isegi voodis olla ei lubata. Nüüd kõndis ta igavlevalt mööda lossi koridori edasi. Täna polnud tal isegi mitte tuju mõõgavõitlust harjutada. Nagu ikka kandis Remy oma valüüriaterasest mõõka vööl. Seljas oli tal pikk smaragdroheline mantlit meenutav kuub, ülle mille jooksid kuldsed tikandid ja üle tema vasaku õla libises must keep, mis noorukile pahkluuni ulatus. Jalas nahast saapad. Ja Remy sabas liikus Fred, kellega nooruk viimasel ajal aina vähem rääkis. Nüüd lükkas Remy troonsaali uksed lahti ja peatus lävel kui nägi oma õde troonil istumas. "Mida sa teed?" küsis nooruk. "Sa ei tohiks seal istuda, sa tead seda," mainis Remy pahaselt. Isegi tema ei tohtinud seal istuda. Veel.

Mayal käis kuum hirmujutt südame alt läbi, kui ta uste avanemist kuulis. Ta oli küll printsess, aga isegi talle polnud Troonil istumine lubatud. Õnneks oli tegu vaid Maya vennaga, mistõttu neidis end isegi püsti ei hakanud ajama, kergitades vaid pead, et Remyt silmitseda. "Kas isa sureb?" küsis tüdruk selle asemel, et venna jaburale küsimusele vastata. Silmaga näha ju, mida ta teeb. Istub otseloomulikult.

"Tule maha sellelt!" käskis Remy ja astus saali. Uksed tema järel jäid esialgu lahti. Küsimus oli niivõrd otsekohene, et Remy ei osanud selle peale esialgu mitte midagi kohe kosta. Ta ohkas vaikselt ning kortsutas kulme. Nii palju tuli viimasel ajal juttu surmast. "Jah," vastas Remy siis ausalt. Polnud ju mõtet keerutada. "Isa sureb, aga me keegi ei tea, kas see juhtub täna või homme või kuu pärast," lisas prints.

Nii otsese käsu peale ehmus Maya küll ja ronis toolilt kiirelt maha, siludes enda kleiti, pilk maas. "Aga ma ei taha ju, et ta sureks.." sõnas tüdruk vaikselt, kartes nüüd väga vennale miskit vastu rääkida. Maya sammus mõned astmed allapoole ja istus siis hoopiski trepiastmele. "Mis temast siis saab kui ta ära sureb?" uuris tüdruk edasi. Tema ise polnud ühelegi heale mõttele tulnud, mis siis saama peaks. Mingist Taevast kui sellisest polnud ta ju kuulnudki.

"Paljukestki, mida meie tahame," pomises Remy. Või mida üldse keegi siin ilmas tahtis. Kui elu lõppes, siis see lõppes ja mitte üks meister oma sõnadega ei saanud seda enam muuta. "Mida sa pärid nii rumalaid küsimusi. Kas sa tikkima või midagi ei peaks?" ärritus Remy kergelt. Surm oli viimane asi, millest ta rääkida tahtis. Surmakutsar ise käis tal kannul koguaeg, valmis tapma kõik, kes talle viga teevad või teda armastavad.

Maya kortsutas tema jaoks arusaamatu pomina peale vaid kulme. "Ise sa oled rumal!" nähvas plikatirts kohe vastu. Ka hea moodus, kuidas tulevase kuningaga rääkida ju. "Miks keegi mulle midagi ei räägi? Kõik ütlevad ainult, et kõik saab korda ja mina ärgu vaevaku oma pead. Ta on MINU isa KA!" lausus Maya siis pahaseks saades, tõustes püsti ja pannes enda sõnade rõhutamiseks koguni käed puusa, näol trotslik ilme.

"Ja kui ta ära sureb, panen ma su paari mõne kauge lordiga ja ei pea su rumalaid küsimusi enam kunagi taluma!" nähvas Remy vastu. Kui neid sedasi kuulata, ei saaks vist küll aru, kumb on vanem ja kumb noorem. Ja ühesugused jäärapäised ja kergesti ärrituvad Baratheonid olid nad ka.

"Sina ei pane mind kellegagi paari! Endal sul naised surevad ära koguaeg, pole vaja minule samasugust ebaõnne," sõnas Maya pahaselt silmi vidutades. Natuke hell teema ehk, aga mis see talle luges. Ja tegelikult ta täitsa kartis seda kunagist paari panemist, sest see tähendas, et ta polnudki nagu enam printsess, kes elas King's Landingus vaid pidi ära kolima ja kellegi vähema, kui printsiga leppima, sest prints oli ta vend ju ometigi ja no.. eww. Ega nad Targaryenid polnud.

