Kes aias, kes aias

Amfissa surus kannad hobuse külgede vastu ning tõmbas pisut ratsmetest, sundides ta nii galopile. Tüdruk sulandus väga hästi pimedusse. Tema loom oli musta värvi ja ta kandis ise ka tumedaid riideid. Mõne tunni pärast pidi päike tõusma ja just sellepärast ta oligi siia tulnud. Amfissa oli juba aasta otsa käinud seal metsas ringi jalutamas ja vaatamas, kuidas valgus aeglaselt täidab kogu metsa. Öösel oli vihma sadanud ning piisad sädelesid igal hommikul nagu miljonid pärlid aasal ja puude okstel.
Viimaks neidis peatus ja hüppas hobuse seljast maha. Ta haigutas kergelt ja vaatas ringi. Kõikjal valitses vaikus kui välja arvata hobuse vaiksed hirnatused ja tema kapjade klabin, kui ta nendega vastu maad kergelt lõi ja õhku nuuskis.

Ot: teema kinni.

Neidis ei jõudnud paari sammugi teha kui ta kuulis kedagi teda kõnetamas. Amfissa võpatas ja ta haaras kohe mõõga järel, mis sadula küljes rippus ning tõmbas selle tupest välja ja vaatas kahtlustavalt meesterahva poole. Isegi kui tal olid igasugused pistodad vöö küljes ning isegi vibu oli õlal, tundis ta ennast mõõka kasutades poole paremini. See oli justkui pikem käsi, mida ta suutis ülima kergusega kontrollida.
Ta astus väikese sammukese kõrvale, olles valmis tõrjuma igasuguseid rünnakuid. "Ei või," ütles ta kulme kortsutades. Sellegi poolest libises muie tema näole ja Amfissa kallutas pea küljele. Oli veider, et keegi veel nii vara metsa tuli. Oli täna mingisugune jahipäev?

Amfissa pruunid silmad liikusid otsekohe võõra mõõgale ja ta pigistas enda oma käepidet tugevasti, tundes, kuidas jäine käepide tema peopessa vagusid sisse kriibib. Neidis ahmis vaikselt õhku, kuid ta ei taganenud, kui talle läheneti vaid seisis kindlalt paigal nagu oleks ta maa külge kinni naelutatud. Ta ei vastanud vaid pilutas silmi. Inimestest oli keeruline aru saada. Nad ise esitasid talle küsimusi ja kui ta ka vastas neile, siis nad ei mõistnud teda või neile ei meeldinud miski. Amfissa kallutas pea küljele ja muigas kergelt:"Tõepoolest," nõustus ta, hääl rahulik ja vaikne, kuid siis ta kergitas kulme. "Te olete kuidagi väga enesekindel," lausus ta, astudes sammukese kõrvale. Sellegi poolest jälgis ta tähelepanelikult meesterahvast. "Või te lihtsalt hindate enda oskusi üle."

Jultunud? Seda ta tõepoolest oli, kuid vähemalt ei üritanud ta enda iseloomu varjata nõmedate ja viisakate sõnade taha, millega üritati üksteist iga päev solvata. Amfissa oli aus ja otsekohene. "Te räägite nii, nagu teaksite te minu vanust ja seda, kelle juures ma olen mõõgavõitlust harjutanud," sosistas tüdruk, silmad pilukil. "Kindlasti olete te kuulnud meestest, kes on sõtta läinud ja kes pole enda füüsiliselt vormilt just kõige paremad ja needsamad mehed on elusa ja tervena sõjast tagasi tulnud," neidis naeratas. Tal olid kogemused nii mõõgavõitluses, vibulaskmises ja pistodadega kaklemises. See oli lihtsalt nõudmistele vastav.
"Kas te jääksite mind uskuma kui ma ütleksin teile, et ma ei otsi siit metsast mitte midagi?" küsis Amfissa. Iseenesest ta nõnda välja ei näinud. Tumedad riided ja naistele ebakohased püksid, mis oli tol ajal tõeline haruldus, kui üldse.

