Tyrell vs Barathon

Thomas oli lossis, treeningplatsil ja hoidis enda paremas käes mõõka. Ta sööstis sellega ette, üritades justkui kedagi tabada. Tal polnud partnereid, kellega mõõgavõitlust harrastada ja seetõttu ta tegi lihtsalt mõne manöövri. Thomas jäi seisma ja vaatas mõõgatera ning libistas sõrmega üle külma metalli. Relv oli terav ja vajadusel ka surmav.

OT: Väike nuhtlus

Remy oli viimasel ajal pea igal vabal hetkel kogu lossi rahva jaoks kadunud olnud, ehk siis Frediga hiies harjutamas käinud. Ja ta tõesti paranes juba. Suutes näiteks mitmele asjale korraga keskenduda ja end kaitsta samal ajal ka rünnates. Nüüd aga kõndis ta üle treeningplatsi. Tema mõõk oli tal vööl, hetkel oli ta üksi. Fred pidi koos teiste valvkonna rüütlitega midagi tegema. Eks neil olid ka aeg-ajalt mingid koosolekud või midagi. Võib-olla oli nende ülemal neile mingi kaitseplaan vaja rääkida. Remy veetis aega treeningplatsil oma venda jälgides. Kusjuures, jälgides siiski õppis päris palju. Näiteks ja õppis ära pettemanöövrid, mida ta vend kasutas ja nüüd pidi ta neid ainult harjutama. Üle platsi kõndides märkas noor prints aga Fredi vanemat venda, kes oma mõõgaga õhku surkis. Huvitav, kas ta valmistus turniiriks. "Nähtamatu vastasega on lihtne võidelda, mis," nähvas Remy üleolevalt, käesi mõõga käepidemel, kui ta mehe läheduses seisatas. Ta oli prints, troonipärija, Baratheon. Ta võis teha, mis tahtis.

Thomas ei pannud väikse nuhtluse tulwkut tähee. Kuulnud lauset, pööras Thomas end kiireltümber, hoides enda mõõka eea. Näinud, et tegu oli putukaga, kellel nimeks Remy, langetas mees relva ja vastas:" Mu prints, ma ei ole kindel, et te nähtamatuga hakkamagi saaksite." Ta pidi printsi austama, aga sellline ülbus sai vastuv sama vastiku käitumise.

Remy silmis lahvatas leek. Mis mõttes see tüüp siin tuleb tema nina all oma mõõgaga vehkima? Remy kandis tumepunast nahast kuube ja samas toonis pükse ning musti nahast saapaid. See ülbus, mis Thomasest õhkus ajas noort printsi vaid rohkem närvi. "Te teete suure vea kui mind alahindate ja minuga sedasi räägite," nähvas ta. "Tooge mu turvis," kamandas prints üht teenrit, kes minema sibas ning naasis peagi printsi fancy sügavsinise turvisega, millel ilutses Baratheonide kroonhirv. Nii pea kui Remy selle omale selga oli saanud, tõmbas ta välja enda valge valüüria terasest mõõga. "Eks näis, kuidas te minuga hakkama saate," nähvas Rem ning ründas Thomast.

Thomas turtsatas naerma, kui Remy lasi endale turvise tuua. Mehel endal olid seljas tavalised riided, mitte midai väga kaitsvat. Ründamine pani Thomase ainult valjemini naerma. Mees blokeeris kohe löögid ära ja tegi mõned ründavad printsi suunas. Las laps karastub, tulevane kuningas siiski. Tom lootis, et putukas ei saa nii pea troonile.

OT: Rüütlid üldjuhul ikka kannavad turvist jah ja valüüria terasest mõõk lõikab rõngasärgist läbi. Sa ei taha ju ometi väita, et Remy sulle ÜLDSE pihta ei saa, teda siiski treenib su vend.

Well, lootus oli lollide lohutus. Kuningas oli suremas ja pea kõik riigis teadsid seda. Ainus probleem oli see, et Remy oli veel liiga noor seaduse silmis, et valitsema asuda.
Baratheon blokeeris mehe löögid ja astus kiirelt kõrvale, tehes samakiirelt uue rünnaku, riivates Thomase kätt. Ta polnud juba mõnda aega nii koba kui varem. Fred oli hea õpetaja.

OT:Ta kannab ainult rõngassärki. Hetkel.

