Kurgike

Aga mitte nii lähedale. "Ma olen kindel, et sa mäletad," ütles Frederick tasa, kui tema silmade ette ujus pilt Targaryenist, kes tema mõõga läbi suri. Aeglaselt. "See pilt tõenäoliselt kaob kunagi," ütles ta, aga mitte eriti veenvalt. Ta mäletas peale kümmet aastat enda tapetut nii selgelt... ta nagu kuuleks lahingut oma ümber.

"Kunagi," pomises Remy. Ta vaatas hetkeks mujale ning tõstis siis pilgu Fredi silmadele. "Suudle mind uuesti ja pane mind unustama," palus Remy. Tal oli hea meel, et tal Fred oli ja et mehe suudlused kõike paremaks muutsid. Isegi kui see oli vaid korraks.

Frederick naeratas õrnalt ning kummardus taaskord, et Remyt suudelda. Pehmelt, aga kirglikult. Talle meeldis poissi suudelda, see pani tema ka unustama. Ka Targaryeni, kelle tapmist ta oma silme ees läbi elanud oli, nüüd oli see ununenud.

Remy tõusis kikivarvukile, päimis käe ümber Fredi kaela ning vastas suudlusele pehmelt. Ta tundis oma teise käe all mehe turvist ja Fredi mõõga käepidet, mis vastu ta külge puutus. Aga see kõik oli midagi kodust. Midagi sellist, millega ta juba harjunud oli.

Frederick naeratas õrnalt ja süvendas pisut suudlust. Ta oli ka oma turvisega harjunud, aga samas see häiris teda, sest ta ei tundnud Remyt endale nii lähedal, kui ta tahaks. Aga ta ei saanud seda iga viie minuti tagant ära võtta ja jälle selga panna.

Turvisega oli see paha lugu jah, et seda pidevalt ära võtta ja uuesti selga panna ei saanud. Remy lisas samuti suudlusesse veidi rohkem kirge. Jeap, kaitsjaga oli tal vedanud. Et Fred nii osav ja vapper oli, et ta talle nii kiirelt järgi jõudis ja et mees talle kindlalt alati truu oli. Ta ei võinud vist mitte kedagi nii palju usaldada kui ta usaldas Fredi.

Jaah, muidugi oli Frederick ustav.. ta ei saanud ju ometi Remyt kaotada. Kuigi eks seeläbi ta tegi natukene lollusi ka, nagu näiteks tema tulevaste naiste tappa laskmine... aga ega Remy seda teadma ei pidanud.

Aga varem või hiljem peaks Remy siiski abielluma. Troon vajab pärijaid. Remy tõmbus suudlusest veidi eemale, tema huulil oli õnnelik naeratus. Nooruk vajutas musi mehe huultele. Miks ta ei võiks ka valvkonnas olla? Nagu Fred. Miks peab ta kuninga poeg olema?

Troonil ongi pärijad... Remy vennad. Fred ei suudaks olla igapäevaselt Valvkonnas, kui ta peab nägema mingit naist Remy kõrval. See on ainus miinus Valvkonnas olemise juures. Ja peagi nägema Remy lapsi... muidugi saaks ta kusagil lahingus enda tapmist lubada, seegi võimalus.

Aga nii poleks ka õige, et Remy üldse naist ei võta ja lapsi ei saa. Nooruk libistas oma sõrmed Fredi juustesse ning sasis neid veidi. Nad seisid seal sedasi, teineteise embuses päris tükk aega ning vaatasid teineteisele silma.

Hakkab olema õige. Keegi ei käsi ju tal abielluda... kuningas ise teab, mis teeb. Mitte, et tal erilist valikuvõimalust oleks, kui Fred kõik ära tappa laseb. Frederick naeratas õrnalt Remyle ning silitas pehmelt tema põske. Ta ei tahtnudki kusagil mujal olla.

Ja milline häbi see oleks, kui kuningas naist ei võtaks ja pärijaid ei saaks. Aga seda Remy loomulikult ei teadnud, et Fred kõiki ta kaasasid tappa laseb ega ka seda, mis tulevikus saama hakkab. Aga ta teadis nii palju, et hetkel oli tal Frediga siin hea olla. Ja ta teadis seda, et ta oleks täna surma saanud, aga tänu Fredile püsis ta siiski elus.

Oh ei oleks häbi... või peaks laskma tal abielluda ühega ja siis alles selle naise ära tapma, siis on nagu leinaaeg ja keegi ei leia, et see kuidagi kahtlane oleks, et tal naist pole. Yeah, Fred oli natukene õel. "Kas sa tahaksid midagi, süüa näiteks?"

Igavesti ikka ei leinaks. "Kui ma tahaks midagi, siis ma juba nõuaks seda," lausus Remy. Aga ta tõmbus siiski Fredist eemale. Ta oli ju prints, talle piisas vaid sõrmede nipsutamisest kui talle juba kõik kuldsetel kandikutel ette kanti. Aga hetkel ta tõesti väga midagi ei tahtnud.

Ah, muidugi... ta oli see nõudlik printsike neil ju. Frederick vabastas Remy ka enda haardest nüüd ning silmitses Remyt tähelepanelikult. Ta ei osanud enam midagi öelda.