Let's see who we've got here...

Frederick ei pidanud praegu Remyt valvama, sest ta oli enda vennaga ning seal oli palju teisi valvureid ja Fred oli ära saadetud. Mehele see sobis, sest ta otsis seda neiu Karstarki, kellega Remy abielluma peaks. Ta ei kavatsenudki lasta sellel juhtuda. Ning kuna tüdruk oli Kuningalinnas, ei pidanud ta isegi mitte Amfissa teeneid kasutama, vaid sai täiesti ise tüdruku ära tappa. Õnn missugune.

Harriet Karstark... oli tallis. Neiule meeldisid hobused, oojaa. Tema enda valge suksu seisis tagapool, kuid praegu tutvus tüdruk kohalikega. "Ilus poiss oled," kommenteeris ta ühe täku põske patsutades. Paistis, et põhjast tulnud piiga meeldis ka loomadele. Tallis valitsev sõnnikuhais ei seganud tüdrukut. Ta oli teisi käskinud end üksi jätta, mõtlemata, kui usurde ohtu see printsi mõrsja pani. Karholdis oli Harrietil ju alati turvaline, siin mitte.

Frederick jõudis ka varsti talli. Ta oli kusagilt kuulnud, et neiule meeldivad hobused... ja kuna ta teda lossipealt ei leidnud, eeldas ta, et võiks tallist otsida. "Mu leedi..." ütles Frederick, kui tüdrukut tallis märkas, huulil märkamatu pilklik muie ning kummardas väga vähe ka kangelt. Khm. See neiu oli siin üksi... ja sureb varsti. Kahju muidugi.

Harriet võpatas kergelt ja pöördus kanna pealt ringi. "Mida te siin teete?" nõudis ta. "Ma ütlesin, et ma ei taha, et k e e g i mind segaks," lisas ta õige nipsakalt. Selgelt oli näha, et neiu oli harjunud oma tahtmist saama. Ta põrnitses tundmatut meest altkulmu. Valge värv reetis, et tegemist oli valvkonna rüütliga. Ehk peaks veidi viisakamalt käituma?

"Mina ei tea, mida te ütlesite," muigas Frederick vastuseks. Ega ta ei kuulnud teise lossi otsa tema käske. Ning teda ei huvitanudki. Fred astus nüüd juba lähemale, sõrmed endiselt mõõga käepidemel puhkamas. Tallis surra, tore viis... "Teile meeldivad hobused?"

Tüdruk ei kahtlustanud midagi, veel mitte. Ta oli abiellumas printsiga, valvkond peaks ka teda kaitsma nüüd, eks? "Jah, meeldivad, kas see on patt?" teatas Harriet ning pööras rüütlile selja, et järgmise looma juurde liikuda. See kõrb hobune oli eriti pirakas.

"Ei, muidugi mitte," muigas Fred ning järgnes tüdrukule. Hea, et kõik rahvas tallidest eemal oli... "Sa tundud lausa tore tüdruk olevat," muigas ta järgmiseks. Sinatamine juba. Tema ja kaitseb Harrieti... oh ei.

Neiu astus veel edasi. Miski rüütli hääles tegi ta valvsaks. Harriet viskas kerge pilgu üle õla. Millal nad sina peale üle läksid? Kergelt kulmu kortsutades ning tempot tõstes liikus ta järgmise hobuse juurde. "Te võite mind nüüd omaette jätta," ütles neiu oma kõige käskivamal toonil.

Aww... "Kas sa kardad mind?" küsis Fred huvitatult. "Võiksid, kui veel ei karda. Sest vaata... tegelikult ma armastan Remyt... jah... ja ma ei saa lasta sul temaga abielluda." Võltsnaeratus ilmus mehe huulile, kui ta tüdruku ees seisatas. Ta ei lase neiul põgeneda ka.

Sisetunne, mis tüdrukule ütles, et midagi on väga-väga valesti, ei eksinudki. Tal kulus sekund või paar, et mõista, mida rüütel oma ütlemisega mõelnud oli. Harriet kiljatas valjult, ehmatades hobuseid, lipsas mehe käe alt läbi ning pistis jooksma. Ta oli nii loll, et tallipoisid ära oli saatnud. Neiu lootus oli, et jõuab talliusteni, enne kui too mees, kes oli ilmselgelt treenitud. Teien võimalus oli peitu pugeda, aga mis see ka aitaks.