Remy põrnitses õde vihaselt. "Kao välja siit!" käratas ta, olles täiesti marus. Ta viis pilgu Fredile. "Kaduge mõlemad välja siit!" käratas ta uuesti. Aga enne kui need kaks liigutadagi oleksid jõudnud, tormas karjumise peale kohale Remy teener. Täielik tainapea. "Sina ka, kao välja!" kärata Remy talle ja too jooksis sama kiiresti välja kui ta sinna tulnud oli. "Kaduge kõik minema ja jätke mind üksi!" röögatas Remy uuesti. Liiga aeglaselt liikusid nad.

Maya ei läinud kuskile välja. Okei, venda nii vihasena näha ehmatas ta ära küll, aga tegu oli siiski ta vennaga, keda ta armastas üle kõige ja tüdruk ei saanud lihtsalt ära minna, teadmisega, et Remy oli tema pärast endast väljas. Seepärast liikus ta ruumist väljumise asemel hoopis vennale lähemale, alguses arglikult, sest Remy ajas tüdrukule sedasi hirmu nahka, aga viimased sammud tegi ta üsna kiirelt ja pani siis käed ümber venna keskkoha, et teda tugevalt kallistada. "Anna andeks, Remy.." sõnas tirts vaikselt.

Remy surus oma käed rusikasse, kui õde teda kallistas, et mitte tüdruku juustest haarata ja ta endast eemale tõmmata. Nooruk sulges oma silmad ja hingas sügavalt sisse. Alles mõne aja möödudes asetas ta oma käed ettevaatlikult ümber oma õe. Ta soovis, et poleks näinud seda, kuidas Fred Harrieti tappis. Kui ta poleks seda näinud, poleks ta iial teada saanud, miks ta kihlatud surevad ja ta oleks saanud oma emale vastu vaielda, et see needuse jutt on kõigest argade inimeste fantaasia. Aga nüüd ta teadis kuidas asjad on ja teadmised olid tegelikult ühed hirmutavad asjad.

Aga Maya oli kangekaelne ega lasknud enne haaret karvavõrdki lõdvemaks kui Remy käed lõpuks ka tema ümber ilmusid. Vähemalt oli vend nüüd loodetavasti rahunenud. Talle ei meeldinud, kui Remy karjus. Troonisaalis veel kajas ka muidugi. "Ma ei päri enam nii palju. Ma luban," sõnas Maya viimaks eemale tõmbudes. Sellistes olukordades lubas ta muidugi maad ja ilmad kokku. Et ainult tema peale süü ei jääks ja tema pahandustesse ei satuks.

Remy vajutas õe laubale musi. Jah, ta ärritus kergelt, aga jahtus üsna kiiresti maha ka. "Lihtsalt ära küsi nii rumalaid küsimusi," pomises Remy. "Kust mina tean, kuhu isa pärast läheb. Ma tean ainult seda, et see koht on palju parem kui see, kus me praegu oleme. Seal pole reetmist, ega tapmist ja seal võib teha mida iganes hing ihaldab," seletas Remy. Ta polnud kunagi keskendunud, et kuhu peale surma minnakse ja tegelikult see väga teda ei huvitanud ka. Ta eelistas selliseid asju ignoreerida kui end igapäevaselt piinata.

Maya naeratas selle väikese musi peale, mis nagu vaherahu tähistaks. Sest Baratheonide klanni vahel oli täielikku rahu võimatu saavutada. Küll nad varsti jälle üksteisel kõris olid. "Ja seal pole tal enam valus, eks?" küsis Maya, teadmata samas, kas isal praegugi valus oli. Aga kui Maya haige oli, siis temal oli alati kusagilt valus, nii et laps tegi omad järeldused. Remy jutt rahustas ta täitsa maha. Kahju oli muidugi, et isa surema pidi, aga vähemalt sai ta kuskile ilusasse kohta.

"Eih, seal pole tal valus," sõnas Remy. "Ja ta saab oma vanemate juurde minna," lisas nooruk. Ja kui kord nemad surevad, siis lähevad oma vanemate juurde. Mis pani Remy mõtlema, et huvitav, kuhu Harriet läinud oli. Talle meeldisid hobused. Remy sai vaevalt teda tundma. Ehk oligi hea. Teisi tüdrukuid ei tundud ta üldse, mis tegi asja samuti väga kergeks.