Mees tundis käevarres valusähvatust. Vennas tegi head tööd, õpetas putuka võitlema. Thomas muutus vihasemaks, sest mingi poisike ei vigasta teda. Pagana Eric. Tom tegi kiire pettemanöövri ja tõmbas siis mõõgaga üle poisikese sõrmede. Ta oli kaotanud kontrolli enda üle, Remy oli talle justkui vastane. Thomas ei kartnud ka seda, et tal võetakse pärast pea maha.

Remy surus oma hambad kokku kui Thomas üle ta sõrmede tõmbas. Aiii! Aga häält kutt ei teinud. Mitte enam. Mis siis, et veri ta mõõga käepideme ära määris ja nüüd oli sellest ebamugav kinni hoida, sest käepide oli libe. Remy tõrjus järgmised löögid ja asus uuele rünnakule, riivates mehe rõngasärki tema käe alt, aga mitte piisavalt tugevalt, et seda puruks lõigata.

Thomas tõmbas enda käe Remy relvast eemale ja paiskas seejärel printsi pikali, hoides mõõka poisikese kaelal. "Polegi nüüd enam nii ülbe, mis?" küsis mees muigega. Talle meeldis alavääristada kõrgetel positsioonidel istuvaid lambaid. Meeest ei huvitanud see, et poiss oli 10 aastat noorem, austust tulebki juba lapsena õppida.

Remy paiskus pikali, aga mõõka ta käest ei lasknud. Kuna ta kandis turvist, kandis ta ka tugevast nahast turvisekindadi, mis olid sügavsinise metall plaadikestega kaetud. Tüüpilised turvisekindad ühesõnaga. Sestap tõmbas ta mõõga enda kaelalt ja oli kohe püsti. "Sa peaks oma tulevase kuninga ees põlvitama," nähvas Remy ja lõi oma valüüria terasest mõõgaga Thomasele vastu põlve.

"Ja sina peaksid enda rahvast austama. Mis kuningas sa oled, kui sind su alamad ei armasta. Su isa on hea mees, sina...Sa oled ainult häbi," vastas mees ja surus hambad valust kokku. Kuradi lammas. Thomas astus sammu ettepoole ja surus enda mõõga noormehe rinnale. Tal oleks olnud nii lihtne see jõmpsikas maha lüüa, aga ta ei teinud seda.

Remy astus tagasi ja lõi enda mõõgaga Thomase mõõga endast eemale. Nii lihtne? Siiani ei saanud hakkama ju. Remy ründas nüüd meest agressiivsemalt. "Ma pole mitte midagi teinud, mis mu isa nime häbistaks!" käratas Remy vihasena. Mis õigusega see alam siin teda sõimama tuleb? Ja ta pidas veel Tyrellidest lugu.

Thomas ründas printsi nüüd nii nagu ta sõjas oli teinud. Tugev rünnak väiksele ja õblukesele poisile. Oli kuulda metalli kõlksumist. Tom muutus aina vihasemaks ja ta oli ärritatud. Mehe hoobid muutusid aina jõulisemaks, ta oli siiski lahingutes ka reaalselt käinud, mitte ei istunud sulgpatjadel.

Remy tõrjus lööke, aga pidi peagi oma mõõga käepidemest kahe käega haarama, sest verine käepide muutus aina libedamaks ja Thomase löögid olid liiga tugevad, et ta neid ainult ühe käega tõrjuda suudaks. Ta püüdis ka rünnata, aga tundis siiski, kuidas ta mehele alla jääb. Hea oleks nüüd Tyrellile mõõgaga rindu susata või midagi ja ta igavesti vaigistada, sest Remy oli nii vihane, aga ta ei saanud nii lihtsalt Thomasele vastu kui ta oleks tahtnud.

Thomase jõud ei raugenud, ta treenis pidevalt ja üks 15-aastane ei olnud väga hull vastane, kelle pärast oleks võhm väljas.Tom aina lähenes putukale, pannes noormehe taganema. Mees unustas jälle ära, et tegu oli printsiiga. Oh well. Ta paiskas uuesti printsi maha, tundes ise, et käsi veritses vist päris tõsiselt. Pagan küll!

Remy koperdas ja lendas selili, mõõk libises käest, lennates eemale. Oh crap! Nii ta küll asju ei plaaninud. Mitte, et ta siin Tyrelli võitlema kutsudes üldse midagi plaaninud oleks. Remy tõukas end küünarnukkidele ning püüdis sedasi oma vastase eest ära liikuda, enne kui Thomase mõõk ta kõrile langeks. Metallist rinnaplaadist ta vast läbi ei lööks, aga rõngassärgist küll.