Frederick oli selleks valmis ning haaras tüdruku käest tugevalt kinni, teises käes juba paljastatud mõõk. "Kahju on sellistest pisikestest tüdrukutest," arvas ta mõõka aeglaselt tüdruku kaelale tõstes ning juba ta lõikas, ehk tüdruk ei saanud ka enam karjuda, sest veri tungis talle kurku ja lämmatas neidist. Frederick püsis surmtõsisena terve selle aja.

Tallipoisid said küll kõik ära aetud, kuid kõhetut kaltsudes tüdrukut, kes ühe tiine mära külje all redutas, ei märganud keegi. Alessa aimas halba, kui kuulis, et Remy tulevane kaasa üksi talli kavatseb jääda. Lossis oli palju neid, kes neiule halba oleks soovinud. Punase Kantsi Fantoom ei oleks saanud sündmustesse küll sekkuda. Mida teeb üks tumm tütarlaps mõõgaga mehe vastu? Alessandra oli kohal, et jälgida sündmuste käiku ning hiljem teavitada neid, keda vaja. Hetkel oli olukord väga halb. Kui Harriet maha lüüakse, ei jäta Karstarkid seda niisama. Tüdruk hobuse kõrval hammustas huulde. Vere maitset suus tundes lasi ta peast läbi lugematul hulgal plaane. Midagi teha ei andnud, kui keegi ei sekku on teise tüdruku lips läbi.

Remy oli oma perega aega veetnud, kuni ta ema, kuninganna, oli käskinud tal minna ja oma tulevane mõrsja üles otsida. Remy jaluta mõne aja lossihoovis, kuni kuulis ühelt tallipoisilt, et neidis oli tallis ja soovis seal üksi olla. Remy suundus siis samuti talli, käsi hajameelselt mõõga käepidemel. Ta kandis tumerohelist kuube ja samas toonis pükse ning keepi, mis üle ühe tema üla rippus. Vaevalt oli Remy talli lähedusse jõudnud, kui kuulis neidise kiljatust. Noor prints tõttas joostes talli, aga ainult selleks, et peagi tardunult seisma jääda. Jeah, tema mõrsjat rünnati, nagu ta kartnud oli, aga ründajaks oli Fred, printsi enda isiklik ihukaitsja. Remy seisis seal, pilk neidisel ja mõõgal, mis tüdruku kaela läbi lõikas. Ta oli hingetu ega suutnud suudki lahti teha, rääkimata siis hääle tegemisest või karjumisest.

Harrieti silmadest peegeldus sulaselge hirm. Ta nägi, kuidas talliuksed avanesid ning ta tulevane kaasa sisse tormas. Mu prints! mõtles tüdruk, temas tärkas lootus. Kohe käsib nooruk tol vastikul mehel see nõme mäng jätta. See oli vaid rumal näidend, mis lavastati, et talle näidata, kui ohtlik siin on. Tüdruk ei saanud hingata, ta sirutas oma vaba käe anuvalt troonipärija poole. Näita oma kangelaslikkust, tule päästa mind!

Frederick märkas Remyt alles siis, kui Harriet tema poole vaatas, aga surus mõõga tugevamalt sisse ning hetke pärast oli poole tema kaelast läbinud ja alles siis langetas ta oma mõõga, kui tüdruku keha veritsedes maha langes. Frederick neelatas neidist vaadates ning tõstis sügavalt sisse hingates pilgu Remy poole. Ta ei osanud mitte midagi öelda, seega ta lihtsalt seisis seal oma valges rüüs, valüüria terasest verine mõõk käes, kuid mitte ähvardavas asendis.

