Kes aias, kes aias

Enam Amfissa selle kohta küsimusi esitama ei hakanud, ainult noogutas aeglaselt. Erakordsuse kohta ei hakanud ta taas midagi ütlema. Ausaltöeldes ta teadis seda isegi, et ta erines paljudest endavanustest tüdrukutest. Ta oli sõjakas, oskas mõõku käsitleda, oli hea vibulaskmises, sihtimises ning isegi ronimises. "Ma ei oodanud, et keegi siia tuleks. Ma olin rünnakuks valmis," selgitas neidis, kerge muie nüüd endalgi näol. "Pealegi, te olite võõras. Siiamaani olete, kuid antud hetkel te ei kujuta endast mulle ohtu." Pealegi, miks ta olekski pidanud täiesti võõrale andma mingisuguseid selgitusi? Üleüldse inimesed peaksid praegusel kellaajal magama.

Amfissa muigas veelgi rohkem ja kallutas pea küljele. Ausaltöeldes oli ta kuninga kotta ka sisse hiilinud, "parimate meestega" võidelnud kui need talle korraga kallale tormasid ja veel eluga seejuures pääsenud. Kui Chris püsti tõusis ja eemale jalutas, kergitas neidis pisut kulme, kuid ei hakanud talle järele minema vaid sättis ennast veelgi mugavamalt istuma. Isegi kui too minema läks, ei hakanud Amfissa talle järele jooksma ja oma "ebaviisaka" käitumise eest vabandust paluma. Kui ta üldse käituski ebaviisakalt.
Neidis oli valmis juba pikali heitma, kui ta järsku kuulis okste raginat ning peagi ilmus Christopher tagasi. "Okstega?" kergitas näitsik kulme ja tõusis püsti ning võttis endale ettemääratud "mõõga" kätte. Seda pisut läbi õhu löönud, ta ohkas. See oli liiga kerge ja võimalik, et mõõklemise mängus see läheb isegi katki, kuid ta ei öelnud midagi vaid järgnes Christopherile, peatudes lagendikult. Seejärel pööras ta ennast näoga mehe poole ja naeratas talle julgustavalt. Alustagu.

Iseenesest Chrisi plaan oli huvitav. Ta tahtis väga näha, kuidas tema uus sõbrake ise ka mõõku käsitleda oskab.
Kui too lõpetas, vaatas Amfissa uuesti enda kaigast ja ohkas vaikselt. Ega talle ju esimese asjana mõõk ka kätte ei antud kui ta õppis.
Kui Christopher teda ründas, tõrjus Amfissa mõningase laiskisega tema löögid eemale ning vaatas talle julgustavalt otsa. See, et ta naine oli ei tähendanud, et temaga on kohustuslik õrnalt ümber käia. "Ärge kartke," ütles ta noormehele, kerge muie taas näol.

Amfissa kehitas ainult õlgu. Mida rohkem liikumist, seda parem. Oli niigi varajane hommik ja võimlemine oli igati kasulik. Tüdruk kuulas Christopheri sissejuhatuse ära ja turtsatas vaikselt ning ta tõrjus osavalt noormehe saadetud löögid kõrvale, vaevalt liikudes paigast. Siis aga otsustas ta enda jõu samuti mängu panna, kui too teda paar korda riivas, tagudes Christopheri nüüd halastamatult, kuid mitte kogu jõuga. Tal oli vaja enda eest seista ja kes teadis, kui kaua meesterahvas teda testida soovis.
Amfissa muigas läbi võitluse ja raputas pead, et ettelangenud juuksed eest ära lükata.

Neidis astus paar sammu tagasi ja kortsutas kulme. Kaotamine ei meeldinud talle. Ja ta ei kavatsenudki alla anda. Ta pani ühe jala ettepoole, toetudes sellele ning seejärel lõi Amfissa veelgi vihasemalt Christopheri poole enda puukaikaga, mida nad tol hetkel mõõgana ette kujutasid, ning üritas tollel relva käest ära lüüa.
Paistis, et ka Chris ei soovinud veel niipea alla anda ja Amfissa mõtles oma pistodade kasuks, mis tema vööl rippusid, kuid liikumist ei aeglustunud. Need noad olid küll kerged, ent teravad ja tugevad. Ta tõrjus käbedalt noormehe löögid kõrvale, kuid ta juba tundis kuidas peopesad tulitama hakkasid.