"See kõik kõlab täitsa hästi," sõnas Maya otsustavalt, kerge naeratus huulil. Kuigi üsna naljakas oli idee kuningast oma vanemate juures. Kui Maya perekonda ette kujutas, mõtles ta ikka isale ja emale ning väikestele lastele. Tema isa oli aga suur mees juba ja vanaisa ja vanaema oli üsna võimatu ette kujutada. Sestap kujutas ta hoopis enda isa nooremana ette, muiates endamisi lõbusalt. "Aga kas siis lähed sina kohe troonile, kui isa.. Kui teda enam pole?" küsis Maya veidi kahtleval ilmel. Remy oli isaga võrreldes ju nii noor.

"Ei, ei lähe kohe," sõnas Remy. "Mõnda aega valitseb kuninga käsi ja alles siis lähen mina troonile," selgitas prints. Jah, ta pidi nii aastakese ootama. Või rohkemgi, kui asjaajamiseks ka läheb ja mis kõik veel. Aga ta õde ei pidanud seda kõike nii detailselt teadma. Talle piisas kui ta teadis, et tema vend ei saa päris kohe troonile ja peab natuke ootama. "Ja alles siis kui mina juba mõne aja valitsenud olen, pead sina mehele minema," sõnas Remy.

"Ja siis sa pead endale kuninganna ka leidma?" küsis Maya vääga ettevaatlikul ja kõhkleval toonil. Eelmine kord polnud selle teema katsumine just kuigi hästi lõppenud. "Kas mina olen siis ikka printsess edasi?" päris tüdruk. Printsessid olid ju kuninga tütred. Aga tema oli ju siis kuninga õde. Kes kuninga õed olid? Kuninganna oli ju kuninga naise nimetus.. Segane värk. "Aga siis ma pean ju siit ära kolima ja siis ma pole enam kindlasti printsess," ohkas Maya kurvalt.

Remy otsustas seda kuninganna teemat vältida. "Muidugi oled. Sa oled printsess täpselt seni kaua kuni sa minu õde oled. See, et sa ära kolid ja abiellud ei tähenda, et sa printsess poleks," muigas noormees. Printsessiks jäi ta alati ja varsti ta ilmselt sellega enam väga rahul ole, et ta printsess on. Samas, mine neid naisi tea.

"No aga siis ma olen ju hoopis mingi koja valitseja naine. Kuidas ma siis samal ajal Seitsme Kuningriigi printsess olla saan?" ei saanud Maya asjadele ikkagi pihta. Ega tema kaasa teda siis printsessiks kutsuma ei hakka ja tema ees ei lömita. Naised olid ikka oma meeste suhtes alamad. Tema küll alam ei kavatsenud kellegi jaoks olla. Tema oli printsess!

Ja ta oligi printsess ega saanud eal kellegi alamaks. Remy lööb ise selle mehe maha, kes tema õde alamana kohtleb. Vot nii! "Sa oled ikkagi printsess," kinnitas Remy. "Küll sa ükskord taipama hakkad," noogutas kutt.

"Miks ma lihtsalt siia ei võiks jääda kui sina kuningaks saad? Ma ei oleks sul jalus ega miskit.." pakkus Maya lootusrikkal ilmel. Temasugusel lapsel oli ikka veider ette kujutada, et ta kunagi mingi mehega abielluda peaks tahtma. Palju parem oleks lossis edasi elada. Saaks rahumeeli tikkida ja enda vendi kiusata ja puha. Mingi võõra mehe juurde kolimine tundus ajuvabana.

"Sa ei saa siia jääda, sa pead abielluma. Nii nagu kõik naised kord peavad abielluma," muigas Remy. Nii nagu tema kord pidi abielluma. Aga... Ta ei tahtnud mõelda ka, mis saama hakkab kui talle aina uusi mõrsjaid pakutakse. Ükshetk peab see ju lõppema. Aga mis siis kui Fred selle kõige lõpetamiseks midagi hullumeelset teeb?

"Aga siis ma abiellun kellegagi, kes elab lähedal. Ja käin hästi tihti külas," lubas Maya kerge naeratusega. Õnneks olid need ajad tema jaoks veel üsna kaugel. Kuigi Remy kohta ei saanud sama öelda jah. "Remy.. Mul on kahju, et su kihlatu tapeti," sõnas tüdruk vaikselt. Seekord olid kõik lootnud, et prints jõuabki abiellumiseni. Aga ikkagi ei läinud õnneks. Maya oma lapsemõistusega ei teadnudki, mida uskuda. Kas seda needuse juttu või midagi muud.