Õhtusöök peale turniiri!!

OT: Kuna see turniir ise võtaks aega ja oleks kohutavalt tüütu läbi mängida, siis seda me ei tee. Pmst võitlesid piigivõitluses paljud rüütlid üle kogu maa. Nende hulgas ka Tyler Lannister ja Thomas Tyrell(?) Võitja selgub järgmisel päeval. Siis toimuvad ka teised võistlused. Praegu aga õhtusöök peale esimest pikka turniiripäeva, mis toimub kuninga vappidega telgis ja kuhu on kutsutud kõik see aadlirahvas.
PS! Igal võistlejal on veel ümbruskonnas omad telgid, oma koja vappidega, et te teaks lihtsalt.

Remy, tema vend ja õde istusid suure laua taga, Remy kõrvale oli istuma sätitud Alya Lannister. Kuigi kuninga raske seis oli enamusele teada, ei katkestatud selle pärast printsi auks korraldatud pidustusi. Remy kallas endale ja Alyale lahkesti veini peekritesse. Remy lähedal püsis ka Fred, kes toimuval silma peal hoidis ja teised valvkonna mehed. Õhkkond oli telgis lõbus, oli kosta naeru ja laulu ning muusikat, lõbusat juttu. Remyl olid seljas tema silmadega sobivad sügavsinised kuub ja keep. Jalas olid tal mustad nahast saapad, vööl oli mõõk ja mustad nahast kindad. Nüüd kandis ta mõõka pidevalt enda vööl ja tuli tunnistada, et oli asi siis mõõgas või milles, aga Remy nägi vanem välja, kui varem.

OT: Ja kõik liituvad, aitäh!!!

Frederick seisis üsnagi printsi läheduses ning jälgis poissi ja aeg-ajalt ka teisi inimesi. Ta oli turniiri vaevu vaadanud, enamuse ajast oli ta Alya peale tige olnud ning midagi täiesti mõttetut põrnitsenud. Isegi enda venna võistlemist ta vaevu vaatas. Nüüdki oleks ta tahtnud, et Alya asemel oleks Remy kõrval istunud... ükskõik kes, aga mitte see tüdruk. Kuigi neiu oli liiga vana Remy jaoks nagunii, ja Fredil jäi ainult loota, et kui reaalne pakkumine tuleb, siis sellest keeldutakse. Frederick lubas endale tasase ohke, kui silmad taevasse pööras ning sõrmed mõõgapidemele asetas, mõeldes, millal see siin kõik läbi saab.

Tyler Lannister oli samuti kohal. Kuidas siis muidu. Ta ju siiski osales turniiril ja tal läks seal siiani väga hästi. Homme oli viimane võistlus, eks näis, kuidas tal seal läheb. Vähemasti oli Tyler väga enesekindel. Ta istus laua taga ja nautis veini ning ühe kena leedi seltsi, kuid kui märkas saabuvaid Tyrelle vabandas ta end ning tõusis lauast. Mees kandis kreemjat pikka mantlit ja heledaid pükse, tema vööl oli valüüriaterasest mõõk, mille käepide oli kaunistatud kuldse lõvi peaga. Vööl rippus ka kallis ning kenasti teritatud pistoda. Üleüldisemas mõistes nägi Tyler väga kena välja. Nagu Lannisterile kohane. Mees astus julgelt Ser Christopheri, tema kihlatu ja noore õe juurde. "Ser Christopher," noogutas Tyler viisakalt peaga. "Mu leedid," tervitas rüütel naisi, ning suudles korda mööda mõlema naise käe kohal olevat õhku, nagu kombeks oli. "Ma ei näinud teid täna võistlemas," märkis Tyler siis Christopheri poole pöördudes. "Kas jätate selle turniiri oma vennale?" küsis mees endiselt viisakalt. Tal polnud Tyrellide vastu midagi. Seda enam, et ta oma isa plaanidest teadlik oli ja need talle täitsa sobisid.

Alessandra oli olnud kahevahel, kas minna ja leida koht madalamal, lihtrahva juures, või etendada end teenijaks, kes toitu kohale kannab. Viimaks otsustas tüdruk kasutada sama maskeeringut, kui kunagi koridoris. Remy ning Frederick ilmselt ei mäletanudki teda ja kui tumm plika neile meenuski, siis midagi halba ta ju teinud polnud. Toitu ette kandes ja tühjenenud peekreid täites sai ta olulistele vestlustele ju ligemale. Pealegi oli tal ka võimalus mõni kirjake kellelegi sokutada. Nüüd seisiski Punase Kantsi Fantoom seina ääres, üsna printsi lähedal ja pidas toimuval silma peal.