"Näib, et siin riigis mehed enam ei austagi naisi," pööritas Amfissa silmi. Jumal tänatud, et ta abielus ei olnud. Ta ei kannataks sellist kamandamist välja ja mõrvaks oma abikaasa kohe esimesel võimalikul ööl.
Amfissa teadis lahingutest ja sõjapidamistest. Võimalik, et rohkemgi, kui kõige tavalisem naisterahvas selles linnas üldse. Tema isa, palun väga, oli sõdades osalenud, ta oli tüdrukut endaga isegi ükskord sõjaväelaagrisse kaasa vedanud, et talle näidata, milline maailm tegelikult on.
"Jah, see on minu vastus," kostis Amfissa, kortsutades kergelt kulme. "Ma ei otsi siit metsast mitte midagi." Vähemalt mitte midagi sellist, mis mehele huvi pakkunud oleks. Vaevalt oli too ka tulnud siia lihtsalt hommikut nautima.

"See, kuidas te ütlesite kohe, kust Mina, Naine, tean sõjast ning see, kuidas te alaväärtustasite minu võimeid," naeratas Amfissa kergelt.
"Mul puudub eesmärk," ohkas neidis ning vaatas juba tüdimusega mehele otsa. "Ma tulin siia lihtsalt jalutama, muud ei midagi. Vastasel juhul poleks ma isegi oma hobust siia nii tugevasti kinni sidunud, kui mul miski muu plaanis oleks," sõnas ta vaikselt, kortsutades nüüdseks kulme. "Ilus? Te isegi ei näe mind," ütles ta hooletult.
Jah, iseenesest oli siia metsa tulek täiesti arulage tegu. Kõikjal varitsesid metsloomad ja kui nad karjaga teda ründama peaksid, oleks Amfissal lips läbi. Kuid sellest ta eriti ei hoolinud. Kui on siis on. Ta pole enda perekonnas ju ainus laps.

Amfissa muigas ainult ja noogutas kergelt kaasa. "Isiklikult või mitte, kuid te peate nõustuma, et see vestlus oli igati lõbus," arvas neidis ning hingas sügavalt sisse. Tema pilk liikus otsekohe mõõga poole, kuid see leidis oma tee tuppe ja koheselt tundis Amfissa mõningat kergendust ja ta astus kõrvale, et asetada enda mõõk õigesse kohta tagasi. Seejärel pööras ta ennast näoga tagasi mehe poole ja kallutas pea küljele. "Te ei valmistanud mulle ohtu enne ka," oli ta endas kindel. Ükski mees ei ründaks naisterahvast ilma mõjuva põhjuseta. Eriti veel siis, kui nad olid nii kindlad endas, et nad teevad tütarlapsele pähe.

Neidis kallutas pea kergelt kuklasse ja vangutas seda. "Ma ei tea, kas ma peaksin õnnelik olema või mitte, et te mind niiviisi iseloomustate," ütles ta mõne hetke pärast ja vaatas uuesti mehe poole.
"Ei, ei leia," vastas ta, astudes nüüd sammukese oma hobusest eemale. "Asi ei ole austuses, asi on pigem teis endas. Ma olen veendunud, et kui te isegi oleksite soovinud minuga võidelda, ei oleks te hakanud minuga vaidlema vaid tõstaksite kohe oma mõõga minu vastu. Kui aus olla, mul ei oleks hommikuse võimlemise vastu mitte midagi," naeratas Amfissa säravalt. Ta asetas käed rinnal risti.

Amfissa ei vastanud alguses midagi. Ta kiigutas ennast kandadel ette ja taha ning kehitas viimaks õlgu. Ta tõesti ei teadnud ju, mida mees mõelda võis tol hetkel. Järsku tõi Amfissa kuuldavale lühikese ja kerge naeru ning ta vaatas lõbusalt oma vestluskaaslase poole. "Ma ei arva teist veel midagi. Me alles kohtusime ja millegipärast ma kahtlen, et meie järgmine kohtumine nii sõbralikus kujus esineb," sõnas neidis mõtlikult ja naeratas siidiselt. Ta oli, erinevalt paljudest naistest, ikkagi üsna pikka kasvu. Sageli varjas ta isegi enda rindkere mitme sidemega ära, meenutades nii hoopis mõnda noort poissi. "Oh, te ei ole esimene, kes nõnda ütleb," lõi neidis käega.