Thomas pani mõõga Remy kaelale. Liikumine toimus liiga aeglaselt, et põgeneda. Kui prints oleks end järsult liigutanud, oleks ta saanud kaela üpris tõsise haava, nii et parem oli tal seal vaikselt püsida. "Kuhu kogu ülbus kadus? Auväärne prints sai aru, et ta oskused annavad veel kõvasti soovida? Kas sa nüüd õpid austuse ära?" küsis mees poisikest pilgates. Ta surus mõõka rohkem Remy kõri peale, kuid verd välja ei tulnud.

Remy peatus, kui mõõga külma tera oma kaelal tundis ja kui Thomas seda rohkem ta kõrile surus, loobus noor prints oma küünarnukkide toest ja laskus täiesti selili. "Kasvõi kriimusta mind ja su pea on enne päikese loojumist piigi otsas," nähvas Remy. Jälle ta ei kartnud. Ta ei mõelnud ka sellele, et hirm jõuab ilmselt kohale hiljem ja siis ta on jälle närviline ja pahur ja hirmul. nagu siis kui see mees musta keebiga oma pistoda ta kõrile surus. Punane kriim jooksis endiselt üle Remy kaela. Ja nüüd ähvardab see Tyrell talle uue kriimu teha.

Mees muigas. Hirmutamine talle ei mõjunud. Thomas lasi mõõgal natuke küljele libiseda ja kaela kaunistas üks ilus punane triip. Sellest hakkas väga aeglaselt verd välja immitsema, pinnapealne. "Noh, prints, mu pea lendab siis, kui teie olete piisavalt osav, et seda ise võtta," lausus Tom. Mis see kriim ikka teeb, aitab poisikesel natuke elu õppida. Kõigiga ei tohi möliseda nii nagu süda soovib.

Fred sai kohtumiselt vabaks, lootes, et Remy pole pahandustesse sattunud, aga pidi tõdema, et see on mõttetu lootus, kui lossi poole kõndides enda venda tema kohal seismas nägi. Ei võtnud just kaua, kui uus valüüria terasest mõõk hoopis Thomase kaelale toetus. "Mis õigusega sa printsi vigastad?" küsis Fred, mõõk õrnalt rohkem tema naha vastu surumas.

Remy neelatas kergelt, kui mõõk tema nahka lõikas ja ta tundis kuidas verenire mööda kaela alla veeres. Siis nägi ta juba Fredi mõõka Thomase kaelal. Remy ei öelnud sõnagi vaid vaatas Thomase poole, oodates, et mees oma mõõga tema kõrilt võtaks. Ta ju ikka võtab eks. Ta pidi võtma!

Thomas isegi ei ehmunud, tundes külma tera enda kaelal. Varem või hiljem pidi see juhtuma. Kuulnud enda kullakalli vennakese häält, naeratas mees. "Ja õilis lapsehoidja jõudiski kohale. Ma mõtlesin, et mis sul nii kaua aega võtab," lausus Tom rahulikult, irve ikka veel näos. Ta võttis mõõga poisi kaelalt, relv oli vaja lasta ära puhastada, ja pööras end ümber. "Ma õpetasin talle kombeid. Peale võitlemise peaks keegi talle elementaarse viisakuse ära õpetama," lisas mees.

Remy hingas kergendatult kui mõõk ta kaelalt langes ning ajas end siis püsti. Ta korjas mast enda verise käepidemega mõõga. Nooruki sõrmed olid kuivanud verega koos, aga ta oli Thomast ka vigastanud ja see pakkus talle piisavat naudingut, et enda haavadele eriti tähelepanu mitte pöörata. Ainult, et nüüd oli ta kaelal veel üks väike kriim. Remy tõstis pilgu kahele vennale, kellest üks oli ta isiklik ihukaitsija.

Frederick ohkas vaikselt ning langetas enda mõõga oma venna kaelalt. Ta ei arvanud, et ta peab kord reaalselt ähvardusena enda venna vastu mõõga tõstma, aga näed... "Ta ei peagi sinuga viisakas olema, kui sul vastav võime teda austada puudub," ütles Frederick vaikselt ning suunas pilgu Remyle. Ta polnud mõõka veel käest ära pannud. Kas Remy tahab meistri juurde ka minna?

"Ta käitub tulevase kuninga kohta pagana ülbelt. Sina hoiad teda ainult vati sees, keegi teine peab jõmpsika viisakusreeglitega kurssi viima," lausus Thomas. Ta leidis, et Remyst saaks kohutav valitseja, sellest tuli igal võimalusel hoiduda. Loodetavasti sai kuningas terveks.