"Teie kiidusõnad on lahked, ser Christopher," noogutas Tyler tänulikult. Loomulikult oli ta osav. Ta oli üks parimaid rüütleid kogu Seitsmes Kuningriigis. Kõik teadsid seda. Või vähemalt oleks pidanud teadma. Iseasi, kas ta turniiri ära ka võidab. "Kui teil midagi selle vastu pole, juhataksin ma teie õe lauda, enda kõrvale," lausus Tyler austusväärselt. Ausaltöeldes polnud tal Christopheriga suurt midagi rääkida ja vaevalt Christopheril temagagi suuri jutte ajada oleks. "Leedi Rosalind," sõnas Tyler lahkelt ning ulatas oma käe neiule.

Thomas ei tahtnud eriti minna õhusöögile, aga turniiril osalejatele oli see soovituslik. Mees võttis suuna kõige suurema telgi poole, mis oli kuninga oma. Tom kandis punakaspruuni mantlit ja natuke tumedamaid pükse. Vööl rippus mehe kallis mõõk, mida kaunistas kuldne roos. Suurde telki sisse astunud, peatusid ta silmad kohe oma vanemal vennal, kes rääkis ühe turniiril osalejaga.

Alya kandis veinpunast uhiuut kleiti, mis talle spetsiaalselt turniiri aegsete pidustuste jaoks valmistatud oli. Printsi jaoks tuli end ikka üles lüüa. Enda istekohaga oli neidis muidugi väga rahul ja kuigi ta polnud väga selline neiu, kes meeste tähelepanu ihkas, meeldisid talle ka need kadedad pilgud, mis tema ja Remy suunas lendasid. Alya tänas printsi kerge peanoogutusega, kui too ka tema peekri täis valas ning võttis joogist lonksu. "Kuidas teile tänased võistlused meeldisid, mu prints?" küsis neidis. Tema vennal oli igatahes väga hästi läinud ja teda peeti ka üheks kindlaks favoriidiks, mis tegi Alya vägagi uhkeks.

Remy tõstis peekri enda huultele ning jõi sellest magusat suveveini. Ta noogutas küsimusele vastuseks. "Väga palju üllatusi tuli ette," mainis ta. Võitsid nii mõnedki, keda võitmas näha ei oleks osanud oodata ja kaotasid need, kel eelmisel korral väga hästi oli läinud. "Ser Thomas ja teie vend pole muidugi eriti suured üllatajad. Ma olin algusest peale kindel, et nad kaugele jõuavad," sõnas Remy enesekindlalt. Seejärel tõusis ta ning lõikas Alyale kena tüki liha ja tõstis talle kartuleidki ning salatit. Ta täitis ka enda taldriku ja asus siis sööma. Mitte kõige isukamalt muidugi. Isegi kui tal oleks nälg olnud siis ei tohiks ta meeletult õgida, ta isa oli surivoodil ja alles hiljuti hukkus traagiliselt ta kihlatu. Prints ei saanud õgida nagu oleks kõik korras, aga nii tore oleks teha nägu, et kõik on korras.

Maya oli enda lihast kaks ampsu võtnud ja vaatas nüüd niisama ringi, muiates kergelt, kui vend Lannisteri leedit teenindas. Vennal on pruta! Kuigi nii paljukest, kui Maya mõistus jagas, oli ta vend ju alles kihlatud olnud ja siis oli tema kihlatu tapetud, mis tähendas ju tavaliselt leinaperioodi. Aga no see selleks.. Mayal hakkas laua taga istudes üsna kiirelt igav, mistõttu ta silmadega ka endale ohvrit otsis. Sobiva isiku leidnud, tõusis ta püsti, noogutas laua taga istuvale seltskonnale viisakalt ja sammus siis Fred'i juurde. Vapper Fred nagu ta endamisi meest tögamisi kutsus. "Kas sa ei söögi?" küsis plikatirts vapra Fredi ees seisma jäädes, kes miskipärast jõle huvitunult telgi katust põrnitses.