Ta hakkas väsima ning see masendas teda. Sellega muutusid Amfissa löögid veelgi tugevamaks, kuid ta ei saanud enam edasi astuda vaid oli sunnitud taganema. Järgmisel hetkel ta ahhetas valjusti, kui tema kepp ära võeti ning ta hoopis vastu puud suruti. Ta hingeldas ja vaatas Christopherile otse silma. Tegelikult oli ta mehele isegi tänulik, et too oli otsustanud ise lõpetada. Vastasel juhul oleks neidis ise oma pistodad välja võtnud ja tolle vastu maad nendega surunud.
"Ma ei olegi öelnud, et ma olen perfekte. Ma väitsin ainult, et ma suudan ennast kaitsta ja iseenda eest seista," lausus ta, hääl kähe. Suudlus üllatas Amfissat veelgi rohkem ja ta tardus korraks, kuid sulges siis silmad ning suudles Christopheri vastu, libistades ühe käe õrnalt tolle õlale. Teisega aga haaras ta oma teravast noast ning mehe ise vastu puud surunud, asetas ta pistoda terava otsa tolle kõrile ja naeratas:"Ja teie ei tohiks oma tähelepanul hajuda lasta, eriti veel siis, kui tegu on täiesti võõra inimesega."

Ega Amfissa ise ka ei oleks seda endalt oodanud. Ta ei olnud kunagi varem meestega suudelnud ja ta isegi ei tead, kuidas mis käima pidi. "Kuid te tegite seda just," lausus neidis hingetult. Kerge muie ilmus tütarlapse näole ja ta sulges uuesti silmad, lastes ennast suudelda. Ta muutis haaret ümber oma pistoda nõrgemaks, kuid kahetes seda koheselt sest Christopher oli tema käe eest ära lükanud ja nüüd tundis hoopis tema noa teravat otsa enda kõril. Ta ei üritanudki enda käsi vabastada vaid naeratas kergelt, paljastades oma säravvalge hambarea. "Ma ei arvanudki seda," tunnistas Amfissa. Tema teine käsi liikus vööle ja ta võttis teise pistoda. Huvitav, kuidas Christopher ei olnud enne neid märganud? Ta tegi ühe väga kiire liigutuse, sundides mehe maa peale pikali heitma. Amfissa istus kaksiraksi talle sülle ja hoidis mõlemat pistoda mehe kaelal; üks veeni, teine arteri kohal.

Amfissa pööritas tüdinult silmi ning tõmbus eemale. Ta tõusis püsti ja lükkas pistodad tagasi tuppe ning pööras ennast näoga Christopheri poole. Päike oli kõrgemale tõusnud ning nüüd oli palju parem oma vestluskaaslase nägu ja emotsioone vaadata. "Niiet te olete üks neist meeshooradest?" kergitas neidis kulme ja vaatas jahedal pilgul Chrisi. Ta ei sallinud selliseid inimesi. Nad kasutasid süütuid tüdrukuid lihtsalt enda lõbuks ära ja hiljem tegid nägu, et ei teagi neid. Amfissal oli palju selliseid tuttavaid, kes olid nõnda petta saanud.
"Aitäh. Need on isetehtud," ütles neidis vaikselt ja vaatas oma nugade poole, mis vööl rippusid.

Nüüd ei olnud tüdruku näol isegi selle sarkastilise muige varjugi, mis tavaliselt tema kena näolappi kaunistas. Selle asemel olid Amfissa huuled tugevasti kokku pigistatud ja ta vaatas noormehele jahedalt, isegi pahaselt otsa. Ta ei saanud selles kindel olla. Sama hästi võis ta ju Christopherile öelda, et ta on kuninglikust perekonnast pärit ja too võiks teda sama kergelt uskuda.
Amfissa tahtis tagasi astuda, kuid poos tekitas temas kohutavat ebamugavust. Ta kortsutas kerge pahurusega kulme, kuid kuulas teda ära. Tolle silmad rääkisid tõtt. See rahustas teda pisut, kuid sellegi poolest oli Amfissa väga ebakindlaks muutumas. Ta ei suudelnud enam meest vastu ning taganes samuti, kui too eemaldus. Endiselt ei osanud neidis midagi öelda.