Remy vaatas tüdruku abipaluvatesse silmadesse. Aga mida ta teha oleks saanud? See kõik tundus liiga uskumatu ja juhtus liiga kiiresti ja samas oleks see justkui aegluubis toimunud. Kõik oli hoopis teisiti, kui tookord, mil Fred selle mõrvari Remy silme all tappis. Niipea kui Fred tüdrukust lahti lasi, astus Remy neidise juurde ja püüdis ta kinni enne kui tüdruku verine keha talli põrandale oleks jõudnud kukkuda, langedes ise verre põlvili. Prints hoidis Harrieti keha enda kätevahel, määrides nii riided. Miks? Tüdruk oli ju nii noor. Ja miks Fred seda tegi? Remy vaatas neidise silmadesse, kuni tundis, et tal hakkab vere lõhnast paha. Ta vaatas üles Fredi poole. "Miks sa seda tegid?" küsis Remy hingetult.

Viimane pilt, mida Harriet nägi, enne kui kõik mustaks läks oli, kuidas printsi silmad tema omad leidsid. Ta mõistus oli valu blokeerinud. Tüdruk küll tundis, kuidas veri mööda ta keha alla voolas, määrides uhiuue kleidi, mille isa printsile muljetavaldamiseks õmmelda oli lasknud. Harrietil oli kleidist rohkem kahju kui endast.
Pimedusest ilmus ta ema kuju, ümbritsetud heleda valgusega. Ta sirutas oma käed tütre poole. Harriet ei vaadanud tagasi, võttis kätest kinni ja lahkus.

Frederick astus sammu tagasi, kui prints neiu keha kinni püüdis. Ta oleks pidanud tüdruku endaga kusagile kaasa viima... ta ei arvestanud sellega, et prints tulla võib. Tema küsimust kuuldes mees neelatas taaskord. "Ma..." Fred hammustas õrnalt endale huulde. "Ma vihkan teda," pomises ta lõpuks vastuse, kui ka pilgu langetas, et mitte poisi etteheitvaid silmi vaadata. Remy juba armastas seda tüdrukut...? Frederick tapetakse selle lolluse eest... kuigi ta oleks võinud valetada, öelda, et neiu on reetur, mida iganes. Ta ikka rääkis tõtt. "Ma... ei hakka teile vastu, kui te mu hukkamisele saadate," lisas Fred, kui talle meenus, et Remy võib ta vabalt tappa lasta. Frederick siiski ei lasknud enda mõõgast lahti, vaid hoidis sellest veel kramplikumalt kinni, värske veri veel maha tilkumas selle teralt.

Alessandra oli šokis. Mööda ta põski veeresid alla suured pisarad. Imelik oli nutta tüdruku pärast, kellega ta kordagi sõnagi polnud vahetanud. Neiu mõtles, et oleks pidanud sekkuma, lööma mõõga Fredericku käest, aitama Harrietil põgeneda. Minevikku aga ei saanud muuta. Lahtriukses olevast oksaaugust nägi Alessa täpselt Remy sööstu, kui ta tüdruku laiba järele hüppas. Ellu Karstarkiplika jääda ju ei saanud.

Remy kortsutas kulme. Ta peakski seda tegema, saatma Fredi hukkamisele, aga ta ei suudaks ju. Prints viis pilgu tagasi tüdruku elutule kehale, mis ta kätevahel oli ja millest neidise kehasoojus lahkus. "Oh Frederick, mida sa teinud oled," pomises Remy. Ta tõstis ühe käe ning sulges ettevaatlikult tüdruku silmad. "Keegi tuli siia ja ründas teda. Sa ei jõudnud enam midagi teha ja see mõrvar pääses põgenema," lausus Remy. "Pühi oma mõõk puhtaks!" käskis prints pilku tagasi Frederickule viies. Ta ootas, kuni rüütel kindlalt oma mõõga verest puhtaks oli pühkinud ja viis siis silmad tagasi surnukehale oma kätevahel. Ta püksipõlved olid verest läbi imbunud ja Remy pea hakkas selle lõhnast aina enam ringi käima. Või käis see vaatepildist ringi. Vahet väga polnud, paha oli tal nii või naa olla. "Ja nüüd mine kutsu valvurid!" käskis Remy.