Frederick oleks tahtnud siinsamas praegu sellel Lannisteriplikal ka kõri läbi lõigata, aga kui ta Remy silme all tema naiste tapmist jätkab, siis vaevalt ta kuigikaua elus püsib. Lõpuks viskab Remyl ka üle ju. Aga nüüd juba pidi ta oma tähelepanu väikesele printsessile pöörama. "Mu printsess..." tervitas Fred teda kerge kummardusega. "Ei, ma ei söö," lisas ta vastuse küsimusele. Keegi Valvkonna liikmetest ei söönud. "Aga miks teie ei söö?"

"Kas sulle ei maitse siis meie kokkade tehtud toit?" küsis Maya kulme kortsutades. Tema neid teisi tüüpe ei vahtinud ju. "Sa võid süüa küll. Ma olen kindel, et ema ei pahandaks," keelitas neidis siiski. Neil võisid ju ka kõhud tühjad olla ja puha. "Ma kaalun taimetoitlaseks hakkamist," sõnas Maya vastuseks, endal tähtis ilme näos. Ta küll päris täpselt ei teadnud, kas see tähendas ainult lehtede söömist, aga ta oli köögis kokkadelt kuulnud, et mingi selline asi on olemas ja keegi seal oli nõudnud endale spetsiaalselt toitu ja kuna see oli uus ja eriline, pidi ju Maya ometi selle järgi kohe proovima.

"Me oleme siin valvajad, mitte kui kutsutud külalised," vastas Frederick kannatlikult tüdrukule. Ja ei, tal polnud kõht tühi. Tal läks isu ära juba puhtalt selle nägemisest, kuidas Remy ja Alya seal koos sõid ja puha. Kuulnud, et printsess soovib taimetoitlaseks hakata, kergitas mees pisut kulmu. "Miks te seda kaalute, kui küsida tohib?" uuris Frederick. Taimetoitlus oli ju põhimõtteliselt enda näljutamine, tema arvates. Aga rüütlid pididki korralikult sööma, mitte kapsalehti närima.

"Valvajatel võivad ka kõhud tühjaks minna," arvas Maya siiski. Küsimuse peale vaikis ta hetke, püüdes mingi aruka ja täiskasvanuliku vastusega lagedale tulla. Ei tulnud nagu ühtki mõtet pähe. "Ei tohi," vastas ta seetõttu nipsakalt, õrn muie huulil. Aii, kus talle meeldis enda võimu kasutada. "Kas sa jälitad Remyt magamistuppa ka ja istud ta voodi kõrval kui ta magab?" küsis Maya mingi hetk, kulm kergelt kortsus. Fred pidi ju ta venda kaitsma, sest too oli troonipärija ja vajas erilist valvet. Aga keegi võis ju venna magamistuppa hiilida ja ta une pealt tapma. Järelikult pidi ju Fred seal passima. Mayat õnneks nii hoolikalt ei valvatud. See oli rohkem nii, et.. Kõik mehed, kes kindluses olid, hoidsid tal silma peal, kui ta nende silma alla sattus.

"Meie sööme siis, kui meil on aeg süüa," ütles Frederick muiates. Jah, nad sõid omal ajal. Hommikul, lõunal ja õhtul. Lõunal siis, kui see üldse võimalik oli. Ja kui neidis ütles, et ei tohi küsida, vaats Fred hetkeks Remy poole, mõeldes, kui sarnased nad olid. Järgmise küsimuse peale raputas Frederick lõbustatult pead. "Öösiti on tema magamistoa ukse taga valvurid," ütles ta sõbralikult. Tema pidi ka magama, ja Valvkond ei olnud määratud öösel Remyt valvama. Mitte, et tal selle vastu midagi oleks, muidugi. Temal isiklikult just.

"Sa oled veider," nentis Maya vaid, pealtnäha ei millegi kindla põhjal otsustades. Vapper Fred oli tema jaoks alati veider olnud samas. Tüdruk viis samuti pilgu hetkeks vennale, mõeldes, et too tegi miskit, et Fredi tähelepanu püüda, aga ei.. Kurameeris edasi. Sõi, see tähendab. "Või nii. Aga mis siis, kui keegi aknast sisse ronib tema tuppa?" päris Maya edasi. Enda vanuse kohta oli ta täpselt parasjagu uudishimulik tüdruk. Maya pilk hakkas taas ringi rändama, aga kõrvad olid tal kikkis, et Fredi vastus kuulmata ei jääks. Miskit magusat tahaks..