Soliidne naeratus kaunistas Amfissa nägu kui ta kuulas mehe küsimusi. Ta pea kaldus kergelt küljele ning neidis vaatas vaid hetkeks eemale justkui varuks ta puudelt inspiratsiooni enda vastuseks. Kuid ta ei vastanud küsimusele, olgugi, et oleks soovinud. Vahel esines Amfissalgi soov rääkida välja kõik, kuid ta ei hakanud sellega riskima. Ta ei saanud.
Selle asemel, et mehe tähelepaneku peale midagi vastata, võttis Amfissa sadula küljes olevast kotist välja ühe teki ning laotas selle maha ja võttis istet. Tema küll ei kavatsenud mitu tundi püsti seista ja oodata, kuni päike täiesti nende pea kohal on. Kui ta ennast mugavalt istuma seadis, vaatas neidis uuesti oma vestluskaaslasele otsa ning noogutas. Oli tore tõepoolest teada tema nime. Ilma perekonnanimeta? See üllatas teda. Tavaliselt juhtus ta kokku kõrgemast soost pärit isikutega, kes omasid vähemalt perekonnanime. "Amfissa," lausus ta vaikselt, hääl kergelt üllatunud.

Veel üks viga mida ta tegi. Amfissa ei oleks pidanud oma pärisnime ütlema. Kuid mis tehtud, see tehtud. Ta nagunii oskas iseenda eest seista, kui asi tõesti kiskumiseks muutuma peab.
Taaskord ei öelnud neidis mitte midagi. Alguses vähemalt mitte. Ta vaatas Christopherile alt üles otsa ja kortsutas pisut kulme. "On vähe neid, kes liiguvad ringi ilma perekonnanimeta," vastas neidis, sundides oma hääle võimalikult ükskõiksena kõlama. See tuligi tal imekombel välja.
Kui noormees tema ette põlvitas, kergitas Amfissa korraks kulme, kuid tõmbus hetke pärast eemale ja lõi Christopheri käe kõrvale. "Ilmselgelt, kuid see ei tähenda, et teil on nüüd luba mind puutuda," ütles ta vaikselt. Siis ta aga ohkas ning vaatas kõrvale. "Kui te soovite istuda, siis palun. Ruumi on küll." Lausus Amfissa ning viipas tekile, millel ta istus.

Mitte vähe. Linn oli selliseid täis. Lihtsalt nendega pidi rääkima. Sageli tuli välja, et osad lihtsalt valetasid omale perekonnanimesid juurde, et paista paremate ja kõrgemate isikutena, kes olid lihtsalt otsustanud tavaelu kasuks.
Amfissa isegi ei teadnud, kas ta üldse pärineb mingisugusest kojast või mitte. Kas tal üldse muid sugulasi oli peale vendade ja õdede, kes elasid nüüd kaugel-kaugel? Grigorius ei rääkinud neidisele perekonnast mitte kunagi midagi. Ta oli talle ainult rääkinud emast, kes oli traagiliselt, kohe pärast tüdruku surma, palaviku kätte surnud ja rohkem ei midagi. Kust ta pärit oli, kes olid tema vanemad, seda Amfissa ei teadnud.
"Ei solvanud," ohkas Amfissa ükskõikselt ja lõi käega läbi õhu. Selleks, et teda solvata, pidi ikka vaeva nägema. "Olgu peale," lisas ta mõne hetke pärast. Teietamine meeldis neidisele küll rohkem, kuid kui see tekitas Christopheris ebamugavust, siis ta võis ennast natuke tagasi ka hoida. "Võta heaks," ütles ta ainult ning vaatas, kuidas mees istet võttis.

Amfissa kergitas kulme, kui ta kuulis vaikset turtsatust. "Mis sulle nalja pakub?" uuris ta koheselt. Uudishimu ei olnud patt ning tema puhul oli see isegi täiesti tavaline nähus. Korraks hakkas tüdruk isegi muretsema, et asi võis temas olla, kuid ta rahustas ennast kiiresti maha. Isegi kui oli, siis loodetavasti saab ta iseenda üle ka varsti naerda.
"Mulle pole koguaeg vaja ninaalla hõõruda seda, et ma naine olen," sõnas Amfissa tüdimusega. Alati öeldi talle seda. Isegi, kui ta aidata soovis. "Aga te olete ju naine! Teie ei tohiks midagi sellist tõsta.", "See on liiga raske teie jaoks. Naised ei peaks sellist tööd tegema!" ja mida kõike veel. See häiris teda. Niigi oli ta oma juuksed lühikeseks lasknud lõigata, et need teda ei segaks. "Ma tulin siia lihtsalt jalutama," vastas Amfissa mõne hetke pärast. Ta vaatas korraks Christopheri poole:"Hommik saabub varsti ja mulle meeldib vaadata, kuidas päike tõuseb ja hommikune udu kaob."