Õhtusöök peale turniiri!!

"Siis sa oled veel veidram kui ma arvasin, Vapper Fred," sõnas Maya otsustavalt, sirutades siis käe, et Fred'ile õlale patsutada. Teenijanna naasis ka ta koogitükiga, teatades seda ka printsessile. "Head igavlemist," sõnas neidis lõbusa naeratusega, suundudes tagasi laua taha. "Kas see on taimetoitlaslik?" uuris ta teenijannalt, kui too oli koogi ta ette pannud. Ta ei tohtinud ju miskit muud süüa, kui ta trendidega kaasas tahtis käia.

Vapper Fred? Okei, see oli veider juba. Aga mis seal ikka. Frederick saatis printsessi pilguga ning suunas silmad siis mujale, et mitte kedagi kindlat jõllitama jääda. Ta pidi ikka... viisakas olema. Selles mõttes, et ta ei vahtinud kedagi kogu aeg. Siis võivad inimesed arvata, et ta kahtlustab kedagi või midagi sarnast.

"Mhmh!" noogutas Remy, oma suutäit veiniga alla loputades. Ta võis täna õhtul nii palju magusat veini kaanida kui ainult hing ihaldas, sest kedagi polnud siin, kes teda keelaks ja isegi kui ta hiljem purjus peaga väga lugupidamatult käitub on ta nõus selle riski võtma. Kui talle seda magusat veini ainult ei keelataks. "Meie kokkade valmistatud toidud on alati väga heas," sõnas Remy kergelt naeratades. Ja siis meenus talle, et Alyat ilmselt pakutakse varsti talle naiseks ja ta ema on selle liiduga kindlasti nõus. Lannister siiski ju. "Aga Casterly Rockis tehakse kindlasti palju paremaid toite," sõnas Remy siis. "Seal on kindlasti palju ilusam ka. Siin on palju vargaid ja kurjategijaid," rääkis prints üsna segast juttu. Sestap toppis ta kohe ka ühe kartuli suhu ja märkas alles siis kuidas ta õde rõõmsalt koogiga lauda naasis. Ei jaksanud kolme käiku oodata enne kui kooki saab? On hellik!

Alya muigas kergelt printsi käitumise peale, kuid ei hakanud endale sellist vabadust küll võtma, et mehelt vaikselt veiniklaas ära pätsata. Prints oli vähemalt tema silmade läbi juba üsna purjus. Just selle ohu tõttu Alya erilise aeglusega enda peekrit tühjendaski. "Ma arvan, et kaht ei anna võrrelda. Seal on teistmoodi lihtsalt. Toit on teisiti valmistatud, loodus on teine ning kurjategijaid on ju meilgi, mu prints," vastas Alya lõbusa naeratusega. Raske aru saada, kas Remy üritas tema kodukohta kiita või enda oma maha teha. Natuke mõlemast vist. Aga ei tea, miks?

Remy polnud veel purjus, aga tema käitumisest võis ilmselt selline mulje jääda jah. Ta tõstis peekri taas enda suule, et sealt rüübata. Suu tühjaks söönud, naeratas ta neidisele võluvalt. "Aga teie, mu leedi, igatsete kindlasti koju tagasi," arvas Remy. Tema küll igatseks. Vist. Samas, kui ta oleks naine ja teda pakutaks printsile kaasaks, siis vaid seitse jumalat teavad, mida ta mõtleks. Selle peale jõi Remy kohe veel veini.

Ka Alya võttis lonksu veinist - küll palju tagasihoidlikuma kui Remy. "Minu kodu on seal, kus on mu perekond," vastas Alya õrna naeratusega. Jaa, Casterlys oli ilus ja seda hakkaks ta pikapeale kindlasti igatsema, aga praegu oli lossis ka mõnus ju. Ta pere oli seal ja teda koheldi väga aupaklikult. Alya võttis taas suutäie enda einest, mõtiskledes endamisi, kuhu prints enda jutuga sihtis.

Holy crap. Kodu on seal, kus pere on. "Aga teie vennad lähevad varsti tagasi," märkis noor prints siis. Ta ei saanud ju otse ka öelda, et jookse ja ära enam iial siia tule. Miks Lannisterid seda liitu tahtsid üldse? No ja, ta oli kuninga poeg, aga Remy kaasadega oli ju siiani kõigiga õnnetult läinud. Miks siis enda tütart ohtu seada. Või selle pärast nad olidki terve pere ja poole sõjaväega siia tulnud. Varsti on kõik suured kojad üksteise kõri kallal.

Aaaaahah. "Ja siis lahkun ka mina," sõnas Alya, olles üsna kindel, et just seda prints kuulda tahtiski. Nähtavasti polnud tal ikka mingit huvi endale kaasat leida. Selle peale neidis muidugi ei tulnud, et tema elu miski ohustada võiks. Tal olid siiski kaitsjad olemas. Eesotsas ta perekonnaga. Nad võisid küll kõik auahned ja võimukad olla, aga nad hoidsid üksteist väga.