Frederick kortsutas tungivalt kulmu kui poiss hoopis teda sellest jamast päästma hakkas. Mis mõttes? "Aga..." Mida ta ütleb? Tal on võimalus elada... kuigi Remy jälestab teda elulõpuni. See tüdruk polnud veel viisteistki... Frd jättiski oma lause lõpetamata ning täitis kuti käsu otsida valvurid ning neile sama juttu rääkida. Valvurid jooksid koheselt kohale, Frederick nende kannul. Valvkonna rüütel jäi talliuksele seisma, silmad Remyl ja Harrietil, pilk seletamatu. Ta ei saanud aru, miks Remy nii käitus.

Ja siis algas suuremat sorti näitemäng, Remy kallistas tüdruku laipa ja kui valvurid sinna tulid, keeldus ta hullunult neidisest eemaldumast, kuni viimaks ta eemale rebiti ja Fredil Remyt kinni kästi hoida ja oma ruumidesse toimetada, kuni teised selle vaese tüdruku elutu kehaga tegelesid. Ja näis, et kõigile sobis väga hästi see välja mõeldud lugu. Remy puikles küll vastu, kuid lasi siiski Fredil end oma ruumidesse vedada. Alles enda toas, luku ja riivi taga lõpetas Remy selle hullunud printsi mängimise. Ta seisis keset tuba ja tundis kui rõve tal olla oli, sest ta riided olid koos kuivanud verega.

Ja nüüd oli Frederick veel rohkem segaduses, aga viis Remy tema ruumidesse. Ta ei saanud mitte midagi aru, mis toimus. Peale selle, et ta oli selle paganama tüdruku ära tapnud ja tegelikult ei kahetsenud. "Mu prints.. kas ma peaksin teenijad kutsuma, et nad teid... aitaksid?" küsis Fred vaikselt neelatades. Ta oli endiselt kindel, et Remy vihkab teda elulõpuni, miks peakski vastupidist? Selle ajaga oli ta ehk juba aru saanud, et Fredi pärast olid need teisedki tüdrukud surnud.

"Ei!" vastas Remy kiirelt. "Ei mingeid teenreid," lisas ta ning avas oma mõõgavöö, et see ära võtta ja koos mõõgaga ära panna. "Mitte veel, varsti," pomises ta. Sest kuuma vanni tahaks küll. Seejärel astus Remy Fredi juurde ja põimis oma käed ümber mehe kaela. Nüüd sai ta aru küll jah, miks tema kaasad siiani kõik nii õnnetult hukka olid saanud. Fred oli nad tappa lasknud. Ilmselgelt. Ja täpselt samal põhjusel, miks Fred selle tüdruku alles mõned hetked tagasi tallis tapnud oli, oli Remy selle vale välja mõelnud. Nüüd seisis ta Fredi keha vastu liibunult, käed ümber mehe.

Alessandra jälgis läbi ümmarguse avavuse ruumis toimuvat saginat. Remy oli osav näitleja. Kui lugu nii tõsine poleks olnud, siis oleks ta ehk naeratanud. Viimaks lahkusid valvurid koos Harrieti surnukehaga. Alessa ootas, kuni õhk tõesti puhas oli ja lipsas minema. Tema sihiks oli isand Karstark, kellele nüüdseks ilmselt uudis juba viidud oli. Fantoom jõudis mehe ruumideni, ta paotas salakäigu ust, milleks oli voodi alune kiviplokk ja piilus ruumi. Tuba oli täis vihahoos laialipillutud mööblit. Alessa naeratas nukralt. Harrietist oli väga hoolitud. Ta libistas end ruumi sisse ning asetas oma uusima kirjatüki mehe padjale. Seejärel kadus ta tagasi käiku. "Sõitke koju tagasi, enne kui mõtlematu teoga Lõuna ja Põhja vahelised suhted uuesti lõhute..." seisis seal sõbralik soovitus. Vaid hetk peale seda, kui neiu kiviploki tagasi kohale tõmbas, lendas uks pauguga lahti ja murest murtud suurt kasvu lihaseline mees sisse astus. Ta vajus voodile istuma ning märkas õigepea ka kirja. Isand Karstark kortsutas selle kokku ning viskas koldesse. Ta oli Fantoomist kuulnud ning otsustas, et nõu on mõistlik. Seega kutsus ta oma teenri, kes käskija asju kokku pakkima asus.
Alessa naeratas korraks, kuna plaan oli läbi läinud ning suundus printsi ruumide poole.