Kõik Remy juures püüdis Fredi tähelepanu... või et ta on veider. Noh, eks seda varemgi kuulnud. Või pigem, Remy arvas kogu aeg, et Fred on loll. Okay... "Ta tuba on kõrgel ning kantsi seinad on liiga siledad, et mööda neid üles ronida." Jaah, Fred tahaks näha seda inimest, kes nendest seinadest üles ronib ja alla tagasi saab. Tähendab. Ei tahtnud näha. Kui see Remy surma tähendaks. Ei tahtnud.

"Siis küll," sõnas Maya vastuseks ja peatas siis ühe teenijanna, tehes talle lahkel toonil aga nõudlike sõnadega selgeks, et ta tahab kooki. Mis sest, et üldjuhul pakuti kõiki käike külalistele ikka korraga. Mida printsess tahtis, seda printsess sai. "Miks sa turniiril ei osalenud?" päris Maya edasi, leides uue teema, mille abil Vaprat Fredi tüüdata.

Eeh... miks ta turniiril ei osalenud? Ta ei hakka ju ütlema, et Remy keelas tal osaleda, või mis? "Ming ei ole õpetatud turniiridel osalemiseks," vastas Frederick pisut õlgu kehitades. Mis oli ka õige. Temast oli kasvatatud rüütlit, mitte inimest, kes teisi piigiga hobuse seljast alla lööb. Segataplus ehk veel, aga sellest oli ta veel vähem huvitatud, kui turniiri peamisel osal osalemisest.

Alya naeratas printsi vastuse peale, noogutades samas nõustuvalt. Loll komme.. Ta ema ütles ikka, et noogutamine on tummadele. "Mu vend oleks kindlasti nii heade sõnade eest tänulik," sõnas neidis. Kuigi jah.. See oli juba algusest peale üsna kindel olnud, et Tyleril hästi läheb. Alya ju nägi, kui palju vend treeninud oli. Venna pealt oli ta enamuse ka enda oskustest õppinud. Mõlema venna pealt kui täpsem olla. Neidis naeratas meelitatult, kui Remy ta taldriku täitis. Tema oli küll külaline ja prints oli viisakas kõigest, aga siiski tundis Alya, et pigem oleks tema pidanud printsi teenindama. Aga sellise kohtlemise vastu polnud tal midagi. "Toit on väga maitsev," kiitis Alya juba pärast esimest ampsu, saates pilguga printsessi, kes nähtavasti temaga samal meelel polnud, jättes enda taldrikutäie praktiliselt puutumata.

"Ehk siis sa kartsid kaotust," muigas Maya teadjalikul ilmel. Fredi näost oli juba näha, et ta polnud ise ka oma vastuses kindel ja väike printsess väänas mehe jutu endale sobivaks. Peaasi, et tal lõbus oleks muidugi. "Kas sul igav ei hakka sedasi Remyl kannul käies? Ta ei ole ju kõige huvitavam inimene," päris Maya edasi. Vend istus sealsamas küll, aga loodetavasti ta seda ei kuulnud. Ja noh.. Asi polnudki niivõrd tema vennas kui faktis, et Remy ei tohtinud lihtsalt midagi huvitavat teha.

Kaotust... ta oleks nagunii kaotanud, ta teadis seda juba ette ära, seega ta ei kartnud seda. Ta oleks lihtsalt lolliks läinud ennast tegema, aga eks printsess ikka arvab, mida ta ise soovib. Pole Fredi asi tema arvamust ümber lükata. "See on minu töö," vastas Fred muiates. Ta ei saa ju öelda, et tema arvates on Remy väga huvitav ja... ja... jah. Ta ei saa öelda kõike, mida ta arvas, vähemalt mitte printsessi kuuldes. Remy seevastu oli tema väheldaste arvamusavaldustega juba harjunud.

Printsess arvab ja teeb nii või teisiti, mida ta soovib, jah. "Sa ei vastanud mu küsimusele," mainis Maya kulme kortsutades. "Töö võib ju ka igav olla," arvas tüdruk. Kuigi tema aru ei saanud, miks peaks keegi tegema tööd, mis talle ei meeldi. Samas oli tema printsess ka. Vaesemast klassist inimesed pidid vast ikka isegi siis tööd tegema, kui nad ei tatnud. Raha oli ju vaja.

Oeh. "Ei, mul ei hakka igav," vastas ta siis küsimusele, nagu Maya mainis, et ta varem ei vastanud. Ta ei oleks tahtnud Valvkonna rüütliks saada, kui peaks neid kohustusi, mida ta täitma peab, igavaks. Ta ju teadis, mida kõike tal teha võidakse käskida ja arvestas sellega.