Remy noogutas, liigagi rahulolevalt. Samas, kui Alya arvab, et Remy teda sinna ei taha, siis ehk suudab ta kuidagi oma pere nende otsuses mõjutada ja Remy teeb omalt poolt kõik, et seda liitu ei sünniks. Vaevalt jõudis Remy järgmise suutäie suhu pista kui telki sisenes Remy ema teener, kes noore printsi juurde astus, tema juurde kummardus ja noormehele midagi kõrva sosistas. Remy lasi oma kahvlil taldrikusse kukkuda, jõllitades hetke lauda. Siis ta tõusis. "Vabandage mind, ma pean lahkuma," vabandas Remy viisakalt. "Keegi valgest valvkonnast saadab teid hiljem lossi, ma hoolitsen selle eest," lubas nooruk. Sama teener läks sel ajal ta õe ja venna juurde ning teatas ka neile vaikselt kuninga surmast. Remy lahkus telgist, võttes suuna kohe lossi poole. Ei möödunud palju aega kui üle linna kostusid kirikute kellad, mis andsid kõigile kuninga surmast teada. Kogu Telk jäi järsku vait.

Frederick jälgis, kuidas teener Remy juurde läks, ja poisi ilmet märgates aimas, mis juhtunud oli. Kui prints lauast lahkus, suundus Frederick talle järele, ja õige pea kuulutasid kirikukellad kõigile juhtunut. See ei ole üldse hea... Remyl oli niigi palju muresid. Teada saamine, kuidas ta kõik naised surnud on, nüüd on tema isa surnud... ei ole üldse hea.

Maya oli rahumeeli enda kooki mugimas, jälgides silmanurgast ümbruses toimuvat. Samas oli kook nii hea, et ta ei pannud väga tähelegi, mis muu rahvas tegi. Aga teenrit märkas ta küll ja polnud vaja, et too talle midagi ütlekski. Remy nägu ütles juba piisavalt. Maya silmi kerkisid pisarad ja koogikahvel pudenes ta sõrmede vahelt, kui siis teener ka temani jõudis ja uudise teatavaks tegi. Tüdrukuke tõusis ja eiras kõiki kombeka daami reegleid, tirides kätega kleidi seelikuosa üles ja joostes täiel kiirusel lossi poole. Just nagu saaks tema sinna jõudmine midagi muuta.

Alya oli endiselt kõhklev selle liidu suhtes. Osalt ei tahtnud ta üldse abielluda enda vanemate või kellegi teise sunnil. Kui ta kunagi armub, küll ta siis vaatab seda asja. Aga kuninga varjuks jääda oli ka mõttetu tema meelest. Samas pidi ta ju nagunii abielluma ja tulevane kuningas oli selles suhtes parim valik. Keeruline. Alya silmitses saabunud teenrit ja viis pilgu siis Remy'le, noogutades vaid mõistval ilmel. Tema mõtles muidugi võimalikult optimistlikult ja eeldas, et kuningal oli lihtsalt halvemaks läinud või oli miskit muud taolist juhtunud. Aga noore printsessi pisarad ütlesid nii mõndagi. Alya pani enda kahvli samuti käest, asetades siis käed sülle. Isu oli äkitselt kadunud. Ja siis kostusid kellad, mis kõigile tõde kuulutasid. Kõik telgis olnud rüütlid laskusid põlvele ja langetasid leina märgiks pead. Alya oleks hea meelega nendega liitunud, sest lihtsalt pea langetamine püsti tõustes ei näinud piisavana.

Ilmselgelt pani Rosalind end uhkelt riidesse, ilusa soengu pähe, ehted kaela jne, et õhtusöögi jaoks samamoodi ilus välja näha, nagu seda olid teisedki leedid. Saanud enda vennaga kokku ja seejärel ka tema kihlatuga, läks ta nendega koos kohale. Üsna kohe saabus nende juurde ka üks Lannister, keda ta viisakalt koos kniksuga vastu tervitas, nii nagu kombeks ikka. Ta lasi meeste omavahelise jutu kõrvust mööda, võttes aega lihtsalt ümbrust vaadata, kuid kui ta oma nime äkitselt kuulis, viis ta pilgu Tylerile ning naeratas korra, võttes noormehe käe vastu, et temaga siis lauda minna.

Mõnda aega seal olnud, oli kuulda kirikukellade lööke, mis tähendas ilmselgelt ainult üht. Kuningas oli surnud. Rosalind langetas teiste eeskujul pea, ise mõttes Baratheonidele kaasa tundes.

Tyler juhatas neidise viisakalt lauda, kallas talle veini ja tõstis toitu, nagu üks viisakas mees käituma peab. Eriti naisega, kellest võib peagi saada tema kihlatu. Ta naeratas ja kuulas kõike, mida Rosalindil rääkida oli. Seda kõike kuni ta märkas printsi ja printsessi äkitset lahkumist ning siis kostusid juba kellad. Rüütel tõusis ning laskus ühele põlvele, langetades leinaks pea. Kuningas oli surnud. Nüüd see siis algas. Tormijooks troonile. Mis sellest, et hetkel ei liigutanud end keegi. Isegi pillimehed seisid vagusi.